Kavas:
Schubert. Vokaaltsükkel „Talvine teekond“ D. 911 (Kristjan Randalu seade)

Kristjan Randalu:
90ndatel aastatel mängisin Saksamaal aktiivselt Lied’i-duos koos baritoniga Schumanni ja Schuberti muusikat. Proovides oli fookus igal detailil – tekstil, harmoonial, meloodial, mitmekihilisel helikeelel. Sõnad muusikas annavad laiale publikule alati kindla juhtlõnga, ent mind on alati köitnud ka sõnadeta muusika abstraktsus. Need laulud on mind aastaid saatnud ja nende uus instrumentaalne esitus väljendub džässmuusika helikeeles, see on vahetu, individuaalne, mitte tingimata normidele vastavalt lihvitud, peegeldades meid ümbritsevat nüüd ja selles hetkes, kuhu ma oma muusikaga parajasti jõudnud olen. Need ei ole transkriptsioonid, mille puhul algne laulupartii lihtsalt instrumentaalosaga asendub. Uute versioonide algimpulsiks on enamasti konkreetne meloodiline, harmooniline või rütmiline omapära, milles uus tervik areneb. 

On see klassika või džäss? Algne materjal on selgelt klassikaline, teoste uus helikeel on aga originaalist eemale nihkunud ning pianistina naudin vabadust seda materjali kujundada. Laulude struktuuris on lõike, mis džässmuusika kontekstis improvisatsiooniliste soolovormidena toimivad.

Kohtusime Martiniga esmakordselt Tallinna Muusikakeskkoolis 1985. aastal – argine oli ühine koolibuss. Muusikaliselt kohtusime aga alles paarkümmend aastat hiljem New Yorgis. Mängisime koos mitmes Kristjan Järvi Absolute Ensemble’i projektis. Järgnes duoplaat „Nonstop“ (2010 ERP). Talvise teekonna kava ettepaneku tegi Martin. See muusika oli mul juba pikemat aega mõttes olnud ja tema impulss viis selle nüüdseks uue tervikuni.

Džässi stiilimerest oleme „Jazzicali“ kontserdisarja valinud klassikalise muusika seaded või klassikainterpreetide ja -instrumentidega esituskoosseisud. See suund on hõrgu ja peene kõlapildiga, otsib vaimukalt tasakaalu džässi ja klassika piirimail, ning sunnib tavatutele helimaastikele suundudes kaasa mõtlema.