Eesti kontserdi
avalehele
Tekst: Valner Valme
Kui miski Maarja Nuudi kui muusiku puhul on jäänud alati samaks, siis see, et ta muutub pidevalt. Võib olla kindel, et paar korda aastas ta üllatab millegagi. Muudab helikeelt, instrumente, muusikastiili, teeb erinevaid projekte eri koosseisudes. Ta pole isegi siis paigale jäänud, kui ühe või teise plaadi või stiili puhul on saanud rahvusvaheliselt tuntuks. Temast on kirjutanud maailma mõjukaimad ja suurimad muusikaväljaanded, ent Maarja järgmine töö võtab ikka teise suuna: ta ei vasta ootustele, ei lase liugu selle otsas, mille eest on kriitikutelt kiita saanud. Nagu ta ise ütleb, tema tuumaks ongi võime jääda liikuvaks: mingi ausus selles hetkes, kus heli tekib.
Tundub, et tema praegune publik ei ootagi Maarja Nuuti tegevat kontserdil või järgmisel albumil sama „vana head“. Alati see nii pole olnud. „Kui „Muunduja“ ilmus, olid paljud fännid ikkagi päris pahased. Ja sinna otsa „World Inverted“ ja koostöö Sun Araw’ga raputas folgisõbrad ja konservatiivsema maitsega kuulajad lõplikult minu rajalt maha,“ mainib ta praegu.
Viis-kuus aastat tagasi loobus Maarja plaadifirmadest ja rahvusvahelise muusikaäri keerisest ning otsustas teha ainult ja täpselt seda, mida ise tahab. Enne seda oli ta läbi löönud indie-folgi skeenel, saanud üle maailma tuntuks viiuldaja, laulja ja eesti etnoviiside tõlgendajana. Järgnes elektrooniline pööre, mis õigustas end: tema album „Hinged“ pälvis peaaegu kõigi maailma mainekamate muusikaajakirjade tähelepanu. Ajakiri Uncut pühendas aastal 2021 talle ühel kuul rubriigi „I’m new here“. Küsisin tookord Maarjalt, et on ju pisut imelik, sa pole enam uus ka rahvusvahelisel areenil. „Ma tahan alati olla uus,“ vastas Maarja.
Rakveres muusikalisse perre sündinud Maarja alustas viiuliõpingutega kodulinnas seitsmeaastaselt, 12aastaselt kolis ta pealinna internaatkooli ja jätkas viiuliõpingutega Tallinna Muusikakeskkoolis, jätkas pärimusmuusika õppimisega Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis ning lõpetas 2011. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärimusmuusika eriala. Üks huvitav eluperiood oli tal ka seitse kuud Indias New Dehlis Hindustani muusikaga tutvudes, kui Maarja oli aasta muusikaakadeemias õppinud ja tal hakkas kripeldama, et klassikalise muusika interpretatsioon pole päris tema tee. 21aastaselt pakkis ta kohvrid, sest avanes võimalus õppida suurepärase tšellisti juures Saskia Rao-de Haasi juures, koju tagasi tulles läks Maarja hoopis pärimusmuusikat õppima.
Maarja Nuut alustas soolokarjääri albumiga „Soolo“ aastal 2013, samal aastal andis ta esimese autorikontserdi Tallinn Music Weekil. Sealtpeale on keeruline nimetada riiki Euroopas, kus ta pole esinenud, vilkama muusikaeluga maades muidugi korduvalt; ning tema tuurid ja kontserdid on viinud ka kaugemale, Uus-Meremaast Kanadani ning Taisse, Austraaliasse, Ameerika Ühendriikidesse ja mujale. Maarja on esimese Eesti artistina mänginud tähtsaimate maailmamuusikafestivalide WOMEX, globalFEST ja WOMAD põhikavades – mistõttu võibki öelda, et folkartistina saavutas ta lae. 2020ndatel on ta esinenud olulistel uue muusika festivalidel nagu The Great Escape Brightonis, Reeperbahn Festival Hamburgis, Valkhof Nijmegenis ja mitmel pool mujal. Ta on esinenud ka mitmetes Euroopa tähtsamates kontserdisaalides, sh Viini ja Berliini kontserdimajad, Elbphilharmonie, Luxembourgi Filharmoonia jt.
Kord soolokarjääri teed läinuna pole Maarja Nuut ometi rööbastesse jäänud ja teeb erinevaid koostöid: üks püsivamaid on olnud Maarja Nuut & Ruum koos Hendrik Kaljujärvega, samuti koos šveitsi eksperimentaalmuusiku, helilooja ja löökriistamängija Valentin Stockeriga; ja põnev oli ka ühekordne ühistöö Ameerika psühhotroopilise artisti Sun Araw’ga. Välismaiste esinemiste kõrval leiab Maarja Nuudi nime tihti ka Eesti ägedaimate festivalide nimekirjadest: Jazzkaar, unda, Dreamscape, Tallinn Music Week, Saund jne.
Lühidalt tema muusika eri etappidest. Silt nimega „folk“, millest Maarja Nuut mõne aasta eest vabaneda üritas (ja õnnestunult, aga sellest edaspidi), ei tähendanud tema puhul midagi liiga traditsioonilist, kindlasti mitte etteaimatavat. Juba debüütalbum „Soolo“ kätkeb avangardset käekirja, mille helipildis rahvaviiside töötluste kõrval kokkupuutepunkte ambiendi, drone’i ja sound arti skeenedega. Aastal 2016 järgnenud „Une meeles“ viib rahvamuusika luuperi, cut’n’paste-tehnikate ja välisalvestuste kasutamisega indifolgist hüpnootiliste ja transilike meeleoludeni.
Sisekaemuslik, isegi kummituslik „Muunduja“ (2018) kasutab taas viiuli ja laulu kõrval elektroonikat ning kuulub esteetikalt hauntoloogia-valdkonda: lummav, nukker, kaunis plaat ühendab ürgset futuristlikuna – plaadil olid esimesed koostööd Hendrik Kaljujärvega, abiks oli elektroonikalegend Howie B Ühendkuningriigist. Albumi helipildi ja esteetika pani kokku Maarja abikaasa Evar Anvelt.
„World Inverted“ (2020) sisaldab koostöid Ruumi ehk Hendrik Kaljujärvega ning kuulub juba otsesemalt elektroonilise muusika riiulitesse. Samal aastal ilmus ka „Fantasias For Violin & Guitar“ koos selle sajandi ühe huvitavaima ja ka mainekaima eksperimentaalmuusikuga, kitarristi ja produtsendi Sun Araw’ga (Cameron Stallones). Kuuleme meditatiivseid rännakuid, kus viiul ja kitarr ujuvad psühhedeelses elektroonilises atmosfääris ja tunda võib vahetut sünergiat, mis tekib improvisatsioonilisest koosmängust: nii ka plaat sündis, Ida Raadio eestvõttel sündinud sessiooni käigus Narvas, mille puhul salvestas ja aitas Buchla-saundidega Eestis elav briti päritolu muusik Tapes ehk Jackson Bailey.
2021. aasta album „Hinged“ on juba läbini elektrooniline plaat, mis Maarja enda sõnul sündis loomingulisest kriisist ning sealtpeale esines Maarja ka laval viiuli asemelümbritsetuna süntesaatoritest. „Hinged“ pälvis rahvusvahelises pressis rohkem tähelepanu, kui Eesti mitteklassikalisi žanre viljelevate artistide puhul harjunud oleme. „Üks muusikaajakirjanik Inglismaalt kirjutas mulle, et Maarja, kas sa tead, et sa oled praegu haip. Kuskil ringkondades räägitakse. See on peen mäng kõik. See võib ühel hetkel mängida sinu kasuks ja teisel hetkel sinu kahjuks, ja see ei tähenda, et sa teed oma asja paremini või halvemini,“ ütles Maarja Nuut albumi ilmumise järel mulle ajakirjas Edasi septembris 2021 ilmunud intervjuus.
Sealtpeale on Maarja Nuut andnud soolo- ja erinevate projektide kontserte Eestis ja välismaal, salvestanud lugusid, soojendanud elektroonilise muusika absoluutseid tippnimesid William Basinskit ja Jeff Millsi, jäänud alati otsima oma helikeelt – ning see oma ongi alati uus ja samas vana. Seda illustreerib hästi 2023. aasta pala „see maailm, mis elab sinus“ – üdini eestilik, pärimusele viitav (ehkki Jaan Kaplinski teksti kaudu), teisalt mingi kosmilise võnkega. Ka nii-öelda pöördealbum „Hinged“ viib müstilise kogemuseni, mida tajuvad need, kes ärganud ja uinunud üha uutesse hommikutesse ja öödesse just selles maailmanurgas siin.
Igavikuline tunnetus ja aina uut otsiv helikeel iseloomustab ka Maarja Nuudi uut laulutsüklit „Liivast juukseid kammides“, kus tõukeks olid Eha Lättemäe luuletused ja kuuleb ka teiste eesti luuletajate tekste. Teos põimib luule kaasaegse vokaalmuusika ja eksperimentaalse elektroonika, kaasa teevad briti vokaalgrupp Shards ja Nicolas Stocker ning seda kuuleb oktoobris Tartus, Pärnus ja Tallinnas.
Järgnev intervjuu sündis kirjavahetuse käigus aprillis ja mais.
Maarja Nuut, foto autor: Alissa Šnaider
Milline muusika sind lapsena mõjutas? Mis olid esimesed lemmikud?
Päris lapsena oleme eelkõige kodus kuulatava muusika mõjuväljas. Minul mängis ema kodus teinekord klaverit, mäletan mõnusa, natuke kopitanud lõhnaga roheliste kaantega nooti Bachi 24 prelüüdi ja fuugaga. Aga mul oli ka lambada-seelik ja armastasin seda keerutada „Lambada“ laulu saatel.
Mäletan Kare Kauksi häält ja Mahavokki ja seda tunnet, kui väga emale see meeldis, üürgas kaasa laulda. Kui kooli läksin, siis kohe millalgi kuulsin Rakvere kirikus esimest korda elus Arvo Pärdi muusikat ja see puudutas mind nii sügavalt, samal ajal olin suvevaheajal mõnda aega Led Zeppelinist täiesti obsessiivses vaimustuses. Kodus olid muidugi ka Clannadi ja Mike Oldfieldi kassetid.
Millalgi kümneaastaselt avastasin Björki ja sealt edasi hakkasid mu muusikalisi avastusi paljuski kujundama festivalid nagu Jazzkaar ja Viljandi Pärimusmuusika Festival, samuti armastasin Immo Mihkelsoni „Fantaasia“-saateid Klassikaraadios.
Huvitav on aga see, mis eluhetkel meile millised killud minevikust meenuvad. Olen sellisele küsimusele vastanud intervjuudes korduvalt, aga teinekord hoopis teistmoodi asju mäletades. Mul oli algkoolis üks lemmikuid ka jääkaru pildiga Brahmsi klaverikontserdi CD, Kate Bushi kuulati kodus samuti kogu aeg, aga sealt plaadilt meeldis mulle tegelikult üks lugu ja muu tundus natuke tüütu.
Üks eredamaid mälestusi lapsepõlvest on ka Lisa Sokolovi kontsert Baltoscandalil 1994. aastal. Olin siis kaheksaaastane. Saalis istudes ei saanud eriti aru, miks ta niiviisi imelikult laulab ja häälitseb, aga see tunne jäi kummitama. Ja siis millalgi keskkooli ajal otsisin üles kassetti tollesama kontserdi salvestusega ja kuulasin selle ribadeks.
Teadlikumast east: mis muusika – või ka muu valdkond – on sind kujundanud selleks, kes oled?
Kuna ma pidevalt justkui mõtestan ümber seda „olemist“, peegeldub see üsna kindlasti ka mu sageli muutuvates kuulamiseelistustes. Laias laastus võib öelda, et mul käivad peal sellised hood, kus mingil perioodil, mis võib kesta mõnest kuust paari aastani, hakkavad mulle silma või kõrva mingid teatud helivärvid, temperatuurid, maastikud. Huviorbiiti võivad sattuda näiteks mikrotonaalsus ja erinevad häälestussüsteemid või satureeritud tekstuurid või hoopiski polümeetrilised rütmid ja siis ma üldiselt ahmin kõike sellega seonduvat sisse nii palju kui võimalik.
Kuulan muusikat sageli ka üsna funktsionaalselt – mingi seisundi süvendamiseks või suunamiseks –, aga sama oluline on teadlik uue avastamine ja enda üllatamine. Tohutult meeldib kuulata asju, mida ma esmapilgul päris ei mõista – see on selline aeglane, nihestav stimulatsioon.
Oled muusik, kes muutub. Sul on hästi tugev oma identiteet, samas tegutsed erinevate projektidega ja pidevalt liigud kuhugi eri kohta. Mis on see tuum? Sinu enda kui muusiku, sinu muusika tuum?
Kuulamine. Võime jääda liikuvaks. Mingi ausus selles hetkes, kus heli tekib. Kuigi vorm võib muutuda, siis heliga suhestumise viisis olen ma pigem järjepidev mu meelest.
Lisaks soolokavadele ja -albumitele on sul palju koostöid: Nicolas Stockeriga, Hendrik Kaljujärvega, Kristjan Järviga, Sun Araw’ga. Kuidas need muusika loomise praktikad erinevad? Mida on andnud sulle erinevad muusikalised partnerid?
Kõik koostööd on olnud hästi erinevad ja mind eri viisidel mõjutanud, alates omavahelisest dünaamikast, loomeviisidest kuni väljundini. Hendrikuga koostöö on olnud otsinguline ja see on õpetanud mulle protsessi usaldamist, jään vist ka alati tema loodud helimaailmade fänniks.
Sun Araw’ga kohtusin residentuuris Narvas, eriti midagi me omavahel rääkida ei osanud, aga siis improviseerisime kolm päeva järjest, arutlemata või analüüsimata, tuli album ja seejärel läksime kumbki taas oma teed – see õpetas mulle spontaansust.
Nicolasega koostöö on mulle peegeldanud teistsuguseid kihistusi ja lähenemisi rütmidele.
Koostöö Astra Irene Susiga lavastuses „un_stus“ lubas mul avastada uusi nurki oma kehalises väljenduses. Hea koostöö nihutab mugavustsoonist välja ja avardab maailma.
Esined endiselt palju välismaal, sel aastal tavalisest rohkem ka Eestis, ometi sa ei esine liiga palju, ei tee otseselt kümnete live’idega tuure. Iga kontsert on nagu omaette sündmus?
Jah, eks ta nii kipub olema. Üks kolleeg just mõnda aega tagasi tegi nalja, et mu kontserdid on nagu rätsepatöö.
Minus on ka küllaltki palju sisemist pinget, et tahaks kuidagi värske olla. See ei ole alati lihtne, aga hoiab liikumises.
Sinu muusika nõuab süvenemist. Või pigem: võimaldab seda. Viib kuhugi teise kohta kui inimene on enne sinu kuulama hakkamist. Sellist asja on minu meelest vaja pooleminutiste tiktokiklippide ajastul. Kuidas ise suhtud sellesse vilgutavasse pealiskaudsesse maailma?
Kõik, mis vilgub, pole ilmtingimata halb, aga pealiskaudsus on jube tüütu tõesti. Ma ise Tiktoki ei kasuta, aga eks Instagramis õõvarullinud olen ikka. Ja samas võib mõni absurdne online-sähvatus suunata kuhugi uuele rajale. Küsimus on tasakaalus.
See vilgutamine ongi ju ainult pool maailma, eks. Võibolla räägitakse sellest liiga palju? Päris kunst on olemas.
Ma ei tea, mis see päris kunst on. Märkamine äkki?
Kindlasti, et laviinis märgata kübet, on kunst omaette. Kuidas suhtud tehisarusse ja kas sul on seda vaja?
Kasutan tehisaru pragmaatiliselt ja see on mu parim abimees igasugu tehniliste probleemide lahendamisel – näiteks puudutades spetsiifilisi helitehnilisi teemasid, millega stuudios tegelen, kuni näiteks erinevate puidulasuuri toonide või värvipigmentide segamise retseptideni.
Mul on millegipärast küllaltki tugev usk sellesse, et esile tõusevad aina enam just nimelt erilised ja omanäolised artistid, sest muu geneeriline tehisarumuusika muutub kõrvulukustavalt igavaks ja sinna kõrvale igatsetakse midagi, mis pole nii lihtsalt seletatav.
Heliloojana pakub mulle pinget siiski protsess, mitte kiire tulemus.
Sa teed muusikakriitikute elu raskeks, su muusikat on raske sildistada. Mis teebki asja huvitavaks. Kas sul endal on sellele nimi?
Loomingulisus?
Täpsemalt sildistada vast polekski vaja, sest elektroonika on piiramatu areaal nii instrumendina kui ka stiililiselt. Kas siin on sinu jaoks avastamata valdkondi? Kuulajana? Muusikuna?
Jah, kindlasti. Kui ei oleks, siis võiks vist pillid kokku pakkida ja midagi muud elus ette võtta. Mind huvitavadki need kohad, kuhu ma veel päriselt ligi ei pääse – nii kuulaja kui ka muusikuna.
Kas elektroonika kõrval on mingi nii-öelda päris pill, mida tahaksid veel osata?
Trummid ja bassklarnet. Pille, mida justkui valdan, tahaks paremini osata… ja üldse ei kujuta ette, mis pilli ja mis põhjusel ma ei peaks tahtma osata.
Sageli ei ole su muusikas teksti või pole see tähtsal kohal. Või on see üks instrument, abstraheeritud – näiteks „Kutse tantsule“, „Mees, kes aina igatses“. Sügisel esitlusele tulev uus kava „Liivast juukseid kammides“ sündis aga tekstidest. Kui tähtis on sulle luule? Sõnad muusikas?
See oleneb projektist ja kontekstist. Minu kunagine soolokava, millega maailmale tiiru peale tegin, oli ju paljuski jutuvestmise ümber ehitatud ja rahvaluulet oma loomingusse põimides on tekstil olnud samuti tähtis roll. Vahepeale jäid mõned instrumentaalsemad albumid ja tõsi ta on, et häält olen alati kasutanud ka justkui nagu instrumenti, võibolla ka sel põhjusel, et pole end kunagi päris lauljaks pidanud.
Sügisel ettekandele tulev laulude tsükkel „Liivast juukseid kammides“ on ehitunud ümber Eha Lättemäe ja veel mitmete eesti luuletajate tekstide, kuigi ka seal, jah, esineb teatud fragmentaarsust või pinget tekstilise ja helilise väljenduse vahel.
Sa oled jõudnud maailma tähtsaimate muusikaväljaannete veergudele, aga tundub, et sa võiks olla veel tuntum – kui sa tegeleks rohkem turundusega või teeks kompromisse. Kas tänapäeva muusikatööstuse (seda vabrikut ei saa ju ikkagi vältida) haardes on keeruline jääda muusikuna, inimesena endaks?
Iseendaks jäämine mulle enam raskusi ei valmista, aga soov muusikatööstuse karussellis kaasa lüüa on paras väljakutse – samas erialast tööd sooviks ju teha. Vist eelkõige sel põhjusel, et ma nii meeletult hindan privaatsust.
Mul olid peale pandeemiat mõnedki aastad, kus tööd oli vähe, aga ei suutnud selles osas ka eriti midagi ette võtta, sest tung minna sissepoole oli suurem kui end nähtavaks teha. Seejuures olin heliloominguliselt tegelikult päris aktiivne ja lisaks asusin lapsi õpetama. Kolm aastat tagasi kolisime abikaasaga lõplikult maale ära. Siinne olemine rikastab igas mõttes – õpetab kuulama, märkama, leppima, koorib kihte maha ja kõlab küll klišeelikult, aga midagi pole teha, toetab iseendaks olemist.
Vahel siiski muutub olukord lihtsalt juhuse või õnne tahtel. Nüüd viimane aasta on möödunud erialase töö mõttes nii pingelises tempos, et pole olnud mahti nädalavahetusi või pühi pidada, hea, kui tagantjärelegi mõne projekti kohta postituse tehtud saab. See on olnud tegelikult õnn, et mu teele mitmeid põnevaid projekte on sattunud ja just selliseid, kus end eri viisidel väljendada saan. Ma üldiselt pole inimene, kes tagantjärele vaagiks asju, aga kevadel pärast neljanda filmimuusika lõpetamist ja järgmisele häälestudes mõtlesin küll korraks, et jumal tänatud, et ma ei kuulanud kõiki neid „korüfeesid“, kes viis-kuus aastat tagasi küsisid, et miks ma küll oma karjääri ära rikun ja jälle midagi uut leiutan, selmet väljatöötatud rada mööda edasi sammuda, pealegi polevat see üldse nii originaalne kui mu varasem muusika… Aga just nimelt tänu pidevale otsingulisusele olen õppinud nii palju uusi oskusi, mida nüüd mõnuga filmi- ja muude helikujundustööde juures saan rakendada.
Kuidas sattusid koostööd tegema grupiga Shards? Mida on oodata sügisestelt kontsertidelt?
Sügisel 2024 sain kutse veeta nädal residentuuris Studio Richter Mahris Oxfordshire’i maakonnas. Seda veavad helilooja Max Richter ja tema visuaalkunstnikust abikaasa Yulia Mahr. Käisin sügisel neil põgusalt külas ja neid tipptasemel ruumikaid stuudioruume nähes tekkis tunne, et üksi seal toimetada oleks mõneti potentsiaali raiskamine. Mainisin mokaotsast kooritsüklit, mis mõni aasta varem sai kirjutatud, kuid kahjuks esitluseni ei jõudnudki. Mind viidi kokku Londoni vokaalansambliga Shards ja uskumatul kombel – ja kultuurkapitali ning Kultuuripartnerluse toel – õnnestus meil veebruaris 2025 residentuuri raames selle materjaliga veidi tööd teha. Olen nüüd seda laulude tsüklit ansambli järgi ümber kirjutanud ja uut materjali sinna ümber loonud. Sügisestel kontsertidel liitub meiega ka löökpillimängija Nicolas Stocker.
Olen pehmelt öeldes põnevil, kuidas see kõik kokku jookseb, sest kava seob tervikuks minu loomingu üsna eri nurkade alt.
Millal on oodata järgmist albumit – ja mida on oodata sellelt?
Olen aegajalt püüdnud sellele mõelda. Vahepeal olen nii mitu sammu eri suundades liikunud, et ehk võiks tagantjärele justkui midagi ära vormistada. Aga pole veel seda selget tunnet, et sooviks midagi fikseerida.
Maarja Nuut, Shards ja Nicolas Stocker
8.10 kl 19 Vanemuise kontserdimaja
9.10 kl 19 Pärnu kontserdimaja
10.10 kl 18 KUMU auditoorium, koostöös Sügisjazziga
