Suurem osa selle maailma probleemidest on tingitud allasurutud seksuaalsest frustratsioonist. Oma päristunnete mittenäitamine on pealtnäha vabameelses ühiskonnas nii tavaline, et seksuaalsus ei saa vabalt voolata. Ja see päästab valla tumedad jõud, mille rahuldatus intiimelus kindlasti vaos hoiaks.

Inimesed on ühiskonnast ära lõigatud, üksi ja segaduses, sest pole ühtegi ühendavat ideoloogiat, mis lubaks näiliselt valitseval individuaalsusel ka päriselt toimida. Cat (Jodie Hirst) elab koos musta kassi, retrokaamera ja visandiblokiga endaloodud maailmas, kuhu ainsana leiab tee kaunis muusikatudeng April (Faye Sewell). “Blue Is The Warmest Colour” stiilis algavas loos avastavad kaks tütarlast oma intiimsust ja kehalisust nagu ikka salaja.

Ainus, kes biiti jagab, on Aprili isa. “Ise pead teadma, mis sulle hea on” ja “vahel tuleb olla veidi isekas” on asjad, mida iga isa oma teismelisele tütrele öelda ei taipa. Maailma läbi kaamerasilma ja kassi kombel varjust jälgiv Cat on selles Daniel Grasskampi lihtsa, ent hästi toimiva sümbolikeelega filmis tüüpiline maailma eest peitu läinud kaasaja inimene. Ükskõik, kui palju müüre inimene enda ja maailma vahele ka ei püstitaks, varem või hiljem tulevad tunded ja purustavad kõik.