Kontserdiks muugivad Taavi Kerikmäe ja Sven Grünberg lahti seni vaid salvestusel kõlanud „OM-i“ (1988) partituuri ning see muusika kõlab esimest korda elavas ettekandes.

Kui Grünbergi tähelepanuväärse debüütalbumi „Hingus“ (1981) ümber on eesti muusikaloos lausa legendioreool, jääb läbi raskuste salvestatud esikplaat oma mõjujõult „OM-i“ peenekoelisele terviktunnetusele isegi alla. Nüüd, aastakümneid hiljem, võib selle neljaosalise suurteose paigutada eesti tippalbumite nimistusse – see jääb tippu ka 1990ndatest rulluma hakanud kodumaise elektroonilise muusika laine eriilmelistes puhangutes.

Et mõista teose ainulaadsust, tuleb kaevuda praegustele elektronmuusikutele muinasaegsena tunduvatesse ärkamiseelsetesse ja frustratsioonist kantud 1980ndatesse. Sinna on haaratud kokku mõjud Grünbergi enda ajakohasest filmimuusikast („Hukkunud Alpinisti hotell“, „Corrida“, „Hundiseaduste aegu“, „Reekviem“, „Näkimadalad“), Linnart Mälli populariseeritud poolillegaalsest budismiideoloogiast ning soov pärimuslikke toone ajakohastada ja suletud ühiskonnast eemale pürgida. Kõiksuse ja ilu energiale rajatud palad kannavad just seepärast siiani toitvaid väärtusi.

Kuigi Sven Grünberg ei ole end kunagi määratlenud puhtelektroonilise heliloojana, vaid sünteesinud tabamatu elegantsiga tervikuks tehislikke ja naturaalseid helisid, jõudis tema mõju uue elektroonikakoolkonnani pigem „Hinguse“ aja ulmeihalusena, jättes maisemad ja tundelisemad allhoovused esialgu kõrvale.

Erkki Tero