Kavas:
Mendelssohn, Matsushita, Maimets, Reger, Janulytė, Bonato

Juubelikontserdi fookuses on eelkõige homne päev. Kavas on nõudlik repertuaar, mida võib nimetada ka muusikaliseks promeneerimiseks romantismiajast kaasaega meeskoori saatel. On puhast ilu, on žonglöörivat osavust, on süvenemist ja sügavaid mõtteid ning kui soovite, siis ka jõudemonstratsiooni. Muusikaline geograafia ulatub Jaapanist Eestini ning kõrvuti paari sajandi vanuste meistritöödega kõlab muusika, mis komponeeritud meile, kohalviibijaile, just käesolevaks silmapilguks.

Eesti Rahvusmeeskoori peadirigent ütles viis aastat tagasi koori 70aastaseks saamise eel: „Rahvusmeeskoor saab 70aastaseks, kuid see ei tohiks luua väärkujutelma, otsekui oleks selle liikmed sama vanad. Et seda murda, anname palju kontserte Eestimaa kõige kaugemates nurkades.“ Täna võib öelda, et käidud pole mitte ainult kaugetes nurkades, vaid isegi nurga taga. 75 aastat on selline vanus, kus küünalde arv tordil kipub juba ületama kopsumahu võimekust, mida nende kustutamiseks vaja läheb. Siiski võib käsi südamel öelda – Eesti Rahvusmeeskoor põleb heledama leegiga kui kunagi varem. Või oleks meeskoori puhul paslik öelda – tumeda leegiga. Rahvusmeeskoor on tõepoolest käinud paljudes Eestimaa nurkades, suuremad väljakutsed on siiski olnud teispool riigipiiri. Ei saa salata – sealt ka suuremad saavutused, õnnestumised ja tunnustused.

Viimase viie aasta eredamaks hetkeks on kindlasti 2015. aasta veebruari kontsert Peterburi Filharmoonia suures saalis koos maailma absoluutsesse tippu kuuluva Peterburi Filharmoonia Sümfooniaorkestriga, kus lauldi legendaarse vene dirigendi Juri Temirkanovi juhatamisel Šostakovitši sümfooniat nr 13 („Babi Jar“). Olgu öeldud, et Eesti Rahvusmeeskoor ei sattunud sinna juhuslikult. Sama aasta juunis esitati teost ka Hannoveris, NDRi suures saalis koos Hannoveri NDR Raadio Filharmooniaorkestriga. 2015. aasta viimases pooles külastati Shanghai kontserdimaja, kus koos Lübecki Akadeemia rahvusvahelise meeskooriga kanti ette Schönbergi „Gurre-laulud“. 2016. aasta aprillis külastati Armeeniat, kus Mikk Üleojale anti Armeenia kultuuriministeeriumi kuldmedal armeenia kultuuri toetamise ja populariseerimise eest. Aasta teine pool viis rahvusmeeskoori taas Venemaale, sedakorda Moskva kuulsasse Tšaikovski-nim kontserdisaali, kus üheskoos Svetlanovi-nim Venemaa Riikliku Sümfooniaorkestri, Jurlovi-nim Venemaa Riikliku Koorikapelli naisrühma ning Popovi-nim lastekooriga kanti ette John Adamsi ooper-oratoorium „El Niño“ („Laps“). 2018. aasta jaanuaris osaleti koos Leedu Kammerorkestriga Eesti, Läti, Leedu 100 kontserdiprogrammis „Muusikaline Balti kett“, kus teiste seas esitati esmakordselt Justė Janulytė teost „Here at the quiet limit“ ning Erkki-Sven Tüüri “Questions”. Veebruaris pakiti uuesti kohvrid, et sõita Dresdenisse, kus lisaks kontserdile koos Dresdeni Filharmoonia orkestri ning solist Mihhail Petrenkoga toimus ka Šostakovitši sümfoonia nr 13 plaadisalvestus. Kõnekas fakt toimus sama aasta augustis, kui Soome üks karismaatilisemaid dirigente Hannu Lintu kutsus Eesti Rahvusmeeskoori Helsingi Musikkitalosse, et Soome 100 raames salvestada kaasajale vastava kõlapildiga ning kvaliteetne versioon Jean Sibeliuse „Kullervo-sümfooniast“. Orkestriks Soome Raadio sümfooniaorkester ning solistideks Johanna Rusanen (sopran) ja Ville Rusanen (bariton). Juba septembris tuli sama teost esitada Tokios, NHK Halli kontserdisaalis. Solistid taas õde-venda Johanna ja Ville Rusanen, NHK sümfooniaorkester ning dirigendiks Paavo Järvi. Loodetavasti toovad järgmised viis aastat rahvusmeeskoorile samaväärseid meelierutavaid väljakutseid ning mitte ainult võõral maal, vaid ka kodus.