To the
Frontpage
Pekka Kuusisto: maadeavastaja, kelle maailmakaardil pole muusikal piire
Soome viiuldaja, dirigent ja helilooja Pekka Kuusisto on tuntud vaba ja värske kunstilise lähenemise poolest repertuaarivalikul. Ta suhtub avatult eri muusikastiilidesse, esitades nii klassikalisi teoseid kui ka kaasaegset ja eksperimentaalset muusikat. Pekka Kuusisto on teinud žanripiiride eiramisest oma kaubamärgi. Ühe nädala jooksul võib teda leida nii mõnd suurt romantilist viiulikontserti mängimas kui ka rahvamuusikaansambliga jämmimas.
Tekst: Maano Männi
Fotod: Bard Gundersen
Oma esimese juubeli künnisel esineb Estonia kontserdisaalis 18. aprillil 2026 meie kaasaja üks karismaatilisemaid viiuldajaid ja orkestrijuhte Pekka Kuusisto. Koos maineka Norra Kammerorkestriga saab Eesti publik nautida poolt sellest kavast, mida esitati 2025. aasta augustis Londonis Royal Albert Hallis festivalil BBC Proms – Arvo Pärdi „Fratres“ ja Dmitri Šostakovitši kammersümfoonia op.10 c-moll. Lisaks tulevad ettekandele maailma kammerorkestrite üks leivanumbreid Edvard Griegi „Süit Holbergi aegadest“ ning suureks rõõmuks ka meie Eduard Tubina „Süit eesti tantsuviisidest“. Olen veendunud, et Pekka võib tantsuviise viiuldada viiskudes või siis mõne muu folkloorse puändiga meid üllatada!
Pekka Kuusisto on maadeavastaja, kelle maailmakaardil pole muusikal piire. Ta tunneb end sõiduvees nii pompoossetes kontserdisaalides kui ka hubastes klubides. Muusikarõõm peitub suhtlemises. Õhtumaade vananevas klassikalise muusika maailmas on Kuusisto-taolised isiksused nagu oaasid kõrbes. Õnneks on Eestis olukord noore publikuga parem tänu laiale muusikakoolide võrgustikule, rohketele koolikontsertidele ning Eesti Kontserdi ja ERRi ülimenukale telekonkursile „Klassikatähed“. Kui Pekkaga neli aastat tagasi koos lava jagasin, oli ta vägagi teadlik meie telekonkursist ning hüüdis vaimustunult: „Klassikatähed – nii lahedat saadet vajaks iga Euroopa riik!“
Hea mitu aastat tagasi sai Soome meedia kummalise teate – tõsises ja usaldusväärses pressiteates seisis, et viiuldaja Pekka Kuusisto on nime muutnud. „Edaspidi on esineja tuntud kui „Meidän Pekka” (Meie Pekka), inglise keeles „Our Pekka” ja rootsi keeles „Vår Pekka”,“ seisis teates. Sellele järgnes põhjendus, et uus nimi peegeldab paremini muusiku vahetut suhet iseenda ja publikuga. See võinuks peaaegu et tõsi olla, kuna Pekka Kuusisto on tuntud mitmekülgse viiuldajana, kes julgelt eirab muusikalisi piire ja kelle silmad on täis sära nagu vallatul poisikesel. Temast ei kiirga stressi, kui ta mugavates lambavillast sussides laval ringi tantsib ja orkestrit naljakate lugudega ergutab, sest selline ta ongi: meie Pekka. Lisagem vaid üks pisiasi – teade oli dateeritud 1. aprilliga ja oli tegelikult tema muusikafestivali Meidän Festivaali (Meie Festival) korraldatud nali. Sellest hoolimata oli sõnum piisavalt tõsine, et mõned ajakirjanikud võtsid seda tõe pähe ja pressiteade avaldati isegi Soome ringhäälingu (YLE) veebilehel.
Nii see algas …
Pekka Kuusisto sai Soomes laialdaselt tuntuks, kui ta 1995. aastal 18aastaselt võitis rahvusvahelise Jean Sibeliuse viiulikonkursi. Pekka ja tema vend Jaakko olid esinenud 15 aastat varem ülipopulaarses ja harivas telesarjas „Viuluviikarit“ („Viiulijõmpsikad“). Kaks heledapäist rahulikku venda oma velvetpükstes jäid paljudele püsivalt mälupilti. Kuusistote perekond on mitme põlvkonna jooksul andnud suure panuse soome muusikaellu. Pekka isa Ilkka Kuusisto oli helilooja nagu ka tema vanaisa Taneli Kuusisto, mõlemad on tegutsenud lisaks heliloomingule ka muudes rollides soome muusikaelus. Pekka ema Marja-Liisa oli muusikaõpetaja, nii et muusika oli kodus väga olulisel kohal. „Kuulasime palju erinevat muusikat, klassikat, džässi ja muud. Improviseerisime ka palju, mille üle olen nüüd väga õnnelik,“ ütleb Pekka. Kodus omandatud laialdane arusaam muusikastiilidest oli Pekka Kuusisto jaoks omamoodi hüppelaud tulevikku. Pärast Sibeliuse konkursi võitu läks ta õppima Ameerikasse ja naasis Soome täis tikitud kontserdikalendriga. Kahekümnendates noormeest aga ei köitnud noore tähtviiuldaja elu, mis oleks koosnenud lõpututest Sibeliuse, Tšaikovski ja teiste klassikaliste viiulikontsertide ettekannetest maailmalavadel. Pekka oli kaotamas rõõmu muusikategemisest. Pöördepunktiks oli Kaustineni pärimusmuusikafestival (nagu meie Viljandi folk, kuid väiksem, samas tunduvalt pikema ajalooga), kuhu sõber ta kaasa kutsus. „See oli lihtsalt hullumeelne,“ meenutab Pekka. „Pärimusmuusika sving ja rõõm lõid mul jalad alt, hakkasin rohkem improviseerima, sealhulgas džäss- ja popbändides ning muidugi hakkasin kasutama erinevaid elektroonilisi vidinaid.“
Maailm on valla
Lapsepõlveharjumuste ja Kaustineni vapustavate kogemuste tulemusena on Pekka Kuusisto teinud žanripiiride eiramisest oma kaubamärgi. Ühe nädala jooksul võib teda leida nii mõnd suurt romantilist viiulikontserti mängimas kui ka rahvamuusikaansambliga jämmimas. Pekka ise ütleb, et ta tahab lihtsalt head muusikat teha, ei midagi enamat. „Erinevate muusikastiilidega mängimine hoiab vaimu tervena ja on väga lõbus!“ ütleb ta. Õnneks on ka teised sellest aru saanud – meie loo kangelast on aastate jooksul pärjatud erinevate auhindadega: Põhjamaade Ministrite Nõukogu muusikapreemia avatuse ja lavakarisma eest, Soome riiklik muusikapreemia, Soome Kulttuurirahasto (analoog Eesti Kultuurkapitalile) auhind, Pro Finlandia teenetemärk ja Sibeliuse medal.
Pekka Kuusisto tunnistab, et ei planeeri teadlikult enda karjääri, tema elufilosoofia keskendub inimestele ja mõned neist on sellise vaimsusega, et panevad su peas tulukese põlema ja tunned silmapilkselt, et see on midagi, millest tahad osa saada! Teatud osa Kuusisto kalendrist on aastaid ette broneeritud, kuid mingi osa jääb teadlikult tühjaks, et jätta ruumi oma projektidele – ta nimetab seda tasakaalustamiseks. Hinnatud muusik on olnud üle 25 aasta Londoni lugupeetud artistide agentuuri Harrison Parrott nimekirjas. Agentuur laseb tal olla iseendana ja poseerida fotodel nii, nagu ta ise soovib, kas valges lipsus või kampsunis. „Minu agent tunneb mind ja teab, mida ma vajan. Nad lükkavad ilmselt mõned asjad tagasi, ilma mulle sellest isegi rääkimata, mis on täiesti okei,“ ütleb Pekka naeratades.
Pekka – traditsioonide rikastaja
Viimase kümne aasta jooksul on Pekka töötanud kõvasti klassikalise muusika kontsertide taaselustamise nimel, osaliselt ka huvist tantsu vastu. Kaks tunnustatud koreograafi lõid balleti tema salvestusele Sibeliuse viiulikontserdist. „Tahan traditsioonilisi kontserte mitmekesisemaks muuta. Mind huvitab põhimõtteliselt kõik, mis ei kuulu orkestrimuusika peavoolu. Astusin üles Birmingham City Symphony külalisdirigendina ning kontserdikavas olid Reich, Adams ja Bach. Teoste vahele tekkisid pikad tehnilised pausid, kuna klavessiin tuli sisse ja välja viia, ja ma mõtlesin, miks mitte mängida lahedat rahvamuusikat, et aega sisustada. See sobis suurepäraselt meeleoluga. Aga publik oli üllatunud – nii lihtne oli inimesi šokeerida, seda ilma igasuguse pingutuseta,“ ütleb Kuusisto.
Enda loodud keelpillikvartetiga Quartet-lab mängides on ta aru saanud, kui konservatiivne võib klassikalise muusika valdkond olla. Pärast edukaid klassikalise kavaga kontserte Wigmore Hallis oli uusi esinemisvõimalusi väga keeruline leida, sest kava sisaldas George Crumbi kultuslikku teost „Black Angels“, mille esitamiseks on vaja elektroonikat. „Elektroonika ja kaasaegne muusika on asjad, mille eest ma peaaegu alati võitlema pean. Neid ei peeta veel enesestmõistetavaks,“ ütleb Pekka põlglikult. Ta esineb üha enam kohtades, kus selliseid asju hinnatakse. Quartet-labi lugu lõppes siiski hästi, sest ansambel esines „Black Angelsiga” mitte ainult Wigmore Hallis, vaid ka sellistes ultrakonservatiivsetes kontserdisaalides nagu Concertgebouw Amsterdamis ja Konzerthaus Viinis.
Muusikalise slow foodi otsinguil
Pekka on olnud eriti aktiivne uute kontserdižanrite genereerimisel Meie Festivalil, kus ta oli 20 aastat kunstiline juht. Tuusula järve ääres, kultuuripärandiga küllastunud maastikul toimuv festival oli omamoodi laboratoorium Pekka lõpututele ideedele. Festivali publik leiab end metsas, järve ääres või isegi lehmalaudas ringi uitamas, nautides klassikalist muusikat koos teiste muusikastiilide ja meeleoludega. Eelkõige saab ta koos oma heade sõpradega mängida muusikat, mis neile meeldib, ilma et peaks muretsema pingeliste proovide ajakava pärast. See on omamoodi muusikaline slow food, toimides vastureaktsioonina professionaalsete orkestrite kiirele tempole, mis halvimal juhul võib viia klassikalise muusika „konveierlindi“ tekkeni. „Mida rohkem kontserte annan, seda rohkem tunnen, et tahaksin aega, et süveneda detailidesse. Seda ei ole võimalik saavutada paaripäevase orkestriprooviga. On luksus, et saan sama teost nädal aega väiksema ansambliga proovida,“ ütleb Pekka ilmselge põnevusega. See ongi tema tulevikuplaan: ta soovib teha projekte, mille ettevalmistamine võtab aega mitu kuud ja mis kestavad siis näiteks pool aastat. Selline tegevus ei sobi orkestrimaailmaga ja Pekka teab seda väga hästi. „Muusikategemine on sõnadeta suhtlemine. Igaüks annab midagi teistele. Parimal juhul ei ole lõppeesmärk kontserdi andmine, vaid muusika mõistmine,“ ütleb ta.
„Kardan väga, et 21. sajandi viiuldaja peab olema hea välimusega, laitmatult riietatud ja eelistatavalt naissoost,“ ütleb Pekka naljatades. Ta kahtlustab, et klassikalise muusika maailma on tekkimas glamuurisaar, kus muusika on kerge ja välimus raske. Sellel saarel on Pekka Kuusisto taolised inimesed, kes naudivad rahvamuusika mängimist ja villaste sokkide kandmist, friigid. Aga ta ei muretse. „Publikule meeldib selline asi ja ma saan neist aru. Tahaksin näha, et viiuldaja oleks eelarvamusteta muusik, kes ei karda uurida oma instrumendi omadusi kogu selle spektri ulatuses ega pelga oma pilli äärest orkestrit juhatada. Ja ma ei ütle seda ainult selleks, et rohkem tööd saada!” naeratab ta.
Pekkal on viiuldajana mitu kaubamärki, millest üks erilisemaid on vibrato väga ökonoomne kasutamine. Ta ei ole puritaan, kuid tunnistab, et talle ei meeldi mängida nii, et vibrato on automaatselt „sisse lülitatud“, oluline on klaar ja selge kõla, mida võib siis vibratoga tuunida. Teda häirib ka asjaolu, et helisalvestused ja põhirepertuaari kontsertettekanded on ühtlustanud. „Salvestamise leiutamine hävitas suure osa muusika vahetust loomisest. Nüüd teavad kõik ülitäpselt, kuidas keegi, näiteks Jasha Heifetz, esitas omal ajal Sibeliuse viiulikontserti, ning paljud jäljendavad teda, ehk maneerlikkus on muutunud sageli olulisemaks kui teose partituur ise.“
Õnneks pole Pekka Kuusistol oma karjääri jooksul olnud suuri tagasilööke, kuigi on asju, mida ta kahetseb. „Mõned asjad oleks parem olnud tegemata jätta,“ ütleb ta. „Umbes 15 aastat tagasi olin televisioonis nunnarüüs, huulepulga ja võltsprillidega. Minu tegelase nimi oli Terttu. Saade läks eetrisse suurel reedel, viibisin samal ajal oma vanemate juures. Järgmisel hommikul polnud mu ema hommikusöögi ajal mitte just kõige paremas tujus…“ muigab ta tagantjärele.
Kui Helsingin Sanomate staarajakirjanik Vesa Sirén intervjueeris Pekka Kuusistot, tuli jutuks sotsiaalmeedia teema, eriti tõik, kus paljud muusikud kasutavad sotsiaalmeediat selleks, et n-ö pildil olla. Kui ajakirjanik vihjas, et see pole Pekka jaoks ilmselt kunagi probleemiks olnud, vastas ta sarkastiliselt: „Võib tunduda üllatav, aga mõnikord mõtlen ma ka teistele inimestele peale iseenda.“
