To the
Frontpage
Tekst: Kaire-Külli Vaatmann
„Inimesed näevad ikka seda, mis on puudu, nad ei näe võimalusi. Kui inimesed ei mõista, millised võimalused on olemas, kas see ei ole omaette puue?“ ütleb muusik Felix Klieser.
Lavale astub laia naeratusega noormees. Ta kummardab tänulikult, istub toolile ja libistab kingad jalast. Noormehe ees raamil ootab juba metsasarv. Ta tõstab vasaku palja labajala nagu baleriin sõrmistele ja toetab huuled õrnalt huulikule. Õhku lendavad imelised helid, mis publiku hetkega lummavad. See on maailmakuulus auhinnatud käteta metsasarvevirtuoos Felix Klieser.
Kõigest hoolimata
Patt on vinguda, et elu on raske, kui oled näinud laval käteta metsasarvemängijat. Hetkega kerkib pähe küsimustelaviin: kuidas see on üldse võimalik, kui tugev peab olema üks puudega muusik, et jõuda tippu, miks ta ei valinud kergemat teed?
Võib olla on publikul isegi veidi keeruline oma silmi uskuda – et pill hüüdma hakkaks, peavad muusikul olema tugevad kopsud ja osavad käed. Aga siin ta on, õnnelik käteta maestro. Ainulaadne Felix Klieser on oivaline näide sellest, et kes väga tahab, see suudab kõike.
Kahtlemata oleks elu lihtsam kätega, kuid alati naeratav Felix ise sellest suurt numbrit ei tee, muuta midagi niikuinii ei saa – jalad on tema käteks. „Olen tõesti väga painduv, aga trenni ma ei tee. Võiks muidugi,“ muigab ta. Muusiku jaoks ei ole end kondiväänaja kombel rõngasse keeramises mitte midagi ülejõukäivat ega keerulist, see on sama nagu teleri ees diivanil mugavalt istumine, nagu ta ise ütleb. Jalgadest enam vajavad treeningut aga hoopis tema huuled. „Nendega tegelen ma igapäevaselt,“ avaldab ta.
Saatuse väljakutse
Jah, Felix Klieser on hoolimata kõigest oma saatuse tõsiloos ebatavaliselt rõõmus ja õnnelik tegelane. Selleni jõudmine ei olnud lihtne, tunnistab Felix ausalt. Ja jutt ei käi ainult tema füüsisest, vaid hoopis saatusega kohandunud meelest. Eluterve suhtumisega muusik on tippu jõudmiseks käinud läbi „paksust ja vedelast“, aga muutunud sel teel sitkemast sitkemaks. „Kui sa oled sündinud sellisena nagu mina, käteta, on kõik alguses raske, absoluutselt kõik. Iga asi siin ilmas on mõeldud kätega inimestele, pidin hakkama sellele probleemile lahendusi otsima,“ lausub Felix ja lisab, et kõik on alguses olnud suur väljakutse, ukse avamisest kuni söömiseni. „Aga kõigele on lahendus – selle sain juba väga väiksena selgeks ja sellest olen alati juhindunud. Mulle hakkasid igasugused ettetulevad takistused isegi meeldima, lahendusi otsida ja leida on ju väga kihvt,“ ütleb ta. Muusik kinnitabki, et saab nüüd kõigega ise hakkama: ta teeb süüa, juhib spetsiaalselt temale kohandatud autot jne.
Felixi sõnul on inimesed tegelikult väga abivalmid ja tal ei ole ka tõrget abi paluda, kui selleks vajadus tekib. „Mõnel inimesel on sellega probleeme, aga mitte mul. Kui palud avatult ja sõbralikult, aidatakse alatu. Sa saad ju vastu seda, mida sa annad,“ ütleb ta.
Felixi hinnangul ei peaksid inimesed keskenduma sellele, mida pole. „Inimesed näevad ikka seda, mis on puudu, nad ei näe seda, millised on võimalused. Kui inimesed ei mõista, millised võimalused on olemas, kas see ei ole omaette puue?” arutleb mees.
Ärge pakkuge mulle midagi muud!
Kuidas nelja-aastasel käteta poisil metsasarve õppimise soov tekkis, sest just selles eas sündis tema peas esialgu utoopiline idee, ei oska Felix öelda. „Meie peres ei tegelenud keegi muusikaga ja vanemad ei viinud mind ka kontserdile, kus oleksin saanud metsasarve näha ja kuulda. Vanemad ei saanud algul arugi, millest ma räägin ja milline see pill üldse välja näeb,“ kehitab noormees õlgu.
Sellest hoolimata vanemad kätt ette ei pannud, vaid viisid pere ainukese lapse hoopis Saksa napilt üle saja tuhande elanikuga väikelinna, Göttingeni muusikakooli, et uurida, kas kohalikus haridusasutuses üleüldse on metsasarve õpetajat. Õnneks leidus. Felixit nähes pakkus õpetaja, et poisi jaoks oleks vast lihtsam õppida klaverit või hoopis trumme, kuid õpetaja ettepanek ajas väikesel poisil karvad turri. „Minu eesmärk oli mitte lihtsalt pillimäng, vaid just metsasarve mängimine,“ meenutab Felix naerdes.
Põgenes muusikasse
Õppimine on raske ja aeganõudev, kuid Felixi jaoks oli veel kordades keerulisem. „Õppisin enne pilli mängima kui lugema,“ teatab ta rõõmsalt. Kõigepealt, et saaks pillist üldse heli kätte, kuid veel raskem oli siis, kui teised õpilased said kasutada heli tegemisel käsi. „Metsasarve mängides paned ühe käe kõlalehtri ette, et muuta heli tooni, ja teise käe sõrmedega vajutad sõrmisteid. Pidin välja mõtlema, kuidas samu helimuutusi varvaste, huulte ja õhuga esile kutsuda,“ meenutab Felix. Jalgadel pilliharjutamine oli muusiku sõnul algusest peale lihtne.
Muusikatarkus ja tehnilised oskused tulid väga aeglaselt, kuid pilliõpetaja oli temaga väga kannatlik. „Alguses suhtuti minu ponnistustesse kui lihtsalt lapse hobisse – las tegeleb, see teeb ta rõõmsaks. Keegi ei sundinud mind ega oodanud minult midagi,“ lausub Felix.
Suhtumine muutus, kui Felixi plaan aina kasvas ning ta jätkas õpinguid Hannoveri muusika-, teatri- ja meediaakadeemias. „Õpetaja ütles otse, et see on tore hobi, aga ma peaksin mingi teise töö endale valima, et minust küll professionaalset muusikut ei saa, käteta ei suutvat ma õigeid helisid mängida.“ Felix ei lasknud end teiste arvamustest heidutada – temal oli eesmärk ja unistus, mille ta kavatses nui neljaks ellu viia. „Ma teadsin täpselt, mida teha tahan ja milline mu elu peaks olema – eriline,“ räägib ta.
Ka Felixi raske lapsepõlv ja kesine suhe vanematega innustasid teda edasi rühkima. „Võib öelda, et muusika oli võimalus põgeneda kodukohast, näha maailma ja suhelda teiste inimestega. See motiveeris mind kõvasti tööd tegema,“ tunnistab ta. Kooliajal oli üsna tavaline, et Felix harjutas iga päev kaheksa tundi jutti. Muusika oli see, mis aitas tal põgeneda nii füüsiliselt kui ka hingeliselt. Tänaseks ta oma vanematega kuigi sageli ei suhtle.
Õnneliku muusiku mõju
„Astun lavale, sest tahan inimesi õnnelikuks teha. Tahan, et minu mängitud muusika tekitaks emotsioone,“ viib mees jutu mujale.
Esimesed ülesastumised ei sujunud. Felix meenutab üht esinemist Saksamaa Noorte Orkestriga, kui ta oli 14-aastane. „Mängisin jubedalt. Nooremana oli minu jaoks tähtis, et kõik oleks ideaalne, tookord oli mul väga raske seda olukorda alla neelata,“ naerab ta. Sellest enamgi häiris teda asjaolu, et ta ei saanud aru, miks nii juhtus. Kindlasti oli tal esinemisnärv sees, kuid siiski poleks ta osanud arvata, et nii halvasti mängib. Kulus pea aasta, et välja mõelda ebaõnnestumise põhjus. „Kodus mängisin toas, kus oli soe ja paks vaip maas, küllap ma seostasin seda alateadlikult mugavusega,“ selgitab mees. Ta kolis harjutama puitpõrandaga vannituppa, kus on samad olud nagu laval. „Kui ebamugav see oli ja kui hirmus akustika, aga harjutasin seal, kuni harjusin,“ naerab muusik. Sellest saati pole ta laval ebaõnnestunud. Mis ei tähenda, et ka tema ei põeks siiani vahel stressi ja väsimust.
„Seda on korduvalt juhtunud,“ tunnistab ta. Eriti selgelt mäletab Felix aastaid 2021 ja 2022, kui tal oli õnn salvestada oma esimene plaat, mis võitis mitmeid auhindu. „Andsin Stuttgardis sümfooniaorkestriga live-kontserdi,“ jutustab Felix. Saal oli puupüsti rahvast täis, kõik ootamas ideaalset ja vaimustavat etteastet. „Olin väga närvis, tundsin end kohutavalt. Kui lavalt maha tulin, ütlesin oma tiimile, et see oli kõige kohutavam asi mu elus. Ükskõik kui palju raha ma sellega ka ei teeni, ma ei taha seda enam läbi elada,“ meenutab ta. Piiride lähedal on Felix korduvalt kõndinud, kuid soov mängida muusikat ja pakkuda inimestele õnnelikke hetki on kõik need stressirikkad hetked üles kaalunud. „Sellistel hetkedel küsin endalt, kas lõpetan või üritan edasi. Võimalusi on kaks: kas võidan või jätan kõik tegemata ja jään ilma ka kõigest heast,“ tunnistab Felix.
Lugu on tähtis
On kerge ette kujutada, kui suurt eeskuju ja mõju Felix oma positiivse ellusuhtumise ja järjekindlusega avaldab. „Nüüd, vanemana on minu jaoks tähtsam, et laval mängides tunneksin, et publik on rahul ja õnnelik. Kõik ei peagi olema täiuslik ja veatu, see peab mind ennast puudutama ja seeläbi mõjub see ka publikule positiivselt. Ja kui keegi ütleb, et talle see kontsert ei meeldinud, on seegi aktsepteeritav – kõik ei saa kõigile meeldida. Mina olen andnud endast parima ja see on tähtis,“ selgitab Felix.
Kümne aastaga, mil Felix on sooloartistina esinenud, on tema oskus stressiga hakkama saada paranenud ja esinemine on hakanud meeldima. „Isegi kui midagi juhtub, ei ole sellel üldse tähtsust. Keegi ei tule sulle ütlema, võibolla ei märkagi, kui mõni noot või heli pole ideaalne. Tähtis on hoopis lugu, mida jutustan, ja et jagan oma mänguga inspiratsiooni,“ räägib muusik.
Lood on kõige alus, kinnitab Felix mitmel korral. Seetõttu meeldib talle väga oma esinemistel kohalike inimestega suhelda. „Taksoga sõites kuulan alati, mis juhid pajatavad. Inimeste lood on väga põnevad ja harivad,“ avaldab ta.
Felix on alati valmis uusi asju õppima ja kogema. „Õpin iga päev midagi uut. Praegu tegelen raamatu kirjutamisega,“ avaldab ta. Felix on kogunud oma kogemused, läbielamised ja lood nüüd ka raamatuks. Ta loodab, et ka tema lugu inspireerib ja motiveerib lugejaid julgelt ja uudishimulikult edasi liikuma. „Et iga lugeja mõistaks, et kõikidele probleemidele on lahendus,“ lausub Felix.
Märk maas
Jah, see on tõsi, Felix Klieser on jätnud märgi maha ja nii erineval moel. Eneseanalüüs, sihikindlus ja töökus on lennutanud muusiku tippu ja erinevatesse maailmanurkadesse. „Pole sihtkohta, kuhu ma minna ei tahaks. Kõik kohad on erinevad ja tuleb leppida, et kuskil pole näiteks saksa täpsust või pagas hilineb –kõike on juhtunud. Olen õppinud püsima rahulikuna,“ ütleb Felix.
Novembri alguses on Eesti publikul võimalik Felixit kuulda Estonia kontserdisaalis. „Ootan Eesti kontserti väga, eriti rõõmustab, et see toimub talve hakul. Mulle meeldib talv, külm ja lumi,“ üllatab Felix. Tema kirjeldus krudisevast lumest, langevatest helvestest ja krõbekülmast õhust loovad ka kõige talvevaenulikumal inimesel imelised pildid silme ette. „Eelmisel aastal sadas minu kodukohas vaid ühel päeval lund ja seegi sulas kohe,“ lausub muusik. See Felixi unistus saab loodetavasti täidetud ilusas lumises Eestis.
Muusiku teekonda pole ükski takistus peatada suutnud ja vaevalt, et keegi enam Felixis ja tema võimekuses kahtleb. Auhinnad ja tunnustused viitavad sellele: aastatel 2008–2011 oli ta Saksamaa üks oodatuim riikliku noorteorkestri liige, ta võitis 2016. aastal maineka Leonard Bernsteini auhinna, on salvestanud mitmeid kõrgelt hinnatud albumeid (sealhulgas tema 2013. aasta debüüt Reveries ja 2019. aasta Mozarti metsasarvekontsertide esitus koos Camerata Salzburgiga) ja oli kaks aastat residentuuris Bournemouthi sümfooniaorkestri juures. „Mu elu on tegelikult väga ilus,“ kinnitab Felix.
Pildiallkirjad:
“Mulle väga meeldib teiste lugusid kuulata. Taksoga sõites kuulan alati, mis juhid pajatavad. Inimeste lood on väga põnevad ja harivad,“ avaldab ta.
Felixi põhimõte mitte kunagi alla vanduda on teda lennutanud muusikamaailma tippu. „Kui on raske, mõtlen, et mul on kaks võimalust: kas lõpetada või rühkida edasi ja võita,“ avaldab muusik.
Maailm on täis kurjust ja julmust. Felixi eesmärk on pakkuda oma muusika ja peatselt ilmuva raamatuga inimestele lohutust ja julgustust. „Kahtlemata oleme kõik erinevad, aga lõppkokkuvõttes tahavad kõik inimesed olla armastatud, olla vabad, olla võimelised ise oma eluteed valima. Mina olen otsinud võimalusi ja ma tahan ka teistele näidata, et alati on lahedus,“ ütleb Felix.
Sitebar või pildiallkiri äkki lubab üht oma instapilti kasutada:
Fakt on see, et ta pole laval üksi – temaga koos on kaunilt läikiv metsasarv. Koroona-ajal, kui kõik kontserdid tühistati, ostis Felix Play Stationi ja pill jäi puhkusele. Ühel hetkel hakkas muusiku süda valutama. „Seal see seisis pimedas ja külmas, mul hakkas tast väga kahju,“ lausub pilliomanik. Felix kleepis pillile külge kaks silma ja pani nimeks Alex. Metsasarvest sai üleöö Instagrami-kuulsus – küll tähistab pill jõule kuuse all, küll munapühi koos mängujänestega, küll kinnitab toetust Ukrainale sinise ja kollase õhupalliga, küll reklaamib järjekordset kontserti. Just nii, ellu kerge huumoriga suhtumine, on Felixi võluvõti kõigega hakkama saamiseks.
Sitebar või pildiallkiri
Aga millist muusikat pillikunstnik ise armastab kuulata? „Ei ole õiget ega valet muusikat. Kui kontserdil oleks ka vaid viis inimest, saab igaüks neist viiest erineva emotsiooni, idee ja mälestuse – see muudabki muusika väga ilusaks,“ selgitab Felix.
„Nii et lõppkokkuvõttes pole ka oluline, mida ma muusikast arvan, sest mul on näiteks ka Eestis mängides ettekujutus, et mängin enda jaoks tasakaalu, sest mul on neist paladest just sellised „muusikapildid“ meeles. Minu lood on minu pildid ja pole vaja, et teistel oleks samad lood ja pildid, me pole copy-paste-inimesed, meil kõigil on oma lugu,“ lisab ta.
