Eesti kontserdi
avalehele
Tekst: Maria Leis
Foto: Raul Mee
Sel kevadel, 23.–26. aprillini toimub Jõhvi kontserdimajas tantsufestival, mille programmi on kokku pannud tantsukultuuri korraldaja Raido Bergstein. Tema soov on kõnetada ka seda publikut, kes tantsuga igapäevaselt kokku ei puutu.
Raido, oled terve oma teadliku elu tegelenud tantsimisega. Palun kirjelda, kui olulist rolli mängib tants sinu elus?
Olen tantsuga tegelenud 1999. aastast nii vabakutselise tantsija, produtsendi kui ka tantsuõpetajana. Olen asutanud tantsuteatri, olnud Sõltumatu Tantsu Lava loomise juures, töötanud tantsijana nii Eestis kui ka mujal. Üksteist aastat olen olnud ka Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu juhatuse esimees ning kuulun ka Eesti Tantsunõukogu juhatusse. 2015. aastast olen Koolitantsu festivali peakorraldaja. Praegu töötan SA Eesti Tantsuagentuuri juhatajana. Õpetamine on mu tööelus küll tagaplaanil, kuigi Norra pealinnas Oslos käin ma igakuiselt kohalikule tantsurühmale tunde andmas. Minu tantsijakarjäär sai alguse rahvatantsijana, nõnda on mul juhendada ka Eesti Rahvusringhäälingu rahvatantsurühm.
Kirjelda oma teekonda Jõhvi.
Kõikides minu tegemistes on läbi nende aastate säilinud tugevalt regionaalne tasand ehk mulle läheb väga korda see, mis toimub väljapool Tallinna ja Tartut. Naudin väga, kui mul on võimalus tegutseda väljapool keskusi. Olen viimased kümme aastat vedanud Eesti Tantsuagentuuris programmi TantsuMENÜÜ, mille eesmärk on viia nüüdistants suurtest keskustest välja. Meid ümbritseb väga tihe konkurents ning peame leidma võimalusi, publikut, väljakutseid ka väljapool Tallinna. Me ei saa jääda lootma ainult pealinna publiku huvile kontseptuaalsema etenduskunsti vastu. Ka minu igapäeva töö seisneb võimaluste leidmises jõuda uue publikuni, uute lavadeni. Selleks käisin ma näiteks äsja Šotimaal Glasgow’s vaatamas tantsuetendust, mida loodan näha 2027. aasta Jõhvi tantsufestivalil.
Kas Jõhvi tantsufestival on jätk pika ajalooga balletifestivalile?
Jõhvi balletifestivali ja selle lõppemise lugu peaks uurima korraldajatelt. Võib-olla hakkas Jõhvi balletifestivali nimi seda sündmust piirama ning soov oli sündmust laiendada nii kontseptuaalses kui ka publiku kaasamise mõttes – Jõhvi tantsufestival oma nimetusega võiks seda soosida.
Milline on olnud sinu varasem kokkupuude Jõhviga?
Olen Jõhvis oma töödega palju käinud. 2023. aasta sügisel sai Eesti Tantsuagentuur kohaliku kultuurkapitali aastapreemia Koolitantsu Kompanii läbiviimise eest. Selle algatuse eesmärk oli üle Eesti kokku tuua noored ja andekad tantsijad. Oleme Jõhvis teinud ka suuri integratsiooniprojekte ning paljud sealsed kultuurikorraldajad on mulle tuttavad. Minuni jõuti Jõhvi tantsufestivali tegijat otsides väga õigel hetkel nii ajalises kui ka loomingulises mõttes. See algatus haakub väga hästi kõikide mu varasemate töödega, aga annab ka võimaluse mugavustsoonist välja tulla, luua palju suuremalt, unistada samuti suurelt, aga seista vastu ka suurematele väljakutsetele. Ühest küljest pakume seda festivali kohalikule, teisest küljest soovime kõnetada tantsupublikut üle Eesti ning olla seejuures ka rahvusvaheliselt tugeva kvaliteedimärgiga.
Tegemist on rahvusvahelise tantsufestivaliga. Kelle Eestisse tood või keda siia ootad?
Järgmisel kevadel saab Jõhvis näha väga-väga häid esinejaid ja väga palju uut kogemust. Soovime tantsufestivaliga näidata publikule, et tants võib kõnetada inimest ka siis, kui tal puudub igasugune kogemus tantsu jälgimiseks. Pakume tantsu, mis kõnetab, räägib lugu ja on väga heal esitustasandil. Meil on 23.–26. aprillini kasutada Jõhvi kontserdimaja kaks saali – suur saal ning kammersaal – ning töid on mõlemale lavale. Külalisi on Hispaaniast, Inglismaalt, Šotimaalt ja Leedust. Lavastusi on suuremaid ja väiksemaid, kuid neid ühendav märksõna on näidata loomeprotsessi ehk millised väljakutsed – läbi ilu, valu ja artistlikkuse – on loomingu lavale toomisel. Ühe näitena toon välja festivali avava Suurbritannia tantsukompanii Lost Dog Dance’i lavastuse, mida esitab autor Ben Duke ise. Ta annab vaatajale edasi loo, kuidas hakati maailma looma ning mis seal valesti läks ning kuidas siis see loodav lõpuks välja tuli. Kõik lavastused kannavad edasi loomeprotsessi väga erinevates võtmetes, proovivad suhestuda meie igapäevaeluga. Muidugi on oluline, et tööd kõnetaksid ning annaksid mõtteainet ka neile vaatajatele, kes võib-olla tantsukunsti väga tihti ei naudi.
Kes on tantsufestivali sihtgrupp?
Pakume mitmekesist programmi ja seetõttu ootame tantsufestivalist osa saama erinevas vanuses huvilisi. Lisaks lavastustele on programmis kaks galakontserti. Festvali esimesel õhtul on suurel laval Eesti tantsijate lühitund, mida nüüdistantsus väga sageli ei praktiseerita, (tõsi – balletis rohkem) suurel laval saab näha katkendeid spetsiaalselt Jõhvi loodud suurema koosseisuga tantsulavastuste lühitöid. Festival lõppeb noorte galaetendusega, mis on sarnane balletifestivaliga. Seal on koos Ida-Virumaa tantsugruppidega laval rahvusvahelised külalisesinejad oma koreograafide loominguga. See osa, näeme, võiks enim just noori kõnetada. Veel osaleb programmis kahe oma tööga eesti koreograaf Igor Lider, kes on loonud tantsuseade Tommy Cashi loole „Espresso Macchiato.“ Olen kindel, et seal on nii mõnedki tantsijad laval, keda Ida-Virumaa noored juba teavad. Lisaks pakume noortele tantsuga seotud töötubasid kohalikes koolides.
Kui palju on aprillikuu lõpupäevil Jõhvi külalisi oodata?
Ootame täissaale. See on meile väljakutse! Programm võiks kõnetada tantsupublikut ka väljastpoolt Jõhvit, isegi väljastpoolt Ida-Virumaad. Väga loodan, et Eesti kultuuripublik ja tantsuskeene leiab tee Jõhvi.
Millist koostööd näed Jõhvi kogukonnaga?
Ikka tantsualast! Mul on Ida-Virumaaga siiani väga tihe koostöö Koolitantsu festivali päevilt, sealse kogukonna kaasamine võtab aega ja eeldab usalduslikke suhteid. Kui see suhe on saavutatud, on kõik võimalik. Samas näen, et balletifestivali publiku hulgas on vaja luua selline usaldus, et külastajad tuleksid nüüd tantsufestivali publikuks. Töö publikuga on mitme aasta töö, millega oleme juba alustanud. Loometöö mõttes aga soovin tantsufestivali eel kokku viia noored tantsijad, õpetajad ja koreograafid ning tuua nad mugavustsoonist välja, sest ainult siis hakkab põnevaid asju juhtuma. Meil on käsil tantsufestivali esimene aasta, mis on vundamendi ehitamise ja usalduse loomise aasta. Olen väga optimistlik ja põnevil.
Kuidas sinu ideed Jõhvis vastu on võetud?
Väga hästi! Ka Jõhvi kontserdimaja tiim, minu peamised koostööpartnerid, on võtnud sihiks olla kõigele uuele avatud ning nad mõistavad vägagi piirkonna eripära ning seda, et seal alustada millegi uuega ei pruugi olla lihtne. Samas kõike uut väga oodatakse. Mul on väga hea meel, et nad julgevad seda kõike koos minuga teha.
Kas laval näeb ainult tantsu või on seal lisaks muusikale ja liikumisele ka sõna?
Kui Eesti Kontserdi Jõhvi kontserdimajas toimub tantsufestival, siis ilma muusikata ikka ei saa. Seega – näeb tantsu, saab kuulda muusikat, aga on ka sõna. Suurbritannia tantsukompanii Lost Dog Dance’i lavastus näiteks sisaldab teksti, mille edasiandmiseks kasutame ilmselt tiitreid. Hoolimata kunsti edastamise vormist, suudame kõik loominguga mingil moel samastuda. Kutsun üles olema avatud meelega ning tantsu mitte pelgama – eriti siis, kui selle kunstivormiga tuuakse lavale meie igapäevaelu. Suur osa muusikuid on välismaalt, aga teeme koostööd näiteks Lääne-Virumaalt pärit noore andeka laulja ja laulukirjutaja Kelly Vaskiga, kes on olnud 2023. aastal sealsamas Jõhvi kontserdimajas etendunud Koolitantsu Kompanii lavastuse muusikaline juht. Muidugi on üks minu unistus tuua 2027. aasta Jõhvi tantsufestivalile Šoti tantsuteater koos suurepäraste tantsijate ning sama suurepärase live-bändiga, kes esitab muuhulgas šoti rahvamuusikat suurele lavale mõeldud lavastuses. Sellise koosluse loodud emotsiooni tahaksin Eesti publikuga jagada.
