Sulge ikoon Sulge ikoon

Teadlikult sõuad, Euroopa lavadele jõuad 

Teadlikult sõuad, Euroopa lavadele jõuad 

Autor: Carine Jessica Kostla 

 

Kohtusin džässpianist Mathei Floreaga tänavu kevadel, mil lindude laul oli aina häälekam. Kõrvu jõudsid tertsid ja kvardid, ent Mathei peas helisesid nüansirohkemad meloodiad mähituna põhjamaisesse kargusesse. Needsamad, mis kõlavad peagi erinevates Eesti kontserdimajades Mathei Florea New Groundsi esituses. 

Mathei on teinud terve kevade ning suve New Groundsiga proove ning Berliinis uut plaati salvestanud. Albumil teeb kaasa New Yorgis resideeruv maailmakuulus kitarrist Gilad Hekselman, kes astus koosseisuga üles ka 2025. aasta Jazzkaarel. Albumi lood pärinevad Mathei sulest. Teiste seas kõlab ka seade eesti rahvaviisile „Meil aiaäärne tänavas“. Loos nimega „Never odd or even“ on ta kasutanud palindroomi ehk teisisõnu keerutanud harmooniat üht- ja teistpidi ning jõudnud ikka samasse kohta tagasi. Mathei tunnistab, et matemaatiliselt ta muusikat ei kirjuta. Kõnealuse loo teemanigi jõudis ta klaveri taga improviseerides. „Kogu esimene osa tuli loomulikult. Tavaliselt kirjutan mängitu üles ning hakkan alles siis muusikale teoreetiliselt lähenema. Mul on sageli kolm lugu samal ajal töös. Kui ühega tekib mingis etapis blokk ja ma ei leia lahendusi, kirjutan vahepeal midagi muud. Salvestan oma ideed Logicu programmi, mängin sisse keelpillide partiid, vähesel määral ka trummid. Nii saan bändile demod ette saata. Proovis mängijad juba teavad, kuidas lugu laias plaanis kõlama peaks ning saame tegeleda viimistluse ja nüanssidega.“ 

Mathei tunnistab, et tal on väga raske hakata tühja koha pealt komponeerima, ta kasutab tihti oma varasemaid helisalvestusi, mida lähtepunktiks võtta või omavahel kombineerida. Muuseas jagab klipid erinevatesse kaustadesse – igale koosseisule oma. Lisaks New Groundsile on tal ka bänd Flow Rea. Kui esimese puhul on tegemist põhimaise ja õhulise džässiga, siis Flow Rea on neo souli ja groove’i mõjutustega. Viimasega suundutakse sügisel Euroopasse kontserte andma. Ees ootavad esinemised Helsingis, Pariisis, Strasbourgis, Londonis ja Berliinis.  

Kolmsada kirja, viis vastust 

Kaheksaliikmeline Mathei Florea New Grounds on bänd, kus mängib rahvusvaheline seltskond, kelle eluteed on Saksamaa pealinnas ristunud. Mängijate seas on Austraaliast pärit jaapani juurtega viiuldaja, kaks poolakat, kolm sakslast, üks ukrainlane ja Eesti-Moldova peres kasvanud Mathei. Muusika on aga universaalne ja piiride ülene. Erinevusi on mees märganud siis, kui keegi on alles Berliini tulnud, aga nendib, et paari aastaga see muutub. „Sakslased on loomult pigem kinnised nagu eestlasedki, aga kuna muusikamaailma konkurents on tihe, oleme kõik õppinud avatumalt suhtlema. Mulle tundub, et samal põhjusel on inimesed aktiivsemad ja väärtustavad proovi rohkem. Kunagi ei tea, kes sind märkab ning mis võimalusi see kaasa toob. Eestis tunnevad kõik kõiki ja üks passiivne osalemine ehk ei mõjuta su edasist käekäiku nii palju.“ 

Mathei rahvusvaheline edu ei ole juhtunud üle öö. Selle taga on pikk ja teadlik töö. Nii nagu paljud, eelistaks ka tema, et saaks tegeleda ainult muusika loomise ja esitamisega, ent kontaktide ja reklaamita ei jõua kuskile. Ta märgib, et esinemiste saamiseks on äärmiselt oluline käia festivalidel, tutvuda inimestega. „Kui inimene on päriselt sind näinud, sinu muusikat kuulnud või näinud sind kellegi teisega mängimas, on ta sinust teadlik. Ja kui seejärel talle e-kiri saata, on suurem võimalus, et ta selle kirja ka päriselt avab,“ arvab muusik. Džässiklubidele tuleb 200–300 esinemistaotlust päevas, kui sind ei teata, on väga raske kirjalaviinis silma jääda. „Ükskõik kui hea on minu koduleht, sotsiaalmeedia või videote hulk internetis – inimkontakt on kõige olulisem. Näiteks esinesime bändiga jaanuaris Saksamaal Husumi-nimelises linnas. Sealses esinemispaigas annavad kontserte tippmuusikud ning sinna on väga keeruline saada, enamasti isegi ei vastata su sooviavaldustele. Meid märkasid juhtumisi Lätis puhkamas käinud saksa organisaatorid Riias esinemas – lihtsalt vedas, et tutvusime. Olen alati püüdnud pärast esinemisi promootoritega isiklikult suhelda. Lihtsalt selleks, et tuntaks mu nime ja nägu. Muidugi võtab see päris kaua aega, et niimoodi tutvusi saada.“  

Karm reaalsus on see, et häid muusikuid on väga palju. Mathei nendib, et peab olema äärmiselt kõrgel tasemel, et keegi tuleks manageerimissooviga. „Olen oma sõprade pealt näinud, et alguse pead ikka ise ära tegema,“ märgib ta. „Paljud on väga kaugele jõudnud just seetõttu, et nad teevad aastaid kõike selleks, et endale esinemisvõimalusi saada. Loomulikult on nad ka muusikaliselt väga head, aga nad jõuavad mõne agentuuri ridadesse alles pärast väga pikka teekonda. Samal ajal võrdväärsel tasemel mängijaid seisavad paigal, ootavad, et keegi neid kutsuks. Kui sa ei suuda end skeenesse sisse süüa, võib sinu muusika olla küll väga hea, aga sind lihtsalt ei märgata,“ kirjeldab Mathei professionaalseks artistiks kujunemise teekonda. 

Mathei on ka ise saatnud kolmsada e-kirja Euroopa erinevatesse džässiklubidesse. Äraütlemised ja vaikus teisel pool ekraani käib asja juurde, ent esinemispakkumised, mis on tulnud, viivad omakorda järgmisteni. Tänaseks on tal manager, kes käib festivalidel ja showcase’idel, et leida uusi esinemisvõimalusi. Pianist ei ole organisatoorsetest teemadest eemaldunud, vastupidi, ta mõtleb kaasa ja panustab, et näidata enda sajaprotsendilist pühendumist. 

Minu pere ja muud riigid 

Mathei on jaganud oma elu kahe riigi vahel 2015. aastast alates, kui Berliini Jazzi Instituuti õppima läks. Sellele eelnes aasta pillimängu Rootsis Skurupis, õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Kui varem resideerus ta nii Berliinis kui Tallinnas, siis täna planeerib ta aega teadlikumalt. Põhjuseks on pere, kuhu kuulub nelja-aastane poeg Kir. „Et saaksin elada sellist elu, peab olema väga hea kaaslane, kes sind toetab. Püüan teha nii, et ma ei oleks korraga liiga pikalt kodust ära. Maksimaalselt kümme päeva. Mu partner reisib samuti päris palju. Toetame teineteist, alati ei pea olema üks inimene see, kes koduse elu eest vastutab.“ 

Tänavu septembris pakuti Matheile kolmenädalast residentuuri Milanos. Eesmärk on kirjutada ja salvestada koos teiste Põhjamaade instrumentalistidega muusikat, kuhu on kombineeritud Põhimaine vaikus ning Itaalia moepealinna melu. „Minu esimene küsimus oli, kas saaksin programmis ka lühemalt osaleda, sest kolm nädalat on päris pikk aeg,“ märkis Mathei, kes arvas, et võibolla saab pere ka tema juurde Itaaliasse tulla. „Päevas on kuusteist tundi ja isegi kui kuus või seitse sellest muusikat kirjutame, jääb ülejäänu ju linna avastamiseks,“ on muusik optimistlik. 

Juhin tähelepanu, et tema arvutuskäik lahutas koheselt päevast unetunnid maha ja pärin, kas tõesti on ta oma päevakava nii detailselt paika seadnud. Vastus on jaatav. „Kui elutempo on kiire, olen ka rohkem organiseeritud, ja vastupidi. Ma tõesti planeerin oma päeva täpselt. Pereelus teisiti ei saa. Kui sõidan Tartusse esinema, tean, et saan tagaistmel kaks tundi tööd teha. Kui pean aga roolis olema, olen selle aja kaotanud ning pean kuskilt lõivu võtma.“  

Mathei päevakavasse on sisse arvutatud ka aeg lapsega olemiseks. Ühiselt käiakse ujumistrennis, mida mees nimetab isa ja poja kvaliteetajaks. „Trennid on reedeõhtuti, nii et sageli tuleb ette ka seda, et käin soundcheckis ära, seejärel lähen pojaga basseini ning siis naasen kontserdipaika.“  

Mathei ei ole see muusikust lapsevanem, kes oma lapsele mingil juhul sama ametit ei soovi. Tema jaoks on oluline, et laps oleks õnnelik ning teeks midagi kirega. „Minu jaoks on muusiku elukutse olnud väga tore ning ma ei kujuta ette ennast midagi muud tegemas. Õnneks pole ma pidanud ka finantsiliselt väga palju kannatama. Välismaal õppides olid keerulisemad ajad, aga ma pole kordagi tundnud, et ei suudaks end muusikaga ära elatada,“ märgib Mathei. Pojas näeb ta aga enda jooni ning toob välja, et kui talle miski huvi ei paku, siis ega ta ei tee ka seda ning raske on teda motiveerida. „Kir on ka väga võistlushimuline. Mina olin nooremana ka, aga see maksis mulle kätte. Võidust ilma jäämine võib mõjuda demotiveerivalt ning nüüdseks olen õppinud oma energiat mujale suunama. Ma ei pea teisi võitma, tahan lihtsalt kogu aeg paremuse poole liikuda.“ 

„Haltuurat“ ei tehta ainult raha pärast 

Saksamaal elades käis mees aeg-ajalt Eestis esinemas, sättides maksimaalse arvu esinemisi kodumaal olemise ajale. Niimoodi suve- ja jõulukontserte kombineerides õnnestus piisavalt teenida, et üür oleks makstud ja kõht täis. Tänaseni pole Mathei n-ö keikka-muusiku elu jätnud. Lisaks erinevate artistide koosseisudes esinemisele on ta kokku pannud ka peobändi Jukebox. Ansamblil on oma rakendus, mille kaudu saab publik reaalajas või siis tellides esitatavad lood valida. Repertuaaris on neid üle kolmesaja.  

Kui Mathei Otsa-kooli õpilasena bändi tegema hakkas, oli see tema unistuste töö. „Toona oli raha teisejärguline. Rõõm sõpradega lahedaid lugusid mängida ja näiteks Viljandisse esinema sõita oli lihtsalt megatore. Nüüd on 18 aastat mööda läinud. Sõpradega musitseerida on endiselt lahe, aga mingite lugude puhul on suure leierdamise peale rõõm natuke ära kadunud. Tegelikult kirjutatakse väga head popmuusikat ja tasemel muusikutega on alati tore laval olla. Pere loomise ja vanusega on kaasnenud aga see, et firmaüritusel tasuta tantsuks enam ei mängi ja nii tuleb tõesti rahaline pool tugevalt mängu. Samas – isegi kui saaksin iga kuu 10 000 eurot kontole, jätaksin ikka toredamad popesinemised alles.“ 

Sügis tuleb Matheil täitunud unistustega. Euroopa tuur Flow Reaga, uus album ja kontserdid Mathei Florea New Groundsiga. „See kõik tundub saavutusena, mida ma ei osanud veel aasta tagasi oodata, aga ausalt öeldes on see mul alati eesmärgiks olnud,“ ütleb Mathei. Soovin jõuda festivalidele üle maailma. Peas mõlgub ka mõte uuesti õppima minemisest, kuhu, veel ei tea. Seejärel plaanib ta võtta koos perega pikema puhkuse, avastada maailma ning vaadata korraks tehtule tagasi, aga mitte peatuda, vaid muusikaliselt ikka edasi liikuda. 

 

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid (veebilehe statistika).
Privaatsuspoliitika