Eesti kontserdi
avalehele
Ray Chen – lugu taasleitud rõõmust
Viiuldaja ning online-artist Ray Chen loob 21. sajandi klassikalise muusiku kuvandit: ülemaailmse haardega artist, kes inspireerib kaasaja publikut ning tunneb end kui kala vees nii sotsiaalmeedia platvormidel kui ka maailma parimates saalides koos tunnustatud dirigentide ja kõrgtasemel kammermuusikapartneritega.
Tekst: Kai Kiiv
1989. aastal Taiwanis sündinud, ent Austraalias üles kasvanudRayChen alustas viiuliõpingutega nelja-aastaselt Suzuki meetodil. See tähendab, et tavapäraste individuaaltundide asemel istus Ray koos teiste lastega põrandal ringis, kus kordamööda üksteisele ette mängiti. Tänulikult meenutab Chen oma esimest viiuliõpetajat, kelle kodus tunnid toimusid, sest seal kohtus Chen sõpradega ning vanemad tõid alati tundi midagi söödavat. Pole ime, et väike Ray pidas viiulitunde päeva parimaks osaks, sest ilmselt oli just nende helge atmosfäär põhjus, miks musitseerimine talle niimoodi meeldima hakkas. Igaks tunniks püüdis Chen ära õppida uue loo, sest „selline edvistis ma juba kord olin“. Ent asi polnud pelgalt edevuses, sest üsna pea mõistis poiss, et suudab lugusid kiiremini ära õppida kui teised ning see ei jäänud märkamata ka õpetajal, teistel õpilastel ja vanematel: „Ütlust „sa oled nii andekas!“ kuulsin ma tollal päris tihti ning see oli tohutult julgustav,“ meentutab Chen. Kiitus innustas edasi harjutama, sest viiulimäng oli tore!
Elu Ameerika Ühendriikides
Soov solistiks saada viis siiski mõistmisele, et millalgi tuleb sellest turvalisest ja mängulisest muusikaringist välja astuda. Esimeseks suureks ja elumuutvaks sammuks 15-aastasele Chenile oli Ameerikasse kolimine, sest ta sai sisse (ehkki sugugi mitte esimesel katsel!) mainekasse Philadelphia Curtise Muusikainstituuti, kus tema õpetajaks sai Aaron Rosand. Chen astus professionaalse muusikukarjääri teele, kus intensiivsed õpingud käisid käsikäes konkurssidel osalemisega: „Korraga oli mäng läbi ning elu muutus väga tõsiseks. Tundsin, nagu oleks aeg hakanud mind tagant sundima.“ Suvevaheaegadel otsis ta võimalust lapsena kogetud mängurõõmu taaselustada ning suvekoolid ja festivalid pakkusid professionaalse maailma närvesöövalt võistluslikust rütmist mõnusat pelgupaika. „Konkurssidel räägitakse küll, et kõik on võitjad,“ muigab Chen, „aga kui seisad laval ja sinu nime välja ei hüüta – ja minuga juhtus see õige tihti –, pole see tegelikult üldse tore.“
Miks ma seda teen?
Saabus aeg, mil laval kõlas lõpuks ka tema nimi ning sugugi mitte vaid ühel korral. Edu tuli kahe maineka konkursi võiduga: Yehudi Menuhini konkursil 2008. aastal ning, nagu Chen ise ütleb, tema läbimurdehetkeks saanud Kuninganna Elisabethi konkursil aasta hiljem. Alguses näis, et eesmärgid täitusid üksteise järel ja karjäär liikus üha kindlamalt ülesmäge. Ent peagi sai selgeks, et selline tempo ei ole kestlik: „Tundsin end üha enam kurnatuna ja vahetult enne pandeemiat tundsin, et põlen läbi. Küsisin endalt aina rohkem: miks ma seda teen? Kellele ja mille nimel?“ Chen jõudis punkti, kus esimest korda oma karjääri jooksul tuli eesmärgid uuesti läbi mõelda. Kõik, millest ta kunagi unistanud oli – maailmas reisimine, esinemised suurte orkestrite ees tunnustatud solistina – näis olevat saavutatud. Aga mis edasi? See tegi ta sügavalt rahutuks: „Küsisin endalt ikka ja jälle, kas ma olen tänamatu, et ei oska hinnata seda, mis mul on? Teised annaksid sellise võimaluse eest kõik, aga mina tundsin vaid tühjust.“
Väsimus ja professionaalne rahulolematus vaevas Cheni mitu aastat, ent lootus, et see kõik iseenesest mööda läheb, ei täitunud. Tagantjärele tundub, et just see olukord sundis teda harjumuspärastest radadest kõrvale astuma – ta algatas projekti „Play with Ray“, asus toetama platvormi Musical Heroes ning tegeles annetuste kogumisega. Üllatuslikult avastas ta, et need tegevused pakkusid talle siirast rõõmu! Koroonapandeemia aeglustas tempot veelgi. Et aeg ei läheks lihtsalt raisku, sõitis Chen tagasi oma sünnikoju Taiwanile, kus sukeldus suure innuga tehnoloogiamaailma ning veetis aega IT-spetsialistide seltsis, samal ajal ka oma elueesmärgi üle järele mõeldes. Siis saabus selgus: „Sain lõpuks aru, mis on minu eesmärk, minu miks – positiivse mõju loomine muusika kaudu.“ Ta mõistis, et tõeliselt kannustab teda mitte ainult muusika ise, vaid võimalus selle kaudu kogukonda luua ja haridusse panustada. „Muusika on minu jaoks lihtsalt vahend ja juhuslikult olen ma selles hea. Aga see, mis mind tegelikult huvitab, on inimeste tundmaõppimine ja arusaamine, mis neid motiveerib.“
Tonicu sünd
Nagu iga pill vajab aeg-ajalt häälestamist, hindas ka Chen oma prioriteedid ja väärtused ümber, jõudes äratundmisele, et tema eesmärk ei ole mitte saada maailma parimaks viiuldajaks, vaid mõõta edu selle järgi, kui palju positiivset mõju saab ta muusika kaudu inimestele pakkuda. See arusaam on saanud juhtmõtteks kõiges, mida ta teeb, nii laval kui ka väljaspool seda. Selle põhimõtte kõige selgem väljund on kahtlemata Tonic: tasuta harjutusplatvorm, mille Chen lõi koostöös Taiwani tehnoloogiaettevõtja Rose Xiga. Tonic ühendab eri pillidel mängivaid muusikuid ja õppureid üle kogu maailma, muutes harjutamise üksildasest rutiinist ühendavaks ja innustavaks kogemuseks. Algselt kandis rakendus nime Pocket Conservatory, ent 2023. aastal toodi turule selle edasiarendus Tonic – platvorm, mis võimaldab muusikutel jagada oma harjutusprotsessi reaalajas, osaleda erinevates väljakutsetes ning harjutada koos toetavas kogukonnas. Tonicu kasutajad saavad luua omale sobiva harjutusgraafiku, seda jälgida ning tõsta oma avatari taset, kui seatud eesmärgid on täidetud.
Tonicu kogukond on muljetavaldav – tänaseks on platvormil loodud üle miljoni stuudio enam kui 130 riigis. Märkimisväärne on seegi, et selle saavutamiseks ei ole loojad turundusele kulutanud sentigi: kasv on olnud orgaaniline, üksnes Chen ise on platvormi oma ühismeediakanalites tutvustanud.
Aga milles peitub Tonicu sügavam mõte? „Me kõik, kes pilli mängime, teame, kui keeruline harjutamine vahel olla võib. Oled oma muredega üksi ja nii kaob tasapisi motivatsioon,“ selgitab Chen. Tema sõnul koosneb muusiku teekond kolmest etapist: esmalt tuleb õppimine – õpetajate, koolide ja õpetavate videote toel. Seejärel harjutamine. Ja alles seejärel esinemine, olgu laval või sõpraderingis. „Esimeses ja kolmandas etapis on muusikul nõuandjaid küllaga,“ ütleb Chen. „Aga teises? Sageli mitte kedagi, sest me harjutame enamasti üksi.“ Ja ehkki harjutamine on muusikaõppe keskne osa, võib paradoksaalsel kombel just see saada suurimaks takistuseks edasiliikumisel.
Chen võrdleb muusikuid distsipliini ja pingutuse poolest sportlastega. Ent kui sportlasi toetab treener või lausa terve meeskond, siis muusik harjutab enamasti üksi – interpreet on omaette justkui palverännakul koos helilooja ja teosega. Lõppude lõpuks ei harjutata ju vaid enda jaoks – eesmärk on muusikat ja oma oskusi teistega jagada, esineda. Ja siis, kui see hetk käes on, võivad närvid kõigele kriipsu peale tõmmata ning kogu vaev ja pikad harjutustunnid lendavad piltlikult öeldes vastu taevast. Millele järgneb tavaliselt soovitus veel rohkem harjutada, pingutada kakssada protsenti.
Chen usub, et just see lõputu üksinda pusimine ongi põhjus, miks paljud pillimängijad ühel hetkel alla annavad. Aga mis saaks siis, kui harjutamine oleks sotsiaalne ja mänguline? Kui su kõrval oleksid sõbrad ja kaaslased, kes su teekonda mõistavad ja jätkama innustavad? Just seda Tonic pakkuda tahabki – muuta harjutamine jagatud kogemuseks ning vähendada sellega ka esinemispinget, tuues publiku piltlikult öeldes otse harjutusklassi. „Tonicu jagatud stuudio loob tunde, nagu oleks kontsert loomulik jätk elutoas harjutamisele,“ ütleb Chen. „Ja vastupidi – elutoast saab hetkega kontserdisaal.“
Ray Cheni huvi tehnoloogia vastu ei sündinud tühjalt kohalt, sest lapsena meeldisid talle videomängud. Ent nagu paljudel tema eakaaslastel, tuli ka temal oma vanematega väikest viisi sõdida, et ta neid üldse tohtis mängida. Eriti meeldis talle „Pokémon Red“ ning ta rõõmustab siiralt, et selle algne 8-bitine helimaailm („nagu vanad Nokia helinad“) on nüüd saanud sümfoonilise kuju. „Kujutage ette neid lapsi, kes on selle muusikaga üles kasvanud ja mõtlevad nüüd: ahhaa, nii see siis tegelikult kõlabki!“ räägib Chen vaimustunult. „Just see ongi minu jaoks klassikalise muusika avastamise rõõm, mida ma tahan jagada – see vau-hetk, kui kuuled orkestrit mängimas ja seda tunnet, mis inimesi sel hetkel valdab.“
Noortele eeskujuks
Klassikalise muusika väärtus peitub tema arvates selles, et see ulatub kaugemale kitsast kuulajaskonnast: „Klassikalise muusika on loonud inimesed, kes olid meist suuremad ja andekamad ning seal on palju, mida avastada. Tõsi, see žanr on vana, aga samas väga elus ja tõeline – peaaegu religioosses mõttes, kui nii võib öelda. Ta paelub inimesi oma sügavusega. Ja kui keegi seda sügavust, mis erineb üha pealiskaudsemaks muutuva ühiskonna mürast, kord juba on kogenud, siis see elamus ei unune. Just see toobki klassikalise muusika lähedale. Neid kunstivorme, mis sedasorti mõõdet pakkuda suudavad, pole palju!“
Seal ongi tema positiivsuse jagamise iva – suunata ja innustada uue põlvkonna muusikuid. Seda, et noored tema tegemisi jälgivad, teab Chen hästi, sest tema ühismeediakanalitel on laua peadpööritav arv jälgigaid: Instagaramis (@raychenviolin) 1 miljon, Youtube’is (RayChenViolinist) 731 000 ja Xis (@raychenviolin) üle 45 000. Tänu säravale lavasarmile ja vahetule suhtlemisstiilile on Chenist kujunenud üleilmne publikulemmik. Ega lõpetuseks muud üle jäägi, kui nõustuda Austraalia tunnustatud dirigent Matthew Coorey naljatamisi antud iseloomustusega, et Chen on popstaarile omase austajaskonnaga klassikaline muusik – tõeliselt andekas, tõsiselt vaimukas ja imeliselt fotogeeniline.
