Eesti kontserdi
avalehele
Jõhvi Teatriresidentuur „Sündinud Jõhvis“ on esimene pääsuke Eesti Kontserdi ning Jõhvi vallavalitsuse koostööprojektis, kus lavastaja Elina Pähklimägi, dramaturg Katariina Libe, näitlejad Triinu Meriste, Jaune Kimmel, Janek Joost, Markus Truup, lavakujunduse ja kostüümide konsultant Iir Hermeliin ja muusika autor Tobias Tammearu loovad kolme kuu jooksul Jõhvi residentuuris lavateose, mille inspiratsiooniallikaks on üks linnaga väga tihedalt seotud ajalooline isik – August von Kotzebue.
Tekst: Maria Leis
„Lavastuse dramaturg on Katariina Libe, kellega läksin pisut varem Jõhvi kohale, et kuulata, kes on need inimesed või mis on need lood, mis Jõhvi inimesi võiksid puudutada või neis äratundmist tekitada,“ kirjeldab Elina Pähklimägi lavastuse idee sündi. Kohalikega rääkides ja neid kuulates said lavastaja ja dramaturg teada, et Jõhviga on seotud väga palju huvitavaid inimesi: sportlasi, kirjanikke, teatri- ja kultuuritegelasi ning päevavalgele tulid inimestega koos ka mitmed huvitavad ajaloosündmused. „Esile üks persoon, kelle lugu kuulates tekkis niisugune tunne, et selles mehest teeks Netflixi seriaali – temas peitub palju. See mees on väga värvika elukäiguga ja inspireeriv August von Kotzebue,“ avaldab Elina Pähklimägi. Lisaks sai lavastusmeeskond ajaloolist sisendit Jõhvi vallavolikogu esimehelt Vallo Reimaalt, kes on hariduselt ajaloolane ning teadis lisada Kotzebue seiklustesse Eestimaa pinnal olulisi detaile.
Jõhvi jõudmine
Elina Pähklimägi on Rakverest pärit näitleja ja lavastaja, kes möönab, et Jõhvi ei ole temast emotsionaalses mõttes sugugi kaugel. Tuli välja, et trupis kaasa tegeva Markus Truubi juured võivad olla sealtkandist ning Jaune Kimmelgi on mänginud pikalt Rakvere teatris. „See on ikkagi päris huvitav tööformaat ja oleks väga super, kui oleksime saanud kõik need kolm kuud Jõhvis kohapeal proove teha, kuid kahjuks on elul omad plaanid ning igaühel etendused ka teistes linnades,“ mõtiskleb Elina Pähklimägi ning lisab, et niimoodi Jõhvis üheskoos proove teha on päris suur katsumus. Kuigi tehtav.
Elina märgib, et Jõhvi on teiste seal kandis asuvate linnadega võrreldes eestikeelsem ja üllatuslik oli ka linna kaunis loodus. „Avastasime linnas põnevaid kohti, ilusaid parke, kohtusime inimestega, kes on väga soojad ja meeldivad ning avatud,“ kirjeldab Elina oma emotsioone ning lisab, et tal ei ole Jõhvis olles tunnet, et ta on Tallinnast nüüd kusagil eriti kaugel. „Minu kodulinna Rakverega on Jõhvi vägagi sarnane,“ märgib ta. Teatriresidentuur toob kaasa suhtluse kohaliku kogukonnaga, mida Elina peab omaette väärtuseks ja võimaluseks Jõhvi veel midagi olulist lisaks lavastusele maha jätta. „Lavastuses teevad paaris stseenis kaasa ka mõned Jõhvi noormehed. Selleks kohtume noorte teatritruppidega, teeme töötubasid ja erialalisi kokkusaamisi. See on väga tore, et inimesed on valmis oma mugavustsoonist välja tulema ja teatriprojekti oma panuse andma,“ arutleb Elina.
Kuidas meid mäletatakse?
Elina avaldab, et lavastus räägib August Von Kotzebuest. Mida me temast teame? Tallinnas on Kotzebue tänav ja …. see on ka kõik. See on väga huvitav, et me ei tea neid inimesi või unustame nad, kes on Eesti ajaloos kuidagi figureerinud ja oma tegevusega meie kultuuriruumi väga palju andnud. Kotzebue oli sakslane, aga ta elas ja tegutses väga suure osa oma eluajast Eestis. „Mida tahan selle lavastusega öelda? Me ei pea vaatama ainult muu maailma poole, et leida neid, kelle üle olla uhke, sest ka meil endal on neid, kes on olnud kuidagi Eestiga seotud ja keda mäletada või kelle päritolu teada, ajaloos väga palju,“ märgib Elina ja lisab, et Kotzebue puhul näiteks on teatavad nüansid, mis on eeskätt eestlastele selgelt äratuntavad. „Lavastuse põhiküsimus on, kas mind mäletatakse siis, kui mind enam ei ole.“ See, kuidas me oleme üldse oma elu elanud, kõnetab inimest ning see küsimus ka Kotzebued lavastuses vaevab. „Hingedepäeval paneme lahkunute mälestuseks küünla põlema ja mälestame neid nii. Ladina-Ameerika kultuuriruumis näiteks peetakse samuti surnuid meeles ja võetakse seda püha selliselt, et seni kuni me oma esivanemaid mäletame, niikaua on nad meie sees elus,“ toob Elina näite ja küsib, kes see Kotzebue siis selline oli ja miks on oluline teda mäletada. Ta oli üks rikka elukäiguga mees, kelle elu on väga põnev vaataja ette mäletamiseks tuua.
Mäletagem ja mõtestagem
Elina ütleb, et talle meeldivad lood päris inimestest ning see, mida me võime leida meie esivanemate minevikust, on väga magus. „See on oluline, et lood ei jääks ainult kirjanduslikeks lugudeks, vaid et neile lugudele antakse hääl, mille kaudu saad sa veelgi rohkem sellest maailmast ja inimestest, kes meie ümber on, teada.“ Kotzebuega seonduvalt räägitakse väga palju Goethest, Beethovenist, Napoleonist, Paul Esimesest, Viini kongressist – need on märksõnad, mille abil saame panna selle inimese mingisse kultuuripilti. Ludwig van Beethoven kirjutas muusika August von Kotzebue näidendile „Kuningas Stefan“. Näidend oli kirjutatud tellimustööna Ungari Pesti kuningliku linnateatri sissepühitsemise pidu-näitemänguks. Beethooven palus Kotzebued, et ta kirjutaks libreto helilooja tõsisele, igavikuliste teemadega ooperile, aga Kotzebue keeldus, põhjendades seda ajanappusega.
„Kotzebue oli tohutu hasartmängur, tal oli kolm naist, 18 last, tema materjali mängiti Euroopas, aga ka Indoneesias ja Ameerikas mingil hetkel rohkem kui Shakespeare’i, ta reisis väga palju, ta oli kõrgelt haritud ja väga laia silmaringiga mees,“ kirjeldab Elina. Iga tähe sära aga lõpuks kustub, kahjuks ka tema oma. Kotzebue mõrvati 1819. aastal Saksamaal kui Venemaa salakuulaja.
„Jõudsime selle lavastuseni läbi pika teekonna mööda Kotzebue põnevat elulugu, mis andis meile igal sammul juurde teadmist, et sellest mehest me lavastuse teeme,“ kirjeldab Elina ning küsib, milliseid huvitavaid inimesi on meie ümber veel elanud. Muide, tänu Kotzebuele sööme Eestis kartulit. „Palusin meie dramaturgil Katariina Libel kirjutada lavastusse ühe stseeni juurde, sest see, kuidas Kotzebue meelitas eestlased kartulit sööma, oli kohutavalt naljakas,“ lõpetab Elina Pähklimägi. Ta lisab, et lavastus sünnib küll Jõhvis, kuid loodetavasti jääb Kotzebue selle lavastuse kaudu väga paljude eestlaste mällu kirkamalt kui vaid tänav Kalamajas, Tallinnas.
August Friedrich Ferdinand von Kotzebue (1761–1819)
oli saksa näitekirjanik, prosaist, publitsist, Tallinna regulaarse teatritegevuse ja saksa teatri rajaja ning riigiametnik. Ta õppis esmalt Saksamaal Weimari gümnaasiumis, seejärel aastatel 1777–80 Jena ja Duisburgi ülikoolis õigusteadust. Kotzebue tegi katsetusi draamakirjanduse alal, rajas üliõpilaste-asjaarmastajate teatri ja 1779. aastal kirjandusklubi Jenas. Ta kutsuti 1781. aastal riigiametisse Peterburi, kus tegutses aktiivselt ka saksa õukonnateatris. Kotzebue nimetati 1783. aastal Tallinna ülemkohtu assessoriks ja kaks aastat hiljem Eestimaa kubermangumagistraadi presidendiks. Ta osales 1784. aastal Tallinna Saksa Asjaarmastajate Teatri (Revaler Liebhaber-Theater) asutamises, mis avati tema komöödiaga „Igal narril oma Müts“. Kotzebue oli 1791. aastani teatri dramaturg, näitleja ja juht. Tallinna kutseline teater rajati 1809. aastal ning Kotzebue oli 1812.–13. aastal ka selle juht. 1795–97 elas ta Friedenthali mõisas Jõhvi lähedal, kus kirjutas näidendeid. Aastatel 1798–1800 oli ta taas eemal ning juhtis õueteatreid Viinis ning Saksmaal Weimaris ja Jenas, aastatel 1800–07 tegutses ta Peterburis poliitikuna ja oli Peterburi Saksa õukonnateatri direktor. Kotzebue vahistati 1800. aastal ja saadeti poliitiliselt kahtlase isikuna Siberisse. Paari kuu möödudes sai ta keiser Paul I-lt armu. Mees elas 1807–1813 oma Vardi (Nissi kihelkond) mõisas, kuhu rajas koduteatri ja tegeles põllumajandusega. Ta osales Napoleoni-vastases poliitilises tegevuses, andis välja Napoleoni-vastaseid ajakirju Die Biene ja Die Grille. 1814. aastal nimetati ta Venemaa peakonsuliks Preisimaal Königsbergis, ühtlasi töötas ta sealse kohaliku teatri kunstilise juhina. Kotzebue oli keiser Aleksander I usaldusisik, ta värvati 1816. aastal Vene keisririigi ja püha alliansi palgaliseks agendiks. 1817 edutati ta Peterburis Venemaa välisministeeriumi riiginõunikuks ja saadeti Venemaa keisri isikliku referendina Saksamaale Weimarisse, kus asutas nädalalehe Das Litterarische Wochenblatt. 1919. aastal asus ta elama Saksamaale Mannheimi, kus ta mõrvati kui Venemaa salakuulaja.
Kirjanduslikku tegevust alustas Kotzebue 16-aastaselt Christoph Martin Wielandi ajakirjas Der Teutsche Merkur. Ta kirjutas üle 200 näidendi, arvukalt luuletusi, romaane, reisikirju, mälestusi jm. Tõi 1789. aastal näidendiga „Isalik ootus“ esimest korda lavale eestikeelse dialoogi ning Eesti olustiku. 1805. aastal ilmus Riias trükist komöödia „Der Trunkenbold“, mille mugandas eestikeelseks jandiks „Permi Jago unnenäggo“, mida mängis 1924.
aastal Pärnus esimene kutseline eestlasest näitleja Peter Andreas Johann Steinsberg.Kotzebue komöödiaid on eestindanud Johann Voldemar Jannsen, August Kitzberg, Ludvig Menning jt.
