Kavas:
James MacMillan. „Seitse viimast sõna ristil“ („Seven last words from the cross“)
Ülo Krigul. „And the sea arose“ (esiettekanne)
Pärt. „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“

James MacMillani (1959) „Seitse viimast sõna ristil“ (1994) on sisendusjõuline teos, kus nii dramatism kui ka selginemine helisevad kirgastes värvides. Teos põhineb nelja evangeeliumi tekstidel, kus tuuakse ära Kristuse seitse viimast lauset, MacMillani kinnitusel ka loogilises järjekorras. Teose muusika väljendusjõud hämmastab – see pole liig komplitseeritud ega uuslihtne, pigem mitmemõõtmeline nagu aegruum ise.

„Šoti helilooja James MacMillani „Seitse sõna ristil“ katsetas publiku peal tugevatoimelisi vahendeid: kord kõlasid uusromantilised kaunid viiulisoolod, siis koori kärgatuste vahele jäävad hirmuäratavalt pikad vaikusehetked või kriipivate kobaratena akordid. Riituslik mõju oli seda tugevam, et lääne kirikule on üldiselt selline vorm võõras. MacMillani teos kuulutas hirmu ja armu ning mõjus kuulajatele kui oopium. Terve kontserdipoole kestnud teose lõpuks oli puupüsti täis kiriku publik muutunud hiirvaikseks tardunud massiks. Sellele mängis mõjuvalt kaasa ka interjöör – laest ähvardavalt kuulajate kohale kummuv suur puurist. Täiuslik sisu ja vormi kooskõla, uus kirikumuusika oma reeglite ja keelega ning moodsa kiriku atribuutika. Seitsmest osast koosnev teos meenutas muusikalist kaleidoskoopi. Alguses köitis tähelepanu 20. sajandi muusikast tuttav vastanduseprintsiip – staatilise kloostrilaulu lõhkus orkestri närvlik tants. III ja IV osa meeleolu määrasid rabavalt romantilised, 19. sajandi stiilis viiulimotiivid. Kuuldus nii Verdi ooperitest tuttavaid kaeblevaid „viimaseid hingetõmbeid“ kui ka Bütsantsi kirikumuusikale omaseid kõledaid intervalle.“ Heili Vaus-Tamm

Koostöös Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga