PIITSAVARS (Eng. BEANPOLE, Rus. Dylda)

    • Film

    Tutvustus

    Kantemir Balagov on vene kino uue põlvkonna üks isikupärasemaid režissööre. Oma esimese filmiga “Lähedus” debüteeris ta Cannes’is, teine film “Piitsavars” saavutas veelgi enam ja pälvis Un Certain Regard’i programmi parima režissööri preemia. Balagovis on kohtunud pöörane loominguline laeng, sest ühelt poolt on ta Kabardi-Balkaariast pärit lihtne mägilane, teisalt on ta õpetajaks Aleksander Sokurov. Kui juba oma esimeses filmis lõhkus ta harjumuspäraseks saanud vaatenurka ja jutustas brutaalse kaukaasia loo läbi naisprotagonisti silmade, siis “Piitsavars” võtab ette veelgi suurema tabuteema lahkamise, milleks on Leningardi blokaadi järgne elu ning pealtnäha kangelasliku sõjavõidu fassaadi taha jääv inimlik moraalne ja füüsiline laostatus. Saanud algtõuke Svetlana Aleksijevitši romaanist “Sõda ei ole naise nägu”, asetab Balagov ka siin sõjafilmidele mitteomaselt põhifookusesse hoopis naised.

    Filmi nimitegelaseks on ebatavaliselt pikka kasvu ebamaise välimusega tütarlaps Iia, kes on rindelt tagasi pöördunud ning püüb hospitalis medõena töötades ja kommunaalkorteris 3-aastast Pašat kasvatades mingitki terviklikust taas leida. Ümberpiiratud linn on vabanenud, ent sõda on endast jätnud kõmiseva tühjuse ja hirmutavatest mälestustest läbikasvanud oleviku. Iia letargilisse seisundisse toob muutuse temperamentne rindekaaslane Maša, kes samuti Leningradi jõuab ning on täis soove ja elujanu ning annab loo arengule hoopis jõulisema pöörde. See on film läheduse otsimisest olukorras, kus kõik tavapärased viisid selleks on hävinud ning soojuse leidmine nõuab ebainimlikke pingutusi.

    Balagov ja kõigest 24-aastane väga andekas naisoperaator Ksenija Sereda loovad koos väga detailitäpse, ent samas tugevalt stiliseeritud ja visuaalselt kütkestava maailma. See on noorte autorite film, mis on vaba paatoslikust krambist ning vaatab julgelt otsa inimese vastuolulisele olemusele ja sõjaga kaasnevate moraalsete valikute väga kõrgele hinnale.