To the
Frontpage
Tekst: Nele-Eva Steinfeld
Briti dirigent, organist ja pianist Wayne Marshall naaseb pärast 2019. aasta detsembris toimunud väljamüüdud kontserte novembris taas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ette. Aastatel 2014–2020 töötas Marshall WDR Funkhausorchesteri peadirigendina ning aastatel 2007–2013 oli ta Milano Giuseppe Verdi sümfooniaorkestri esimene külalisdirigent. Ta on hinnatud Gershwini, Bernsteini ja teiste 20. sajandi ameerika autorite tõlgendajana.
Kui proovida paigutada maailma üht enim hinnatud Gershwini muusika tõlgitsejat Wayne Marshalli klassikalise muusika tavapärasesse süsteemi, tekib kiiresti tunne, et süsteem hakkab oteskui logisema. Tavaliselt meeldib meile mõelda muusikutest väga selgete kategooriate kaudu – on keegi siis pianist, dirigent, laulja, viiuldaja või organist. Igale rollile on isesugused ootused. Wayne Marshall näib olevat kohati kui renessansiaegne inimene, kes on meister mitmel alal ja kes ületab piire mängleva kergusega. Õigupoolest tema kunstnikuisiksuse juures piirid puuduvad. Tema puhul ei ole klaver, orel ja dirigendipult kolm erinevat ametit, vaid pigem ühe ja sama mõtlemise erinevad väljendusvormid. Kui ta liigub orkestri eest klaveri taha või improviseerib keset kontserti, ei mõju see kõrvalepõikena, vaid loomuliku tervikpildina. Asja iva peitubki selles, et Marshall ei püsi paigal. Tema liikumine klaverilt orelile ja sealt edasi dirigendipulti ja improvisatsioonikunsti avaratele rännakutele ei ole juhuslik, vaid isikupärase muusikalise mõtlemise kese.
Improvisatsioon kui hapnik
Esimene mõte, mis Marshalliga seoses esile kerkib, on improvisatsiooniline vabadus. Klassikalises muusikas on improvisatsioon muutunud paradoksaalsel kombel millekski eksootiliseks. See on miski, mida publik ootab, aga mille puudumist ka aktsepteerib. Ei ole just väga originaalne tulla lagedale mõttega, et improvisatsioon oli kunagi klassikalise muusika keskmes, aga klišeed sünnivad harva tühja koha peale. Bachi improvisatoorsed võimed olid legendaarse kuulsusega juba tema eluajal ning Mozart ei eristanud kontserdil improviseerimist ja komponeeritud materjali sel moel, nagu meie seda tänapäeval teeme. Ent ometigi on improvisatsioon muutunud millekski, mida esitletakse erilise ja koguni riskantse ettevõtmisena, mitte musitseerimise vundamendina. Improvisatsioon ei ole Marshalli muusikuks olemise osa, vaid tema muusikalise identiteedi tuum. Iga tema kontsert sisaldab tundmatut, mis omakorda muudab ka kuulamiskogemust.
„Improvisatsioon on midagi, mida alati teinud olen. See võimaldab mul kõige ehedamal kujul olla mina isa ja igas esinemisolukorras muusikaliselt väga kohal. Klaverit hakkasingi mängima algul kuulmise järgi. Improvisatsiooniks pole võimalik ette valmistuda, sest see sünnib kuulaja silme all,“ ütleb Marshall.
Gershwini põhjustatud loominguline plahvatus
Marshalli muusikaline areng sai hoo sisse väga varakult. Kolmeaastaselt otsis ta kirikus kuuldud lauluviisid kodusel klaveril kõrva järgi üles. Kui muusika on esmalt heli ja alles seejärel märkide süsteem, muutub noore andeka lapse suhe partituuriga kogu eluks. Selline lähenemine on eriti märgatav ja oluline Marshalli dirigenditöös. „Ära loe pelgalt nooti, vaid tunneta kõigepealt kõlamaailma nootide taga!“ Muusiku jaoks tähendab see, et partituur ei ole lõplik tõde, vaid lähtepunkt, millest alguse saanuna sünnib isikupärane kordumatu muusikaline teekond.
Kaheksa-aastaselt kuulis Marshall esmakordselt George Gershwini teost „Rhapsody in Blue“, sellest sai tema elu pöördepunkt ja noore inimese jaoks omamoodi kinnisidee. Ta kuulas seda tundide kaupa, uuris, analüüsis, püüdis aru saada, kuidas teos töötab. Gershwini muusikas kohtuvad klassikaline vorm ja džässilikud rütmid, värvikas orkestratsioon ja improvisatsiooniline energia. Säärane hübriid loob täiesti uue kõlamaailma, mis noort Marshalli ülimalt paelus, muutudes tema jaoks esteetiliseks eeskujuks, mille poole püüelda. Hiljem lisandus Leonard Bernstein, kelle helilooming ja dirigendipraktika laiendavad Marshalli jaoks Gershwinilt saadud ideid omakorda edasi. Ka Bernstein ei olnud ju pelgalt helilooja või dirigent, ta oli vahendaja, tõlgendaja, harija ning Marshall kujundas oma muusikuteed sarnases suunas, olles laval kui mitmekülgse kuulamiskogemuse kujundaja. Need kaks suurkuju on mitte lihtsalt tema lemmikheliloojad, vaid elavad näited, et muusika ei pea olema suletud süsteem. Et klassika ja džäss ei ole vastandid, nad on ere ja elav katkematu dialoog.
Marshalli ütlus „Olla üksnes orelimängija oleks äärmiselt piirav ja ma vihkaks seda“ ei ole mõistagi rünnak organistide vastu, pigem kriitika kõiksuguste piiride osas. See lause kõlab üpris provokatiivselt ja kohati arrogantseltki, ent selle sisu on tegelikult väga konkreetne. Marshalli arvates on muusika väga rikas ja sel on tohutu sõnavara, mis lähtub ühtaegu nii rokist, džässist kui ka folkmuusikast ja kõik need sõnad on sündinud selleks, et inimene saaks end võimalikult eredalt muusikaliselt väljendada. Muusikaline mõtlemine on oma olemuselt justkui mitmekeelne ja iga stiil või traditsioon lisab uusi semantilisi kihte. Kui interpreet piirdub ühe „keelega“, jääb tema väljendus paratamatult piiratumaks.
Oreli mänguline pale
Orelit käsitletakse sageli kui monumentaalset instrumenti, mis on seotud kirikliku traditsiooni ja suure ajaloolise pagasiga. Ja osal publikust võib kujuneda oreli suhtes liigne distants. Marshalli käsitluses muutub orel aga millekski lähedaseks, paindlikuks ja mänguliseks. Orel on pill nagu orkester ja registrid, manuaalid, pedaalid – need kõik loovad võimaluse mitmekihiliseks tekstuuriks. Iga orel on unikaalne, mistap interpretatsioon ei saa kunagi olla fikseeritud ja etteaimatav. Ja just see ettearvamatus ning pidev uue kogemuse rajal seiklemine on Marshalli kunstnikuisiksuse üks võluvamaid külgi. Marshall rõhutab, et iga uue pilliga kohanemine on loominguline protsess ja väga suur osa interpretatsioonist, mitte lihtsalt tehniline töö.
Marshalli orelirepertuaaris on keskne koht prantsuse heliloojatel, eelkõige Charles-Marie Widoril, ja see pole juhus. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse prantsuse orelitraditsioonis muutusid pilli kõlalised ja sisulised võimalused sümfooniliseks. See oli nii tehniline areng kui ka esteetiline nihe ning Marshalli mängus on nimetatud sümfooniline mõtlemine selgelt kuulda. Ta ei piirdu omakorda ajaloolise stiilitruudusega, tema mängus on alati kohal improvisatsiooniline impulss, mis seab sajandite tagused teosed meie kaasaegsesse konteksti.
Dirigent kui protsessi kujundaja
Marshalli tee dirigeerimiseni sai alguse ooperist „Porgy ja Bess“, kus ta tajus dirigendi rolli keskset tähtsust. See kogemus muutis tema perspektiivi: muusika ei ole ainult see, mida mängitakse, oluline on ka see, kuidas muusika on organiseeritud. Sageli juhatab ta orkestrit klaveri tagant, järgides praktikat, mida seostatakse Mozartiga. Marshalli puhul pole see ajalooline rekonstruktsioon, see on sisemisest tungist lähtuv valik, mis võimaldab otsesemat kontakti helide ja teose tervikpildi kujundamisel. Marshalli dirigeerimine on aktiivne loomisprotsess. Iga liigutus on seotud heli, fraasi ja energiaga, hoidmaks muusikat katkematus liikumises.
Kuulamine kui aktiivne praktika
Marshalli kontsertidel ei saa kuulaja mõnusalt leentoolis tukkuda või mõelda eelseisva tööpäeva, maksmata arvete või lastevanemate koosolekul kuuldud ettepanekute peale. Pileti ostnuna ja saali sisenenuna kaasatakse sind aktiivsesse osalusprotsessi. Improvisatsioon, žanrite põimumine ja vormiline paindlikkus – need kõik loovad olukorra, kus kuulamine on kõike muud kui passiivne. Siinkohal väike tähelepanek. Klassikaline kontsert on sageli struktureeritud nii, et publik teab, mida oodata. Kogenud kontserdikülastaja teab, kuidas kõlavad kodulinna orkestri esituses Beethoveni sümfooniad, Brahmsi Ungari tantsud või Chopini klaverikontserdid. Marshalli etteastete puhul aga säärane kindlus kaob ja näib, et see on teadlik strateegia. Improvisatsioon ei ole ainult muusikaline praktika, vaid ka kuulamispoliitika, mis sunnib kuulajat täie tähelepanuga kohal olema. Marshalli kontserdid on sündmused. Ta teab, et saalis on inimesi, kes kuulevad orelit esimest korda ja ta arvestab sellega. Ta alustab improvisatsiooniga, et avada ruum, ja samuti lõpetab improvisatsiooniga, et jätta kogemus avatuks ning uks uutele võimalustele lahti.
Kategooriatest väljaspool
Wayne Marshalli ei saa adekvaatselt kirjeldada ühegi traditsioonilise kategooria kaudu. Tema tähtsus seisneb pigem selles, kuidas ta neid kategooriaid ümber mõtestab. Ta näitab, et improvisatsioon ei ole kadunud kunst, vaid elav praktika. Et orel ei ole ainult mineviku instrument, vaid kaasaegne väljendusvahend ja et dirigent võib olla samaaegselt interpreet ja looja. Muusika pole kunagi lõplikult valmis, vaid pidevas muutumises ja see seisukoht läheb intrigeerivasse ja mõtteainet pakkuvasse vastuollu ideega muusikast kui fikseeritud tekstist, mida tuleb täpselt ja kohusetundlikult reprodutseerida. Marshall ei eita teksti tähtsust, kuid ta ei pea seda ka lõplikuks.
Marshall ei paku lihtsaid vastuseid, ta esitab küsimusi, mis on klassikalise muusika tuleviku jaoks vältimatud. Kuidas me kuulame, kuidas me loome ja kui palju oleme valmis riskima, et need kaks kokku viia. Ta on pianist, kes mõtleb nagu dirigent. Dirigent, kes kuulab nagu improvisaator. Organist, kes mängib nagu orkester. Ja nende rollide kokkupuutepunktis – kus süsteemid enam ei kehti ja ootused ei tööta – sünnib midagi, mis on korraga nii vana kui ka uus. Midagi, mis ei ole valmis, ent kõnetab tugevalt ja kaasahaaravalt. Ja kontserdilt lahkud tundega, et olid millegi kordumatu tunnistajaks.
6. novembri kontserdikava viib kuulaja 20. sajandi ameerika muusika pulbitsevasse maailma, kus kohtuvad sümfooniline traditsioon, džäss, Broadway ja muidugi Ladina-Ameerika rütmid. Neli eriilmelist teost loovad värvika muusikalise rännaku läbi suurlinnade, tantsusaalide ja džässiklubide, avades ameerika kultuuri mitmekesise ja energilise pale. Aaron Coplandi teos „El Salón México“ avab õhtu elurõõmsalt ja temperamentse orkestrikeelega, tuues kuulajani Mehhiko rahvamuusikast inspireeritud meloodiad ja tantsutuju. George Gershwin klaverikontsert F-duur ühendab klassikalise kontserdivormi džässi improvisatsioonilise vaimu ja rütmilise säraga, pakkudes korraga nii virtuoossust kui ka lüürilist tundlikkust.
Kontserdi teises pooles kõlab Duke Ellington sümfooniline teos „Harlem“, mille orkestreerisid Luther Henderson ja Maurice Peress ning kuulaja ees rullub lahti muusikaline portree New Yorgi tänavatest, kirikutest ja öisest džässikultuurist. Õhtu lõpetab Leonard Bernstein süit balletist „Fancy Free“, milles Broadway hoogsus, sümfooniline meisterlikkus ja nooruslik energia sulavad kaasahaaravaks naudinguks.
ERSO ja Wayne Marshall
5.11 kl 19 Pärnu kontserdimaja
6.11 kl 19 Estonia kontserdisaal
