To the
Frontpage
Eesti Kontsert esitleb sel hooajal uut kontserdisarja, mis käsitleb võimu ja vaimu keerulisi suhteid. Palusime armastatud ajaloolasel David Vseviovil neid teineteisiega põimunud suhtemustreid meilegi avada.
Tekst: Heili Vaus-Tamm
Intervjuu on tehtud 2021. aasta detsembris ning ilmus Eesti Kontserdi ajakirja Aplaus tänavuses kevadnumbris. Sarja „Võim ja vaim“ avakontsert „Šostakovitš ja Stalin“ on pühendatud Ukrainale ja Vene agressiooni all kannatavale kultuuriintelligentsile.
David Vesviov, kes on kuulsaimad valitseja ja looja paarid läbi ajaloo? Meie sarja „Võim ja vaim“ olid mõeldud Wagner ja Ludwig II, Richard Strauss ja Hitler, Tšaikovski ning Romanovite dünastia. Nüüd kevadel tulevad publiku Šostakovitš ja Stalin ning Arvo Pärt ja ENSV aeg.
Suhe võim ja vaim on iseenesest erakordselt huvitav ja põnev. Ja kuigi võim pole alati otseselt vaimu mõjutanud või tellimusi esitanud, siis kaudselt on nad läbi terve inimkonna ajaloo olnud seotud. Aga selle kontserdisarja temaatika lähtub ajajärkudest, kus võim on otseselt dikteerinud ideoloogilisi tellimusi. Ja paljude autorite, näiteks Šostakovitši puhul, on see tellimus väljendatud mõttega, et kogu kultuur peab teenima ühte klassi – proletariaati. Ja vastavalt sellele hinnatakse ka loojate töö tulemust – kas on sobiv või ei ole. Muusika on muidugi väga spetsiifiline. Kirjanduse puhul on eristamine lihtne. Ka kujutava kunsti puhul – kui peab jäädvustama Leninit või revolutsioonilist võitlust, siis sellega on kõik selge.
Tellimus on ju suhteliselt süütu vahend.
Tegelikult on tellimustest olulisem hoida vaimu hirmu kammitsates. 1940ndate lõpus, kui tehakse kuulsad otsused Muradeli ooperi kohta, ilmuvad Pravdas artiklid, kus paljude kuulsate muusikute teosed on maatasa tehtud. Raske on aga leida põhjust konkreetses teoses. Pigem on selle taga soov hoida inimesi teadmatuses. Et nad saaks aru, et kogu nende eksistents sõltub ainult võimu suvast.
Kuidas on võimu ja vaimu suhe ajas muutunud?
Siin ongi väike erinevus Šostakovitši ja Pärdi ajastute vahel. Stalini ajal ju see kriitiline artikkel Pravdas tähendas sisuliselt inimese määramist näljasurma. Hilisemal ENSV ajal olid võimu hirmukammitsad ikkagi suhteliselt leebemad – looja võis endale leida mingi alternatiivse väljundi kasvõi filmimuusikas või lastelaulude kirjutamises.
Kuidas tänapäeva Eestis lood on?
Kui tegemist on autoritaarse võimuga, siis ta peab esmaoluliseks allutada vaim otseselt oma suvale. Kui on tegemist sellise võimuga, mille all elame tänases Eestis, siis siin see tellimus on kaudne. Ta ei ole otsene. Aga ikkagi. Kui otsustab võim riigi tasandil tähistada mingeid sündmusi, mis võivad olla seotud näiteks riigi ajalooga, siis eraldab ka võim loomingule mingeid rahalisi ressursse. See pole küll võrreldav autoritaarse võimu tellimustega, kus Lenini sünnidaatumite puhul pidid heliloojad kirjutama oratooriume, aga põhimõtteliselt on see ka võimu tellimus.
Kui varajasest ajast võib tuua näiteid? Louis XIVst just loodi ballett – ka meie teema.
Kõigile ütlevad midagi nimed Caligula ja Nero. Mul pole heliloomingu osas teadmist. Aga kahtlemata Nero, kes pidas end geniaalseks lauljaks, nõudis, et muusikud pidid talle aplodeerima, teda ülistama, talle muusikat looma ja temaga koos laulma. Varasemast ajast meenuvad sõjaväeorkestrid ja veel varasemast lahinguväljal märguandeid andvad pasuna. Jällegi vaimuinimeste rakendamine võimu eesmärkide ette – lähme vallutame naaberhõimu. Nii et seda seost leiame ajast, kui inimkond üldse tekkis.
Aastal 2005 ilmus eesti keeles suurepärane raamat Solomon Volkovi sulest „Šostakovitš ja Stalin: kunstnik ja tsaar.“ Väga põnev raamat, mis tekitas hulga poleemikat, eriti Venemaal. See on huvitav suhe. Stalin kui võimu kehastaja. Ja arvukad kunstnikud, kirjanikud…alates Bulgakovist ja lõpetades Eisensteiniga. Mis aga eristab Stalinit kõigist teistest diktaatoritest, on see, et tema süüvis kultuuri temaatikasse vägagi põhjalikult. Raske on leida valitsejaid, kes oleks niipalju lugenud, vaadanud filme. Bulgakovi ühte etendust käis ta väidetavalt 16 korda vaatamas. Ta ju parandas ise teoseid, kirjutas ümber filmistsenaariume.
Aga Goebbels, Natsi-Saksamaa propagandaminister?
Jah, aga siiski keegi teine pole niivõrd hinnanud vaimu olulisust. Selleks, et hoida enda kui diktaatori oreooli, seda kaunistada ja esile tuua…et milline on vaimu roll selle juures. See moment esitas Stalinit teises valguses. Me oleme harjunud, et kui inimene käib kontsertidel ja etendustel, siis on tegemist kultuurse, mis on peaaegu sünonüüm hea inimesega. Stalin näitas, et võib olla ka kurjuse kehastus ja kuulata samal ajal klassikalist muusikat.
Kui ta oli nii kursis, oli temast ka suhteliselt võimatu mööda minna või teda nii-öelda ära hanitada.
Jaa, ta manipuleeris kõigiga ja hoidis ohje vaid oma kätes. Ideoloogilist tellimust oli kõige parem näha filmikunsti najal. Enne olid patriootilised filmid, linateosed töökangelastest. Ja järsku, kui 30ndate keskel hakati väntama komöödiaid, siis keegi ei julgenud anda luba nende jõudmiseks ekraanile. Sest ideoloogiliselt ju üldse ei sobi – no need kuulsad „Volga, Volga!“, „Lõbusad semud“ jne. Aga Stalin ütleb, et suurepärane. Autoritaarsed võimud loovad situatsiooni, kus hinnangu andmine kuulub ainuisikuliselt diktaatorile. Ja see paneb looja täielikku sõltuvusse sellest Ühest. Ja see sõltuvus ei ole prognoositav. Sest veel olulisem kui sõltuvus on hirm. Et kuigi sa maalid ainult Leninit ja kirjutad oode, võib nädala pärast ilmuda hävitav kriitika, et sa oled midagi teinud põhimõtteliselt valesti. Ja miski ei taga sulle kui loojale kindlustunnet
Kas täna on maailmas riike, kus loojad on võimu kammitsais?
Kui võim on üks ja monoliitne, siis vaim on tohutult killustunud. Kui räägime Stalini-järgsest ajast ehk siis Pärdi ENSVs tegutsemise perioodist, siis veel vaim maksis midagi. Vaimumaailma esindajate sõna, kasvõi sellisena, et see sõna tuli keelustada, oli oluline. Näiteks Hando Runneliga tuli arvestada, või teda tsenseerida, keelata. Aga tänapäeval võimu see absoluutselt ei huvita. Vaim on kaotanud positsiooni, ka opositsioonilise positsiooni, mis tal kunagi oli. Või on tänases Eestis nii, et vaimu esindaja läheb mingi valitsuse jabura otsuse peale võimu esindajate juurde, ja teda võetakse kuulda? Mängime seda mängu, et kui ülehomme esineks riigikogus ettekandega kultuurist Arvo Pärt. Kas oleks saal puupüsti täis?
Mina arvan küll. Pärdi isik on väga arvestatav ja ta harva võtab sõna.
Aga kui ta teeks ettepaneku, et kultuurile eraldatavad summad võiksid ja peaksid suurenema kaks korda. Kas sellel oleks tulemus?
Kindlasti mitte.
Novot just nimelt. Kui võim on mingis mõttes säilitanud oma monoliitsuse, siis vaim on killustunud. Kultuur on nii lai – ja jumal tänatud, et on –, pole ta võimule enam nii tasakaalustav või häiriv vastand. Esmakordselt. Kui kummaline see ka pole. Stalini jaoks oli oluline tegeleda Bulgakovi, Šostakovitši, Eisensteiniga ja nii edasi. No ma ei tea, kas Putinil on oluline tegelda isiklikult süüvides mõne kunstniku, helilooja või kirjanikuga. Ühest küljest muidugi jumal tänatud, et ei ole.
Jaak Juske soovitas me kavasse hämmastavat teost „Soome süit“, mis telliti Šostakovitšilt Vene vägede sissemarsiks Helsingisse. Nii et ühe riigi agressiooni teise vastu oli kavas toetada muusikaga alles lähiminevikus.
Mulle on jäänud selline mulje…olen seda öelnud ka endisele Soome saadikule, et Talvesõja puhkemine päästis – kui nii võib öelda – nõukogude intelligentsi. Sest ettevalmistamisel oli (ja seda kinnitavad dokumendid ning avaldatud materjalid) järjekordne suur protsess kultuuritegelaste üle, mis oleks tähendanud paljude loovisikute hävitamist. Aga siis, kui puhkeb Soome sõda (mis on küll lühiajaline), tekib suur hulk tellimusi. Jõutakse vändata kolm filmi, ajalehtedes ilmuvad karikatuurid, filmide juurde on vaja muusikat, poeedid peavad luuletama veriste kätega Mannerheimist, ülistama punaarmeed jne. Selgub, et kui on rahuolukord, pole neid niiväga vajagi. Piisab teisejärgulistest, kes kirjutava stiilis „Päike tõusis, Stalin särab“. Aga kui kultuurivaimu on vaja propagandistlikus tähenduses…jällegi näide, kuidas Stalin taipab, mis on oluline…siis sellele kultuurieliidi puhastamise protsessile tõmmatakse kriips peale. Näeme, millist kolossaalset rolli mängib vaim Suure Isamaasõja (kasutame seda nõukogude terminit) käigus. Kusjuures mõlemalt poolt – ühelt poolt laul „Lili Marlen“, teiselt poolt „Katjuša“. Kui oluline see on. Ja seda Stalin mõistab. Ma ei ole leidnud ühtegi autorit, kes sellele seosele oleks viidanud, aga mul on selline tunne.
Kuipalju on vaimuinimesed valitsejaid mõjutanud?
Kuivõrd Wagner Hitlerit võis mõjutada… Üliinimese kontseptsioonis kindlasti. Aga eks see suhe ole vastastikune. Eks kinnitust said nad oma ideedele küll. Näiteks kui vaim täidab suurepäraselt tellimust. Tõite näitena kuningas Päikese. Kui kuningas näeb end maalil kehastamas võimu kui päikest, siis see aina kinnistab tema arusaama jumalikust päikselisest rollist. Nii et muidugi on see vastastikune.
Väljavõte:
Vaim on kaotanud positsiooni, ka opositsioonilise positsiooni, mis tal kunagi oli.
