Eesti kontserdi
avalehele
Tekst: Kaire-Külli Vaatmann
Foto: Gabriela Urm
„Läbiv hinnang mulle on, et ma mängin nagu mees. Küllap ütlejad mõtlevad seda komplimendina ja ma püüan seda nii võtta, aga samas, kui ma ütleks mõnele mehele, et sa mängid nagu naine, kas see on siis solvang?“ arutleb helilooja ja saksofonimängija Maria Faust.
Tuleb siiski tunnistada, et Maria on jõuline inimene – tal on oma arvamus ja ta ei karda seda välja öelda. Ometi pole selles midagi halba, julgus mõelda ja öelda ei peaks ju olema midagi erilist, vaid täiesti tavaline ja aktsepteeritav tegevus.
„Eestis peetakse seda siiski probleemiks. Mujal regioonides hakatakse naiselikkuse ja mehelikkuse toonitamisest ja võrdlemisest üle saama, kuigi probleeme on igal pool,“ räägib Maria. Ta peab silmas Skandinaaviat ja mõnesid Lääne-Euroopa riike, kus ta on pikemalt viibinud. Kodumaal on veel palju arenguruumi ja peeglisse vaatamist. „See on pikk protsess, aga ei tähenda, et arengut üldse ei toimuks. Kõik sellised asjad liiguvad maru aeglaselt ja mulle tundub, et vahel käib see protsess ka tagurpidi, mida on naisena üpris raske pealt vaadata.“
See on lummav pilt, kui Maria tõstab saksofoni huulile ja võlub sealt välja värvilise noodivöö. Juba esimene heli imeb endasse. Noodid lendavad üles ja alla, tugevalt ja siis teevad jälle õrnalt kukerpalle ja žonglöörivad omavahel. Nootidega dialoogis liigub laval ka Maria.
„Nii kummaline kui see ka pole, siis suur osa minu publikust mujal maailmas on vanemad mehed,“ naerab muusik.
Eestis on kultuuritarbija pigem naine, nii käivad ka Maria kontsertidel enamasti naised. „Minu jaoks oli sel aastal erakordne kogemus väikestes kohtades, nagu Haapsalu, Võru, Kuressaare, Türi ja Paide, kus saalid oli paksult rahvast täis. Publik tundus olevat väga teadlik, mida nad kuulama on tulnud ja kuulasid pealtnäha andunult. Mõned mehed olid ka, aga ei imestaks, kui nad olid poolvägisi kaasa võetud,“ muigab muusik. Tundub, et džäss on kindlalt kaasmaalaste muusikamenüüs.
„Džäss on olnud vähemalt 30 aastat eestlase südames ja seda paljuski tänu Jazzkaarele ja Anne Ermile. Publik on haritud. Iseasi mis see džäss üldse on? Džäss on väga võimas ja mitmekesine muusikaline universum. Selle alternatiivsem ja uuem pool Eestisse väga ei jõua,“ räägib ta.
Maria küsimus, miks on meil Eestis pea olematu hulk rahvusvaheliselt hinnatud saksofonimängijad, on jäänud seni vastuseta. „Kahekümne kahe aasta jooksul, kui olen ära olnud, pole seis muutunud. See päris normaalne situatsioon ei ole ja tekitab minus isiklikult küll küsimusi. Me ei saa rääkida lõputult, et kunagi nõukaajal…“ lausub ta.
Meil on väga vaja eeskujusid, toonitab Maria, kes oleks nii teerajajad kui ka tormise mere majakad. „Toon näite enda elust. Kui 2002. aastal Taani läksin, ei olnud sealsetes konservatooriumites ei naissoost instrumentaliste ega ka õppejõude. Olin õpilasena sunnismaine ja tol ajal ei olnud mul võimalik õpetajat vahetada. Minu esimesel õpetaja oli Marc Berstein,“ räägib Maria.
Bersteinil ei olnud midagi häda, aga Maria vajadused lihtsalt olid teised ja muusikaline huvi ei püsinud vaid bebopil. Selles maskuliinses õppekavas, kus kvaliteet tähendas lõputut kiiruse peale täristamist, oligi noorel tüdrukul väga vähe midagi arvata. „Kõik muutus, kui minu juhendajaks sai maailma üks omapäraseimaid muusikuid Lotte Anker. Selle aasta jooksul õppisin ja sain iseendast aru rohkem kui terve oma elu jooksul kokku. Ma ei olnud ainus tüdruk saksofoniga, kes tema juhendamise all õide puhkes,“ lausub Maria. Nüüd on neid terve armee ja tuleb vaid juurde. „See tõestab, kui oluline on maailmatasemel õpetamisel juhendaja. Minu käest küsivad paljud muusikaajakirjanikud, et kuidas on nii, et Taanist tuleb nii palju naissaksofoniste. Sellepeale küsin vastu, aga kuidas on nii, et Norrast tuleb nii palju häid meestuubamängijaid? Niisiis, asi pole soos, vaid juhendajates, ja neid peab noorel muusikul olema palju,“ räägib Maria.
Maria jaoks algas kõik siiski klaverist. Esimesed arglikud helid meelitas ta pillist välja Kuressaare muusikakoolis. „Mõni inimene on õnnistatud juba väga väikesest peale teadmisega, milline on tema tee ja huvi. Mina tean sünnist saati, et minust saab muusik,“ kirjeldab Maria oma kirge veidi liialdades, aga annab sellega väga selge sõnumi, et alternatiivi muusikale ta ei vajanud. Kummatigi polnud tema peres muusikuid ega kas või väikestki viisi muusikaga seotuid inimesi. Nii pole ka Marial halli aimugi, kust muusikakirg temasse imbus.
Millisest pillist heli välja tuleb või kuidas ta muusikat üldse teeb, polnud alguses üldse tähtis, peaasi et oleks muusikat. Kõigeks selleks sobis väga hästi ka klaver. Aga kui mõned aastad hiljem saadeti Gotlandi muusikakoolist värskelt taasiseseisvunud Eestisse abisaadetis erinevate pillidega, sealhulgas saksofon, käis teismelise Maria sees krõks. „Ma polnud saksofoni näinudki. Oma pilli äratundmine on ju nii isiklik. Minu jaoks oli see nagu vastsündinu ja imetamine – see ema ja lapse vahel toimuv „ühinemine“, ma teadsin kohe, et saksofon on õige,“ naerab Maria. Ja nii imeline kui see ka ei tundu, puhkpilli puhumine, õigesti hingamine ja tunnetus oli Marial algusest peale olemas. Harjutanud on ta muidugi väga palju ja harjutab jätkuvalt, aga see kõik oli tunduvalt lihtsam kui ehk mõnele teisele, kes vägisi pilli taha on istutatud. „Pillimängimisel on mitu etappi: alguses mängib pill sind, siis mängid sina pilli ja mul on nüüd jälle see aeg, kus pill mängib mind. Tegelikult ma polegi enam väga kindel, kes keda mängib. Kui ma pilli kätte võtan, ei ole see enam mina. Mind nagu ei eksisteeri ,“ kirjeldab Maria naerdes.
Mingil põhjusel peetakse muusikaeriala pehmeks spetsialiteediks, mõnel juhul isegi naiselikuks, millega suuri rahasid ei teeni. Erandid välja arvata.
Selles arvamuses on vastuolu – ühtegi teost ei saa teha ega esitada pühendumuseta, aga see nõuab tugevust; samuti on muusika kuulamise mõju tugev, loomisest rääkimata.
„Muusika ning heli on universaalne suhtlusviis ja see eksisteeris kindlasti enne kõne teket. Meie eellastel, enne homo sapiensi kujunemist, olid olemas helisignaalid, ohusignaalidest rõõmusõnumite ja hällilauluni välja. Soov ennast heliga väljendada on inimesele väga loomuomane. Nagu joonistada seinale pühvlikarjad,“ selgitab Maria. Muusika on kõigile arusaadav väljendusviis.
„See, et muusikat pehmeks alaks nimetatakse, on pigem poliitiline. Aastaid tagasi oli naisel asja ministriks meie valitsuses vaid kultuuriministrina, mis on eriti mitmekihiliselt misogüünia näide. Esiteks alahinnates kultuuri ja selle olulisust ühiskonnas ja teiseks… noh, selle asjaga vast preili ikka hakkama saab. Mul on hea meel, et Heidy Purga on sellest sunnitud rollist naiskultuuriministrina välja astunud. Ma ei tea, kui paljud inimesed meie valitsuses saavad aru, et näiteks dirigeerida koori ei ole mingi lapsemäng ja kerge töö,“ kehitab Maria õlgu. Tema arvamus on ühene – kõige alus on pühendumine, olenemata erialast, ja see juba teeb mis iganes alal tegutseja tugevaks.
Loomeinimesed ei tähenda mingit hullunud kodutute kampa. Geniaalset kunsti saab luua ka olemata mentaalselt haige või püksata. „Kultuuriloos sobrades on seda vaest hullu ikkagi pigem vähe. Paljud geniaalsed loomeinimesed on olnud rikkad, pärit normaalsetest peredest. Meil on praegu päevakorral mitmeid loomeinimesi ja nende õiglast tasu käsitlevad vaidlused ja seda täiesti mõistetavalt. Minu meelest on ääretult ebaõiglane orkestrandi palk. Terve elu õppinud-harjutanud, lojaalne oma orkestrile ja siis sa ei teeni ikkagi piisavalt, et võtta laenu, käia kuskil puhkamas ja sinu kallal hurjutatakse, miks ikka sul on vaja seda uut suurt maja? Orkestrant ei lähe kuskile väikest sünnipäevakeikat tegema, et endal elu sees hoida. See on naeruväärne. Samas, eks me kõik, sealhulgas mina, ju teadsime, mis eriala valisime,“ ütleb Maria.
„Me ei pääse üle selles, et tippkunsti peaks vähemalt osaliselt üleval pidama riik. Ja see on hea, sest annab loomingulise vabaduse. Kõige hullem on see, kui minu kunst või kogu minu loominguline vabadus sõltuks ühe inimese rahast. Ma arvan, et see nn eraraha kaasamine on minu puhul küll välistatud. Ei ole sellist asja, et lihtsalt heast tahtest ja missioonist soetatakse endale kunstikogu. Need on targad ärimehed, kes koguvad endale vara ja seda kogudes ja promodes hind tõuseb,“ arutleb Maria. Muusika kogumine, eriti elus oleva muusiku muusika kogumine ja toetamine ei anna rahakale suurt midagi. „Kas keegi üldse teab, kui palju maksab minu plaadi väljaandmine? Palju! Aga kui palju maksab 4 plaadi väljaandmine, mis on praegu päevakorral?“
Aga mida rahastaja selle eest vastu saab? Suure au?! Maria arvates on tema kui helilooja ja saksofonisti roll olla filter. Filtreerida seda aega ja kohta, kus me elame. „Kui keegi ütleb helilooja kohta „ta oli oma ajast ees“, siis tegelikult tähendab see, et helilooja oli ja elas oma ajas, aga kõik ülejäänud olid lihtsalt maas. Nagu nende võrdõiguslikkuse teemadega. Loodetavasti mu muusika kõnetab ka pärast minule antud aega, võibolla see toob siis juba sisse, aga selleks ajaks on surnud ka metseen ja teispoolsusesse oma kunstikogu kaasa ei saa võtta.“
Väga paljud jõukad arvavad, et kunstnikud tegelevad tilu-liluga ja on raha eest nõus mida iganes tegema. „Kui minu jaoks oleks raha oluline, siis ma oleks kõike, ka muusikat, hoopis teistmoodi teinud,“ ütleb Maria.
Maria lükkab jõuliselt ümber väite, et muusikud valivad teadlikult kehvema elu. „Suured muusikud ei ole kunagi olnud külmetavad kunstnikud. Mina ei ole külmetav kunstnik. Vähemalt mitte hetkel, aga ma annan endale väga hästi aru, et minu olukord võib nipsust muutuda. Loomeinimeste ja vabakutseliste probleem seisneb ka selle töö loomulikus ebastabiilsuses. Ma ei tea, kas minult ka aasta pärast midagi tellitakse. Kas ma suudan selle raha eest üüri maksta? Kas minu vanuses muusikut laval näha üldse tahetakse? Trendid muutuvad kogu aeg, peale tuleb tohutult uut muusikat. Konkurentsis püsimine on üks asi, aga see kiirus… minu ajal on muusikaäris muutunud drastiliselt palju asju,“ ütleb Maria.
Tema pole tõesti külmetav kunstnik. Kirg, pühendumus ja töökus on viinud Maria majanduslikult hästi hakkama saavate muusikute sekka. „Ma ei ole vist odav, aga ma ei küsi esinemise eest ka üle mõistuse kõrget hinda. Olen kuulnud, et mõni esineja tahab palga läbirääkimistel, et makstaks sama palju kui Maria Faustile,” muigab ta.
Aga tasu on alati läbiräägitav ja kompromisside summa. Kui tellimus on Mariale väga mokkamööda, võib ta oma tasu ka tellijale sobivaks langetada. Hind pole kivisse raiutud, nagu öeldakse.
Maria arvab, et tasakaalu ja võrdsuse hindadesse tooks tasude avalikustamine. „Siis jääks ära ka see, et näiteks tagasihoidlikule, aga väga andekale muusikule makstakse vähem. Kasutatakse ära tema tagasihoidlikkust.“
Maria ütleb väikese irooniaga, et ta on siiski vaid naismuusik. „Ja naismuusikule pole kõik sama lubatud, mis meesmuusikule. Ning see, et üldse kasutatakse liitsõnas sugu, on lihtsalt harimatus. Neid asju ei võta ma juba ammu isiklikult,“ lööb Maria käega. Seevastu hetk enne üht Eesti suurt ja kuulsat kontserti, kus produtsent ta läbi sõimas, võttis ta isiklikult. „Mulle on üks produtsent, naisterahvas muide, öelnud just enne lavale minekut, et mida sa niheled, sind on lihtsalt vastik laval vaadata. Huvitav, kas ta oleks seda Andres Mustonenile või Vaiko Eplikule ütlema läinud?“ lausub Maria.
Hetki, kus enda valu ja solvumist teiste peal välja elatakse, on kahjuks terves maailmas, ka Eestis. „Neid inimesi, kes piltlikult öeldes seisavad jalad harkis värava ees ja ei kavatsegi sind sisse lasta, on päris palju. Ja lihtsalt sellepärast, et tal on sinuga mingi isiklik kamm. Näen seda praegu ühe oma hea Eesti sõbra peal. Igasugu auhinnad ja tunnustused, eriti rahalised, külvavad väikeses kohas palju vimma. Mõni muusik on seda kohe kindlasti väga väärt, aga millegipärast nagu ei saa ega saa,“ räägib Maria. Auhindade jagamine on niigi väga subjektiivne, aga kui sellele kleebitakse külge veel isiklik vimm, muutub olukord eriti ebaõiglaseks. „Ja see ei puuduta ainult muusikuid.“
„Ma pole kindel, kas minust oleks saanud selline muusik, nagu ma praegu olen, kui oleksin jäänud Eestisse,“ mõtiskleb ta. Sajandivahetusel hakkas Maria sisetunne kõvasti koputama. Ta oli just sisse astunud konservatooriumi puhkpillorkestri dirigeerimise erialale, sest Eestis muud suurt valikut polnudki, aga sees mässas džäss. „Sajandivahetusel polnud siin veel korralikku džässikõrgharidust. Siin õpetasid džässi inimesed, kes tegelikult ei teadnud, mida nad õpetavad. 90ndad oli aeg, mis vihkas kunsti ja armastas haltuurat. Kõik need päkapikudiskod… Noore naisena oli mul siin väga raske,“ meenutab Maria. Dirigeerimise vastu polnud tal midagi, aga õpe pühendus siiski vaid klassikalisele muusikale ja see ei pakkunud piisavalt rahuldust. Süttinud džässituluke ei andnud enam asu.
„Puudu oli…. Mina olen improviseerija ja ma soovisin oma muusikat ise esitada ja ise kirjutada,“ tunnistab ta. Maria mainib hea sõnaga oma toonast õpetajat Kustas Kikerpuud, kes teda toetas ja aitas. Aasta hiljem pühkis ta kodumaa tolmu jalgelt ja läks Taani Esbjergi konservatooriumi altsaksofoni ja džässi erialale õppima.
Maria oli napilt üle kahekümne, kui kohvrid pakkis ja sõnagi võõrkeeli oskamata Taani kolis. Algus oli raske, aga sealne muusikaõpetus ja suhtumine andis tüdrukule kõvasti indu juurde. Taanis rühkis ta kuni doktorikraadini välja ning nõustus kuus aastat ka andekaid noori muusikuid ise õpetama. „Ma olin kuus aastat õppejõud Taani rütmimuusikaakadeemias ja praegugi valikuõpetajana endiselt aegajalt olemas. Seal olles sain aru, et heli loomist päris õpetada vist ei saagi. See oskus kas on või pole,“ lausub Maria. Kogemusest teab ta nüüd, et õpetaja ülesanne on vaid aidata ja lükata õpilast õiges suunas, võibolla isegi maha kustutada mõned üleliigsed noodid, aga looming peab tulema ikka õppija seest. Maria on näinud mitmel korral, kus harjavarrest on tulnud ka pauk ja see on teda eriti rõõmustanud.
Tänaseks on Marial viis Taani muusikaauhinda ja linnukesed siristavad, et sellel aastal tuleb neid veel juurde. „Sel aastal kandideerin Taanis kahes kategoorias: aasta džässmuusik ja aasta alternatiivmuusika album,“ täpsustab ta. Varem ei pidanud Maria tunnustust kuigi tähtsaks, tore oli muidugi, et keegi märkas, sest nagu ta ise ütleb, ei taha olla üksik siil metsas, ja loomistung oli suurem kui kuldsed karikad. „Aga nüüd hindan ma neid kõrgelt, sest ma tean, kui tohutu töö ühe plaadi taga tegelikult on, kui suur on konkurents, Taanis tuleb igal aastal välja umbes 260 džässiplaati, ja kui keegi seda märkab ja tunnustab, on see väga tore,“ tunnistab ta. Ka kodumaal on Mariat märgatud. „Mul on mitmeid EMA (Eesti Muusikaauhinnad) nominatsioone ja 2021. aastal võitsin ka EMA aasta džässalbumi tiitli. Muuseas, mu kontserdid on tihti välja müüdud ja film „Machina Faust“ oli Eesti parim dokfilm!“ rõõmustab muusik.
„Tähtis on leida üles ka hilised õitsejad. Ka mina olen üks selline. Ja miks? Sest ma ei olnud õiges kohas. Ja nende hiliste õitsejate leidmiseks ongi vaja ületootmist, et leida üles need üksikud kõvad tegijad. Eesti on väike ja seetõttu on meil vähe tippe. Kaasa aitaks ka õppeasutuste erinevad suunad. Näiteks Viljandi pakuks midagi muud kui Tallinn jne,“ arutleb Maria.
Tagasi Eestisse tulemise ja siin ehk ka õpetamise peale on Maria mõelnud, aga seni pole olnud veel õige aeg. „Mina armastan pühendumist ja kõik suured asjad nõuavad äärmuslikku pühendumist. Siia tulemiseks peaks mul olema ka ees tiim ja usaldus, aga hetkel pole veel vist õige aeg,“ avaldab Maria. Missioonitundest peab Maria iga aasta suviti muusikalaagrit Saaremaal.
Maria hinnangul võib tänapäeva muusik olla edukalt juurtetu. „Minu muusika ei kinnitu juba ammu ainult eesti kultuuri. Minu inspiratsiooniks on inimese emotsioonid ja psühholoogiline pool, kinnitun sellele. Seda enam, et inimesi on ju igal pool.“ Ta ei pea ennast maasoolaks, aga see ei tähenda, et tal poleks kuuluvustunnet ja et ta ei oleks oma kodumaale lojaalne. „Minu kunsti huvides on parem olla vahel, peal, kõrval, mitte kinnitatud,“ selgitab ta.
