Meedias 2016.a.

Toomas Velmet. Kes on Charles Dutoit?/Ajakirja Muusika augusti-septembrinumber

Dirigent on õige vastus. Veel parem vastus on maailma tippdirigent, kes pühitseb tänavu 7. oktoobril oma 80. sünnipäeva, seega meie Neeme Järvi eakaaslane.

  See on põnev mäng – mille alusel otsustada muusiku, suure isiksuse ja maailma tippdirigendi omaduste üle või öelda, mis on saanud otsustavaks tema säravas karjääris. Esimene vastus on, et polegi võimalik, sest karjäär on kestnud ligi 60 aastat ja seal näpuga järge vedada on võimatu. Teine vastus on, et verstapostideks on orkestrid, kellega maestro on musitseerinud ja kellega ta on plaadistanud. Kolmas on muidugi diskograafia üldse – partnerid, teosed ja firmad. Ja lõpuks on kättesaadavad ka arvustused – küllap on neid hulganisti –, kuid see analüüs nõuaks doktoritöö mahtu.

60 aastat linnulennult

Šveitsis Lausanne’is sündinud Charles Dutoit on lõpetanud Genfi konservatooriumi dirigeerimise eriala I preemiaga. Helilooja ja dirigendi Alceo Galliera kutsel jätkas ta stuudiumi Chigiana muusikaakadeemias Sienas (Itaalia). Ka maailmakuulus šveitsi dirigent Ernest Ansermet märkas Dutoit’ edusamme ja sellest sai alguse tihe koostöö aastateks. Kui altviiulimängija on ta töötanud Herbert von Karajani ja ka Charles Munchi käe all. Professionaalse dirigendi debüüdi tegi aga 1959. aastal Lausanne’i Raadio orkestriga, solistiks 18-aastane pianist Martha Argerich.

Samal aastal järgnenu oli särava karjääri kiire algus: Orchestre de la Suisse Romande, Lausanne’i kammerorkester, Zürichi raadio orkester ja esimene peatus üheteistkümneks aastaks Berni sümfooniaorkestri (SO) ees. Viimase kõrvalt juhatas ta külalisena Mehhiko Rahvusorkestrit, Göteborgi SOd ja 1980ndate algul ka Minnesota SOd.

1977. aastal sai alguse Charles Dutoit’ veerandsajand Montréali SO (Orchestre Symphonique de Montréal, OSM) muusikadirektori ja peadirigendina. Möödunud sajandi teisel poolel oli veel teisigi orkestrimonarhe, nagu Herbert von Karajan eluaegse lepinguga (33 aastat) Berliini filharmoonikute ja maailma tippmargiga Jevgeni Mravinski 50 aastat Leningradi filharmoonikute eesotsas. Üldjuhul sellised maratonid hästi ei lõpe, kui saurused Karajan ja Mravinski välja arvata. Dutoit’ valitsusajal sai OSMist prantsuskeelse maailm (French-speaking world) muusikaline liider. Olles üheksa aastat OSMi kantseldanud, ütles ta avalikult pressis välja, et diktaatorite aeg on XX sajandi lõpul otsa saanud, sest olulistel orkestritel on oma väljakujunenud individuaalsus ja dirigendi ülesanne on sealt välja võluda hetke parim muusikaline sündmus. Muidugi ei seganud see ütlemine Dutoit’d jäämaks veel 16 aastaks OSMi valitsejaks. Ülikõrgest reputatsioonist hoolimata ei suutnud ta selle ajaga veenda valitsejaid Montréali uue kontserdimaja vajaduses ...

Philadelphia orkestrit (Philadelphia Orchestra) juhatas Dutoit esmakordselt aastal 1980 ja sai seejärel orkestri suvehooaegade muusikadirektoriks ja aastal 2007 peadirigendiks. Kümmekond koostööaastat tõstis Dutoit’ Philadelphia linna aukodanikuks ja hiljem orkestri laureaat-dirigendiks.

1991. aastast sai Dutoit Prantsuse Rahvusorkestri (Orchestre National de France) muusikadirektoriks ja sealt sündis heliplaate ja tähelepanu äratanud ringreise. Samal ajal oli Dutoit ka Jaapani ringhäälinguorkestri NHK peadirigent Tokios. 2007. aastal valiti Dutoit Philadelphia orkestri ja 2009 Londoni Kuningliku Filharmooniaorkestri (Royal Philharmonic Orchestra) peadirigendiks ning paar aastat hiljem ka Verbier’ festivaliorkestri muusikadirektoriks.

Tänavu veebruaris tegi maestro Dutoit ekstraordinaarse naasmise OSMi tüüri juurde kahe kontserdiga festivalil “Montréal en Lumière”. Kava oli valitud tema ja OSMi varasema repertuaari pärlitest, kaasa arvatud koostööst pianist Martha Argerichiga. 18. ja 20. veebruari kontsertide kavas oli Berliozi avamäng “Rooma karneval”, Beethoveni 1. klaverikontsert C-duur, Stravinski “Petruška” originaalversioon ja Raveli “La Valse”. Kui need kaks ajaloolist kontserti aasta varem välja kuulutati, müüdi Montréali uude kontserdisaali nendeks õhtuteks mõne tunniga üle 3000 pileti – seda võib pidada Dutoit’ karjääri tipphetkeks. Charles Dutoit’d on autasustatud rohkem kui 40 rahvusvahelise autasu ja aunimetusega, nende hulgas kaks Grammyt, Juno auhind (Kanada), Prantsuse Vabariigi Presidendi grand prix, Edisoni auhind (Taani), Saksamaa kriitikute auhind, Deutsche Grammophoni aasta artist jne.

Maestro ei ole olnud huvitatud oma eraelu kajastamisest ajakirjanduses, kuid on teada, et ta on olnud neli korda abielus. Esimesest abielust Ruth Curyga on tal poeg Ivan, teisest abielust Martha Argerichiga tütar Anne-Catherine, veel on ta olnud abielus ökonomist Marie-Josée Drouini ja kanada viiulikunstniku Chantal Juillet’ga. Maailmamehel, kes on andnud kontserte 172 riigis, on oma residents Šveitsis, Pariisis, Montréalis, Buenos Aireses ja Tokios.

Dutoit’ karjääri kolm vaala

Alustame oluliseimast, OSM ehk Montréali sümfooniaorkester, kelle peadirigent Dutoit oli 25 aastat – 1977 – 2002. 1935 asutatud OSMi peadirigentide reas on olnud ka Otto Klemperer, Igor Markevitch ja Zubin Mehta, ometi on kirjutatud, et tõelise hoo andis orkestrile ikkagi Charles Dutoit. Tema ajal sõlmus 20 aastat kestnud koostöö Londoni plaadifirmaga Decca ja said teoks orkestri tuurid Põhja-Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Suurima tähelepanu pälvisid prantsuse muusika, eriti Raveli plaadistused.

Jätkame Prantsuse Rahvusorkestriga, kes on musitseerinud ka Estonia kontserdisaalis. Loodud 1934 kui rahvusorkester, on kollektiiv aastaid olnud ka raadio ja televisiooni teenistuses ning seega massiliselt salvestanud Prantsuse raadiole ja selle plaadifirmale Naïve Records. Dutoit’le ses ametis eelnenud maestrodest on tuntuimad Sergiu Celibidache ja Lorin Maazel, Dutoit’ töö võttis üle meile hästi tuntud Kurt Masur. Kuigi Dutoit pühendus Pariisis prantsuse muusikale ja rahvusorkestri missiooni tugevdamisele, ei aktsepteeerinud tema tööd ei kriitikud ega publik. Ta sai võtta nii oma kavade kui ka nende esituse taseme eest, seda ka võrdluses külalisdirigentide Riccardo Muti ja Jevgeni Svetlanoviga. Millega seletada seda jäist suhtumist maestro töösse, mis kandis ikkagi tugevalt rahvuslikku missiooni? Siin võib olla mitmeid tegureid. Kuigi õitsvas dirigendieas (55 – 65), oli ta siiski peadirigent korraga kolmel kontinendil – Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Ka tulek Pariisi prantsuskeelse Kanada supermaestrona ei pruukinud prantsuse kriitikutele ja publikule olla just meeltmööda ning kindlasti ei olnud publikule harjumuspärane tema lähenemine prantsuse šedöövritele. Kuid lihtsaim seletus on oletatav loominguline kriis, mis pole võimatu ka parimais aastates dirigendi puhul. Kuidas muidu seletada ka 2002. aastal krahhiga lõppenud lahutust oma “lapsest” Montréali orkestrist? Tüli orkestrantidega jõudis välja kohtuni ja seal maestro kaotas. Aga OSMiga mängitud heliplaadid on käibel siiani ja tänavune homecoming oli ju vapustavalt võimas.

Lõpetame Londoni Kuningliku Filharmooniaorkestriga, kelle eelajalugu algab aastast 1932, kui Sir Thomas Beecham asutas Londoni filharmooniaorkestri (LPO). Sõda katkestas selle koostöö ja 1946. aastal sai orkestrist, samuti Beechami initsiatiivil, Kuningliku Filharmoonia orkester (RPO). Pärast Beechami surma on orkestrit juhtinud sellised maestrod nagu Rudolf Kempe, Antal Doráti, André Previn, Juri Temirkanov ja Vladimir Ashkenazy. RPO on maailmas esimene orkester, kes asutas oma plaadifirma RPO Records ja see oli aastal 1986. Firma hakkas salvestama ka kergema muusika autorite teoseid, näiteks Burt Bacharachi ja Richard Rogersi omi, ning sai hakkama ka niisuguse albumiga nagu “Symphonic Rock”. Sellised on need maailmakuulsad orkestrid, keda on kujundanud Dutoit ja ka vastupidi, kes on kujundanud maestro Charles Dutoit’d ning koostöös loonud maailma muusikalugu.

Dutoit’ plaadistusi

Möödunud sajandil oli kontserttegevuse kõrval äärmiselt oluline salvestada ja säilitada oma looming heliplaatidel, vähemasti oli see oluliselt tähtsam kui tänapäeval. Dutoit’l on selleski vallas märkimisväärselt saavutusi, eriti kui kunstiliste väärtuste kõrval hinnata ka kvantiteeti. Teadaolevalt on ta ajavahemikul 1971. aastast tänaseni salvestanud üle 200 heliplaadi. See diskograafia on hindamatu varamu ja väga usaldatav näitaja maestro repertuaarieelistuste hindamisel. Kunstilises väärtuses pole samuti kahtlust, kui heidame pilgu firmadele, kelle märgi all on plaadid välja antud. Deutsche Grammophon, Erato, Philips, Decca, London Records, CBS Masterworks ja EMI Classics – see ütleb kõik.

Silmitsedes plaadistatut, saab teha teatavaid järeldusi. Hästi palju tegi Dutoit eriti seitsme- kaheksakümnendatel plaate, mille peategelaseks on solist. Silmahakkavalt palju plaate on tal itaalia viiuldaja Salvatore Accardo, aga ka Martha Argerichi ja James Galwayga, veel lisanduvad korea päritolu ameerika viiulikunstnik Kyung-Wha Chung, pianistid Alicia De Larrocha, András Schiff, Pascal Rogé, Cristina Ortiz, altviiulil Pinchas Zukerman, viiulikunstnikud Gidon Kremer, Chantal Juillet ja Sarah Chang, tšellist Frédéric Lodéon. See seltskond on maailma eliit oma valdkonnas. Oluline näitaja on see aga dirigendi kohta, kes on aldis ja valmis nendega ansamblis töötama – see on vaieldamatult maestro ande üks olulisi tahke.

Teine pilt avaneb, vaadates heliplaate, kus maestro realiseerib ennast koos oma lemmikorkestritega (OSM, RPO). Hakkab silma, et autorid on pärit vene ja prantsuse muusikast ja et Dutoit eelistab selliseid XX sajandi tegijaid nagu Stravinski, Prokofjev, Honegger, Ravel, Respighi, Holst, Roussel ja Bartók. XIX sajandi lemmikud on vaieldamatult Tšaikovski ja Berlioz, samuti Rimski-Korsakov ja Saint-Saëns, Mussorgski ja Bizet ning ainsa modernistina Sofia Gubaidulina. Sellest saab teha ainult ühe järelduse: maestro tunneb end kodus suure sümfooniaorkestri ees ja autor olgu pigem XX sajandist, ning oluline on helilooja vene või prantsuse päritolu. Arvustusteski tõusevad esile needsamad järeldused: maestro Dutoit valdab erakordselt meisterlikult suurt orkestrit, see väljendub eriti XX sajandi suurte vene ja prantsuse heliloojate loomingu interpreteerimisel.

Kuulanud Dutoit’ salvestusi eri orkestritega, võin kiniitada, et need on küll läbi aegade äärmiselt kvaliteetsed, mis ei ole ju ime (vt firmasid), kuid silmatorkavalt vähe on leida romantilisi autoreid peale Tšaikovski. Seda enam pakub pinget kuulata maestro esituses “pingevaba” Brahmsi 1. sümfooniat kohe-kohe meie kodusel kontserdilaval. Seda erilist huvi tekitas üks paljuütlev koht dirigendi vestlusest tuntud ameerika muusikaajakirjaniku Bruce Duffie’ga 1986. aastal. Jutus, mis käis eri autorite kõla diferentseerimisest, kõrvutati Schumanni ja Brahmsi.“ Alati, kui juhatan Schumanni sümfooniaid, püüan ma saavutada erinevat atmosfääri ja erinevat kõla kui Brahmsi sümfooniate puhul. Schumann on tulisem ja pingelisem kui Brahms, kes on pingevabam,” leiab Charles Dutoit. Seetõttu on eriti huvitav minna kuulama Royal Philharmonic Orchestra kontserti Estonia kontserdisaali juba 27. septembril, kui Charles Dutoit juhatab oma senistest eelistustest täiesti erinevat kava, Mendelssohni avamängu “Hebriidid”, Mozarti 39. sümfooniat Es-duur KV 543 ja Brahmsi 1. sümfooniat c-moll op. 68.