Meedias 2016.a.

Sula ja sulam/1.04.16 Sirp

ERSO sarja „Nautimus“ kontsert „Sula“ 18. III ja Tallinna Filharmoonia „Kontsert kahele“ 20. III, mõlemad Estonia kontserdisaalis.

 Nüüdismuusikanautlejatele on tõeline luksus, et Estonia kontserdisaalis saab lausa paaripäevase vahega kuulata suhteliselt uut orkestrimuusikat. 18. III andsid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Rahvusmeeskoor kontserdi „Sula“ (dirigent Mikk Üleoja debüüt ERSO ees). Kaks päeva hiljem koondasid samal laval jõud Eestile kahe aasta eest Grammy toonud plaadil musitseerinud orkestrid: „Kontsert kahele“ oli Tallinna Kammerorkestri ja Sinfonietta RIga sisuline ja vormiline sulam (dirigent Normunds Šne).

Kontsert „Sula“ algas Gavin Bryarsi klaverikontserdiga „Sloway kanal“. Kui ERSO esituses kõlas Bryarsi muusika esmakordselt, siis RAM tegi juba aastal 2006 tema loominguga autorikontserdi. Bryars, keda mitmete stiilitunnuste tõttu pole kerge liigitada ei minimalistiks ega avangardistiks, naudib muusika puhtust ja sugestiivsust. RAMi kümne aasta tagusest kontserdist on mul senini meeles võimsad visuaalsed assotsiatsioonid, mida Bryarsi muusika tekitas. Praegu seda sorti elamust ei saanud, ehkki „Sloway kanal“ on eriline klaverikontsert - ainult aeglases tempos kulgev teos sisaldab nimelt meeskoori-partiid. Solist Mihkel Poll, kes mängib sageli pigem virtuoosseid teoseid, kandis oma osa veenvalt välja. Ent teose üldmulje jäi monotoonseks, sest autor on taotlenudki lõpmatut voolamist suuremate kontrastide ja hingamisteta.

Kava keskseks teoseks kujunes Giovanni Bonato „Vana vale“ naishäälele, meeskoorile ja orkestrile. Ka Bonato loomingut on RAM erinevalt ERSOst palju esitanud ning kes on kord tema teost elavas ettekandes kuulnud, see seda ilmselt niipea ei unusta, sest Bonato mängib väga osavalt surround-efektidega. „Vana vale“ märgib saja aasta möödumist Esimesest maailmasõjast, kirjeldades sõja julmust ja silmakirjalikkust (briti poeedi Wilfred Oweni tekst). Orkester ja metsosopran Anna-liisa Pillak paiknesid laval, ent RAM seisis saali külguste kõrval rivis. Koor tõi kuuldavale mitmekesiseid kõlaefekte, mis põhjustas erinevaid assotsiatsioone. Mõned lauljad keerutasid pea kohal pulga otsas kolmes eri pikkuses ja helikõrguses kõrivoolikuid, mis või-mendasid ruumilisuse efekti veelgi.

Kontserdi lõpetas Helena Tulve tuntud teos „Sula“, kus orkestri esireas musitseeris Tommi Mansikka-Aho didgeridoo’l. Kui Bryarsi ja Bonato kooriga teostes oli tajuda selgemat ideed ja arusaamist, siis „Sula“ ettekanne jäi orkestril kahjuks pisut tujutuks ja vormiliselt ebalevaks. Teatud puudujääkidele vaatamata oli kava huvitav, ERSO ja RAMi kooslus laval uhke ning saalis viibisid kõik kolm heliloojat. Mikk Üleoja peadirigenditöö RAMiga on viinud selle kollektiivi uutesse kõrgustesse ning loodetavasti ei jää RAMi, ERSO ja Üleoja järgmine koostöö teadmata kaugustesse.

Tallinna Kammerorkester ja Sinfonietta Rlga sulasid üheks „Kontserdil kahele", mis paar päeva varem esitati ka täissaalile Riias. Selle õhtu kirjeldamiseks piisaks tegelikult paarist ülivõrdest, sest ammu pole kuulnud orkestrikontserti, mis on nii detailide, reljeefsuse kui ka arendatud terviku poolest sedavõrd paeluv. Sellise kava võiks sisukuse ja kõrge esitustaseme poolest välja anda heliplaadina. Kahe keelpilliorkestri liitmine andis summaks säärase intensiivsuse ja kõlarikkuse, mis seljatas kohati suure sümfooniaorkestrigi võimalused. See igas mõttes keeruline kava võinuks vähegi küündimatu esituse puhul olla kuulajale raske alla neelata, aga Šne dirigeerimisel oli kõik viimseni selge.

Nüüdismuusika määratlus on selle kontserdi puhul muidugi pooltõde, sest Bartõki ja Martinü teosed pärinevad aastast 1936 ja 1938. Sinfonietta RIga asutaja Normunds Šne juhatusel kõlasid need aga värskemaltki, kui nii mõnigi XXI sajandi oopus. Ammu pole olnud ka sellist kogemust, et kava kõik teosed otsiksid justkui vastust samadele küsimustele, mida on raske isegi sõnadesse panna - kuidas olla inimene, headuse ja kurjuse tasakaal - ja mis peegeldas praegu maailmas toimuvat ülima teravusega. Teoste lõppakordid jäid aga helgeks.

Esiletõstmist väärib Bohuslav Martinü „Topeltkontsert kahele keelpilliorkestrile, klaverile ja timpanitele“, millest sai tõeline avastus. Suur kõlajõud vaheldus hapra vaikusega, moodustades kujutluspilte sõja- ja elutormidest. Šne muusikaliste ideedega haakusid kõik lavalolijad kava esimesest teosest viimaseni, milleks oli Bartõki „Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tšelestale“. Läti muusikat esindanud Peteris Vasksi „Sõnum“ (1982) keelpilliorkestrile, löökpillidele ja kahele klaverile on üles ehitatud äärmuseni kruvivale pingele, mis laheneb suure vabanemistundega. Kontserdi uusimas teoses, Tauno Aintsilt just selleks puhuks tellitud „Kontserdis kahele“ (2016, esiettekanne), on keskne küsimus, kuidas võiks kõlada regilaul siis, kui see oleks arenenud samamoodi nagu Euroopa õukonnamuusika. Teoses on eht-aintsilikku põnevust ja hoogsat rütmikat, aga ka ülimat kõlahaprust ning pillidevahelist ees- ja järellaulja rollijaotust. Teose lõpus kaikus kõrges registris korduv viiulihääl nagu helilooja esitatud küsimus, mille vastusevariandid jäid iga kuulaja enda valida.

NELEEVA STEINFELD, Klassikaraadio toimetaja