Meedias 2016.a.

Pööriöö uni: ülevuse karikatuurne traagika /1.10.16 Teater. Muusika.Kino

William Shakespeare, „Pööriöö uni".

 Helilooja: Felix Mendelssohn. Tõlkijad: Georg Meri ja Anu Lamp. Stsenaristid, lavastajad ja kujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Dirigent-muusikajuht: Olari Elts. Valguskunstnik: Pietu Pietiäinen. Animatsiooni autorid: Heta Jäälinojaja Aggie Pak-YeeLee. Osades:Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Jörgen Liik, Jarmo Reha, Simeoni Sundja ja Ragnar Uustal. Osalevad ERSO ja tütarlastekoor Ellerhein, solistid Arete Teemets ja Kadri-Liis Kukk. Teater N099, ERSO ja Eesti Kontserdi esietendus 1. VI2016 Estonia kontserdisaalis.

Pole kahtlustki, et „Pööriöö uni" on nii oma vormi kui sisu poolest selle teatriaasta kõige enam „kastist väljas" olev lavastus. Liigitada seda suvelavastuste alla tundub kuidagi meelevaldne või sisemist kimbatust tekitavalt vastuoluline. Esmajoones vajutab vastuvõttu eelhäälestava pitseri teose autorite nimistu, alustades Shakespeare'ist (olgu, miks mitte, Shakespeare oli rahvamees, ta teadis, mida pakkuda, komöödiad ei olnud tema sulest harv nähtus, võime näiteks mõelda) ning lõpetades Semperi —Ojasooga (kas tõesti pelgalt kerge jant sellise tandemi poolt — vaevalt). Sinna vahele, Shakespeare'i järele, jääb peale kõige muu Mendelssohni nimi. (No, kuulge, oma ajastu Mozarti klassikaline tippteos esitletuna suvelavastuses? Võimatu.) Niisiis näib kogu lavastuslik kombinatsioon liiga kategooriaväline. Ent taotlusliku võttena panna punkt igasugusele suvelavastuste (vahest ebaausale) liigitamisele läbivalt lihtsakoeliseks ning keskmisele vaatajale „kergesti seeditavaks" meelelahutuseks toimib seesugune klassikaline provokatsioon tõesti üleva žestina.

Ülevuse rõhutamisele kogu lugu pretendeeribki. Vähemalt tegijate enda sõnutsi. Ent Mendelssohni seitsmeteistkümneaastaselt alustatud klassikalise muusika pärl ei ole siiski ainus vahend, mille kaudu publik kuidagi ülendatud saama peaks. Eriti kui arvestada tõsiasja, et tänapäeva kultuuritarbija kõrv ei ole kohanenud vastu võtma klassikalist muusikat kui narratiivi ja emotsiooni edasi andvat kunstivormi, nii nagu see oli paar sajandit tagasi. Ehk viimast küll, kuid individualismi viljelev ja subjektiivseid assotsiatsioone otsiv kaasaegne kunstisündmus sunnib publikut pigem isiklikele mõtteradadele, kui et nägema ajastu vaimu kandva klassikalise muusikateose taha ja sisse. „Ein Sommernachtstraum" on vaieldamatult
figuratiivne ning kompleksselt fantaasiarikas, kuigi liiga kergelt lasevad fagotid ja oboe käigud end unustada ning kaotada tähelepanu elava orkestrimuusika vahetult mõjuvuselt. Selle poolest mängib laval juhtuv mitte üksnes olulist toetavat, vaid lausa kunstilises mõttes tooniandvat teiseplaanilist rolli. Et pool publikust istub ka seljaga orkestri poole, jääb Estonia kontserdisaalis toimuv muusikasündmus vaateulatusest välja ning paratamatult koondub tähelepanu „lavale". Lavaks saab selle kujunduse puhul nimetada peaaegu et geniaalset referentsi Shakespeare'ile (ja tema koduteatrile Shakespeare's Globe) — hiiglaslikku laest laskuvat kera, millele peaaegu kogu tegevustik on projitseeritud. N099 ei ole läinud lihtsa vastupanu teed, otsustades Shakespeare'i tõlgendamiseks kasutada kaasaegseid tehnilisi vahendeid, multimedieerides tänapäeva inimest. Vahest on see võte üks viis lähendada teost suvelavastustele või muuta see vähem elitaarseks, vähem end liiga tõsiseltvõtvaks elevandiluutornikunstiks. Rohkem ülevaks. Sest ülevus ei ole ometi ainult väheste privilegeeritute pärusmaa ega ainuõigus, vastupidi, see peab olema midagi inimesele loomuomast, elementaarset; midagi, mis innustab meist igaüht rabelema oma elu ja kannatuste ämblikuvõrgus, kogema kõige võimsamaid tundeid — armastust ja kirge, obsessiooni ja meeleheidet.

Just selliseid suuri emotsioone ja ajatut inimlikkust näitabki publikule „Pööriöö uni", olles üsna lihtsustatud versioon Shakespeare'i „Suveöö unenäost". Laval füüsiliselt olevad tegelased on kärbitud vaid Hermia (Rea Lest), Helena (Helena Pruuli), Demetriuse (Jarmo Reha) ja Lysanderini (Simeoni Sundja), lisaks nende tegevuse vahele põikav Nick Bottom (Jörgen Liik), kommenteeriva häälena neid saatmas Marika Vaarik. Igasugused eksitavad kõrvalliinid on stiliseeritud puhtalt nelja noore peaaegu fanaatilisele armastustraagikale ning nende suhete ebapüsivale loomule, jättes mulje, justkui noor armastus olekski nõnda pidetu ja juba iseenesest muutlik. Kõrvale on jäetud triksterlikud tegelased koos oma maagiliste taimevõlujookidega, sestap on ka tausta teadmatul inimesel kerge tekkima arusaam paratamatuna esitletavast püsimatust armastusest. Arvestades aga kasutatud vahendeid, livе-kaameraid, mis näitlejaid reaalajas n-ö endli-režiimis kuvavad ja mille kaudu enamik lavategevusest on esitatud, võib väita, et selletaoline lihtsustus on põhjendatud. Lausa selle määrani, et omandab uue, teatava tänapäeva inimese eksistentsi puudutava kvaliteedi ja õigustuse. Näitlejad mängivad ju terve etenduse mitte publikule, vaid kaamerasilma vaadates, seda selili. See on nii esteetiliselt kui filosoofiliselt huvitav võte, mis vääriks kindlasti pikemat analüüsi, kuid hetkel tasub äramärkimist vaid asjaolu, et tänu mainitud meetodile saavutab lavastus teatava ühiskonnakriitilise staatuse. See staatus seisneb just distantseeritud positsioonis, millega tänapäeva inimest vaadatakse, niisiis kunstilises kui vormitehnilises mõttes. Maailmas, kus valitsevaks on vaid fassaadi hindav ning üksnes suuri asju — suuri tundeid, suuri inimesi, suuri tegusid — väärtustav muljeühiskond, on üksikisik väga üksildane olend, suutmata selle üksinduse fataalsusega leppida või toime tulla ning forsseerides seega igasuguseid emotsioone.

N099 ei ole kunagi olnud psühholoogilise realismi etalon ega taotle seda kuidagi selgi korral. Shakespeare'i tekst on, vastupidi, lõhutud väga ekspressiivseteks ning teatraalseteks tundeelamusi veidi karikeerivateks fragmentideks, mida illustreerivad ülepaisutatud, kuid ometi ülevad ja võimsad emotsionaalsed žestid. See paatos, millega näitlejad oma teksti otse kaamerasse annavad ning mida publik üleelusuurusena näha võib, on samuti kõike muud kui realistlik või n-ö sisemise psühholoogiaga tagatud. Nagu lavastuse tutvustaski ütleb: pisar silmanurgas võib mõjuda suuremana kui emotsioon, millest ta tekkis. Tõepoolest, lugu on edasi antud justkui veidi karikatuurselt pilavas ja melodramaatilisusele apelleerivas võtmes esitatud žestide ja paiguti liialdatud maneeridega. Ühest küljest on seesugune ekspressiivne maneerilikkus selgelt võõritav, teisalt mõjub selline näitlemislaad koos Mendelssohni suursuguse muusikaga isegi kaasakiskuvalt traagiliselt.

Zanrilt küll komöödia (mille esialgselt on määranud siiski Shakespeare, ent mida N099 ise nii väga alla ei jooni), ent lõpuks hoopis vastupidise tajumuse jättev „Pööriöö uni" on kummalise fenomeniga teos, kus karikatuur võib muutuda omamoodi martüüriumiks. Kõige rohkem tuleb see välja Nick Bottomi kuju kaudu Jörgen Liigi kehastuses. Ehk enam kui teised neli tegelast laval omab ta mingit ambivalentsi, midagi olemuslikult traagilist olenemata sellest, et just tema naerutab publikut kõige rohkem. Koomikute paradoks — kõige naljakamad tegelased on tegelikult kõige kurvemad kujud. Ja see intensiivsus, millega Liik oma rolli lavalt saali paista laseb ning oma külmavärinaid tekitava lõpumonoloogi peab, on selle väite elav kinnitas. Tõsi, ennekõike küll tegelaskujuna. Tema kanda on ka dramaturgiliselt siduv roll, mis kätkeb endas väljakärbitud tegelaste funktsioone. Ühesõnaga, kui Nick Bottom väidab, et ta mängib näitemängus kõiki rolle, nii Pyramust, Thisbet, Lõvi, Müüri kui Kuupaistet, siis on see mõnes mõttes kehtiv ka metatasandil.

Kuigi Bottomi ilmumised jäävad siiski lõppkokkuvõttes fragmentaarseteks interluudiumideks, annavad need palju tervikule juurde — just vastuvõtu tonaalsuses. Kui nelja peategelast võib saalist näha kui ajastu ohvreid ja mõneti lihtsameelseid ullikesi, siis Bottom on veidi erandlik. Neli armastajat aga on riietatud tänapäevastesse heledatesse rõivastesse, kõigil säravatest kivikestest nimi tiitlina rinnal. Kas on see viide sellele, et peame nägema Shakespeare'i loos ajatut ja igasse sajandisse ümbertõstetavat sisu ja probleemistikku — et ka läänelik Euroopa popkultuur haakub samade emotsionaalsete dilemmadega, nagu tegi sajanditetagune Inglismaa? Või paistab neist valikuist just samuti läbi ühiskonnakriitiline satiir, millega ilmestatakse endli-ajastu klantsi pinnapealsust, suhete püsimatust ja tõeliste tunnete pealiskaudset konstrueeritust? Igal juhul on viide piisavalt peen, ei ole pealetükkiv ega anna tõlgendust liiga kergelt kätte. Samal ajal väljendab lavastus siirust ja ausust, olgu selleks siis kasvõi asjaolu, et näitlejad on nähtava grimmita, iga erutusest punaseks tõmbuv laiguke, higist leemendav ninaots või põsel ilutsev vistrik on suures plaanis näha, miski ei jää varjatuks, efekti nimel peidetuks. Ning taas kord ilmneb selles kahetine tundmus võtta nähtud etendust kui suveteatrit — sest viimase puhul ei eeldaks, et kogu taotluslikku maneerilikkust arvesse võttes kohtab midagi nii kontseptuaalselt vahetut.

Siiski mängitakse publiku ootustega ning kasutatakse ära situatiivset koomikat — ka orkester kaasatakse mängu loodava humoristliku vahestseeni huvides ning nii on dirigendilgi enam kui paar korda võimalus näidata oma näitlejameisterlikkust, säilitades väärikuse ja tõsiseltvõetavuse. Nii et ootused, justkui peaks orkester kogu laval toimuva ülepaisutatusele vastukaaluks jääma väljapoole „teatrit", ei pea paika. Olles siiski osa nn komöödiast, ei ole nemadki määratud mõjuma liigselt konservatiivse pateetikaga.

Kogu lavastust läbib siiski teatav muie, mis ometi ei välista — vähemalt minu arvates — kentsaka tragismi esilepääsemist. Kasutatud animatsioon ja muljet avaldav operatiivne kaamerakäsitsus, mis ilmselgelt nõuab lausa füüsilist paindlikkust ja intensiivset tööd näitlejatelt, kinnitavad veel kord, et suvelavastus võib olla palju enamat kui kerge meelelahutus, sest „Pööriöö une" lavalt paistev on kõike muud kui kerge. Ning tunnegi, millega pärast sellist elamuste ja kunstiliikide virvarri saalist lahkuda, ei pruugi kerge olla. Kuid vahest see ongi hea kunsti tunnus.

DEIVI TUPPITS