Meedias 2016.a.

Poolakad särasid professionaalsusega /30.07. Saarte Hääl

Homme lõppevad üheksandad Saaremaa ooperipäevad. Saarte Hääl uuris, mis mulje Wroclawi ooperiteatri etendused (Georges Bizet) “Pärlipüüdjad” ja (Giuseppe Verdi) “Otello” vaatajatele jätsid

 Salme kultuurijuht Maire Sillavee:

Vaatamas käisin Giuseppe Verdi “Otellot” ja Wroclawi ooperiteater jättis mulle väga hea mulje. Ennekõike ma nautisin muidugi muusikat, tõesti väga hea sopran oli ja tohutu võimas ooperikoor. Samuti kogu see ooperitelgi suurus ja rahva selline ühine positiivne meelestatus tekitab seal kohapeal väga huvitava sünergia. Nii suur muusikateatri spetsialist ma pole, et ma oskaksin võrrelda Wroclawi ooperiteatrit varasemate aastate külalistega.

Raadio Kadi muusikatoimetuse juht Ahto Nellis

Vaatasin “Otellot” ja ütlen seda, et mulle väga meeldis. Eriti sügava mulje jättis Desdemona osatäitja ja minul kui puhkpillitaustaga mehel võitis südame ka orkestri vaskpuhkpillisektsioon. Orkester oli ka väga hea. Eks mul kiidusõnu ainult jagubki. Kogu see üleeilse etenduse produktsioon oli nauditavalt tehtud. Kuigi etendus kestis väga pikalt, koos vaheajaga vist kolm tundi ja natuke peale, siis sellist hetke, et igav oleks hakanud, polnud kordagi. Helirežissööri Tanel Klesmenti tooks ka välja, see töö oli suurepäraselt tehtud. Kõik, mida ma kuulsin, oli väga nauditav. Üldiselt olen ma pigem vähem kui rohkem käinud ooperipäevadel, aga selle kohta, mis ma näinud olen, võiks öelda, et iga aastaga läheb paremaks.

Muusikakooli viiuli-, vioola- ja tšelloõpetaja Laine Sepp

Super hea! Kõige rohkem mulle meeldisid sopranid ja orkester ja niivõrd suur koor oli. Olen varasematel aastatel ka ikka ooperipäevadel käinud ja tõesti poolakate tase on väga hea. Mul ongi ainult mõned aastad vahele jäänud ja siis, kui need on Haapsalu viiulimuusika päevadega kokku langenud.

Viiuldaja Johannes Põlda

“Pärlipüüdjad” oli täiesti fantastiline etendus. Solistid olid head, kõik oli kuidagi omavahel tasakaalus. Hea lavastus oli. Oli näha, et oli vaeva nähtud, tõesti väga super oli. Saaremaa ooperipäevadele ma pole kahjuks väga palju jõudnud, kuna ma suvel reisin palju. Aga ooperit kui sellist olen iseenesest palju külastanud, näiteks Pariisis, Helsingis, Tallinnas, Stockholmis ja võin öelda, et Wroclawi etendus oli tõesti tipptasemel tehtud. Tore on ka see, et tuuakse lavale teos, mida väga tihti ei esitata, aga mis on võrratu muusikaga. See oli suur boonus minu jaoks. Ma polegi “Pärlipüüdjaid” varem näinud. Georges Bizet “Carmen” on ju see hitt, mida igal pool mängitakse.

Laimjala kultuurijuht Mikk Rand

Käisin vaatamas “Pärlipüüdjaid” ja muidugi mulle meeldis. Miks ta ei meeldinud! Ma ju ei läheks sinna, kui mulle ei meeldiks. Ma ei julge öelda, et oleksin suuremat sorti ooperisõber, see oleks ilmne liialdus, aga kuna mu abikaasa on muusikaõpetaja, siis ma igal juhul puutun sellega kokku. Iga kunsti puhul on nii, et kui sa tausta tead, siis on lihtsam seda ka omastada. Nautida muidugi ka. Poola ooperiteatri puhul on tegemist tõeliste proffidega. Väga mõnus oli. Arvan, et see on üsna isiklik asi – sa lähed näitusele või etendusele ikkagi seda nautima, sellest osa saama. Antud juhul on Saaremaa ooperipäevad ju n-ö kindel kaubamärk. Kui ma ise ka kultuurikorraldajana midagi teen, siis tean, et mõnda asja saan teha väga väikselt, aga püüan hoida ikkagi professionaalset taset.

Ei saa erinevaid aastaid ja ooperiteatreid võrrelda. Ma jään selle juurde, et ma ei vali. Kui ma lähen midagi kuulama või vaatama, siis mitte mingil juhul eelarvamusega. Ma lähen ja võtan seda, mida pakutakse.

Miks ma lähen ja hakkan pärast siunama? Ma ei lähe otsima vigu. Mida ma alati naudin, need on tehnilised lahendused. Kui kiita, siis kiidangi seda, et sel suurel lossihoovi püstitatud ooperimajal on tegelikult väga hea heli. Kogu see suur ruum lauldakse sõna otseses mõttes täis. Kaasaja helitehnika muidugi lubabki seda. See on võimas! Kui üldse, siis võib-olla just see ongi parem, kui eelmistel kordadel.

Saaremaa ooperipäevade endine peakorraldaja, Pärnu kontserdimaja direktor Marika Pärk

Väga positiivse mulje jättis Wroclawi teater. Kui ma kahte etendust võrdlen, siis kahtlemata “Pärlipüüdjad” meeldis mulle palju rohkem. Kuidagi ansambliliselt ja lavastuslikult oli ühtlasem, soliste oli ka vähem. Võibolla oli minu emotsionaalne seisund just selline, aga mulle mõjus “Pärlipüüdjad” kuidagi võimsamalt. Galale ma ei jää, mind huvitavad rohkem just etendused, et hoida silm peal, mis toimub.

Viis esimest aastat sai ju ise ka seda projekti (Saaremaa ooperipäevi – toim) siin käima joostud. Arvan, et viimaste aastate teatritega võrreldes on Wroclawi teater kindlasti esirinnas. Lavastusliku ja muusikalise poole pealt kiidan neid väga.
Mis meenub möödunud aastate ooperipäevadest?

Terje Nepper:

Mina olen igal aastal ooperipäevadel käinud, selles mõttes, et olen alati nende päevade eduka kordamineku heaks jõudumööda oma panuse andnud ja tööd teinud. Oleme külalistele kõik need üheksa aastat majutust pakkunud, ooperipäevade staap on olnud Arensburgi hotellis, oleme aidanud piletimüüki korraldada ja viimased kuus aastat oleme aidanud korraldada ka ooperikohvikut.

Seepärast pole ma päris kõiki etendusi vaadata saanud ja seda just viimastel aastatel, mil oleme ooperikohvikutelki ülal pidanud. Loodame, et sel aastal õnnestub mul ehk ka mõnd etendust algusest lõpuni nautida, sest meie ooperitiim on aastate jooksul saanud suurepärase väljaõppe.

Kui aga kõigile neile üritustele tagasi vaadata, siis nii eksprompt ei oskagi kohe midagi välja tuua… Kuid ei, meelde tuli – kahtlemata Argentina suurepärane tenor José Cura. See oli fenomen omaette! Ikkagi selline maailmamainega kuulsus meie väikelinnas! Perfektne ja suisa südantliigutav esitus!

Ent kui tagantjärele mõelda, siis on kõik need päevad olnud omapärased ja seetõttu ka meeldejäävad. Võtame kasvõi möödunud aasta, kui meil oli külas teater ooperi sünnimaalt Itaaliast. Ütleksin, et itaallased ei jäänud mulle meelde mitte niivõrd oma etenduste kunstilise poole pealt, kuivõrd oma oleku, käitumise, melu ja temperamendiga. Minule kui ooperipäevade ühele korraldajale jätsid nad igatahes väga sümpaatse mulje.

Neid jagus lausa igale poole, neid oli kõikjal kuulda ja seda ka väljaspool ooperitelki. Pidevalt oli nende ümber naeru, päikest ja elevust. Igatahes rõõmu oli itaallastega suheldes alati rohkem kui kunagi varem.

Heli Jalakas:

Üpriski ootamatu küsimus. Ooperipäevi on olnud juba üksjagu, elamusi on olnud rohkesti ning ega mul seetõttu kõik aastaarvud ja etendused vist kokku lähe. Meelde tuleb kohe möödunud aastast Giacomo Puccini “Madame Butterfly”. Peaosalise esitus oli väga ehe, kuidagi siiras ja väga stiilipuhas.

Üldiselt olen ma aga suur balletisõber. Kõik siin Saaremaal käinud teatrid on ju tegelikult ooperi- ja balletiteatrid ja need paar balletietendust, mis on mõne teatriga kaasas olnud, on mulle alati suurt vaatamisrõõmu ja naudingut pakkunud. Igatahes siinsetes tingimustes on kõik need etendused jätnud mulle väga positiivse mulje.

Seekordsete, järjekorras juba IX ooperipäevade avamisel toonitati, et ehk vajaks publik mingeid üllatusmomente. Ehkki maailma ooperiliteratuur on ju kohutavalt suur, on see muusikahuvilistele üldjoontes teada ja tuntud. Tuleb tõdeda, et meie ooperipäevadel osalenud teatrid on siiski olnud sedavõrd erinevad, et üllatusi on alati ka olnud. Iga teater on ju välja tulnud omamoodi lavastuslike lahendustega.

Etendusi on olnud tõepoolest palju ja neilt lavalaudadelt on läbi käinud mitmeid maailmanimesid, kelle siia toomine on juba omaette ime ja suur ettevõtmine.

Veel tahaksin ära märkida, et ooperietenduste kõrval toimub ju neil päevil ka rohkesti kiriku- ja lossikontserte. Ka need on olnud meeldejäävad. Siinjuures meenub kohe vanamuusikaansambli Hortus Musicus üks kontsert, see vist oli meie Laurentiuse kirikus.

Kultuurikorraldajana olen kõiki ooperipäevi külastanud ja mõelnud, et tegelikult me oleme ju siin väikese Eesti ühel väga väikesel saarel ning et tuua siia üks ooperiteater, ükskõik kust maailma otsast, on ikka üks pikk ja kulukas protsess, mille üle tuleb meil lihtsalt tänulik olla.

Ja kui keegi on ka kriitikat teinud, et me tahaksime ikka seda, teist või kolmandat, siis tasuks aeg veidikeseks maha võtta ja mõelda, et maailma väga mainekad ja kuulsad ooperiteatrid ei käi kunagi terve trupiga väljas kuskil külalisetendustel. Näiteks La Scala või Metropolitan Opera siia toomine on ju praktilisel võimatu ettevõtmine. Sellepärast ongi meie ooperipäevad minu arvates suur saavutus. Meile ju tuuakse ikkagi ooperikunst koju kätte ja see on suurepärane, mida tuleks väärikalt hinnata.

Jüri Saar:

Enne, kui midagi meenutada, sooviksin väikese paranduse teha – meie ooperipäevade traditsioon ei alga selle ajaga, mil korralduse võttis üle Eesti Kontsert. Selle ajalugu ulatub juba 1990. aastatesse. Ehkki alguses kandsid need Kuressaare ooperipäevade nime, oli nende sisuline külg ju sama, mis praegu.

Kui aga möödunud aastatele tagasi vaadata, siis seoses linnapea Madis Kallase väljaöelduga meenub mulle küll üks seik. Seekordsete ooperipäevade avatseremoonial lausus linnapea, et tänavu on jagu saadud ühest murekohast: varasematel ooperipäevadel publik sageli kurtis, et tuule käes plagisev ooperitelk takistab etenduse jälgimist. Tänavu olevat see probleem lahendatud.

Selle jutuga seoses meenus mulle üks jutuajamine Arne Mikuga. Temaga me naljatledes meenutasime, et kunagi aastaid tagasi, kui Läti rahvusooper etendas siin Wagneri “Lendavat hollandlast” (see oli 2009. aastal – toim), siis see plagin haakus kogu etendusega väga hästi. Lendaval hollandlasel ju ongi vaja tugevat tuult. Muus kontekstis võis see moment tõepoolest vaatajaid häirida, kuid “Lendava hollandlase” etendusele andis see väga palju juurde.

Meelde on jäänud loomulikult itaallased. Nende külaskäigust on vaid aasta möödas ja mälestused on värsked. Itaallased on minu mällu võib-olla jäänud ka seetõttu, et olen isiklikult tuttav sealse teatri (Teatro di Milano – toim) direktoriga. Oleme temaga väga palju kohtunud ja vestelnud. Näiteks viimati nägin teda maestro Eri Klasi matusel. Isiklikult minu jaoks on ehk see olnud Saaremaa ooperipäevade üks verstaposte. Itaalia teatri direktoriga saime me väga hästi suhelda ühel põhjusel: mina itaalia keelt küll ei oska, kuid tema oskab väga hästi vene keelt, nii leidsimegi kiiresti ühise keele.

Kuid eks neid erineva võimsusega kunstielamusi ole igal aastal olnud. Võtame näiteks galakontserdid, kus esitatakse ooperikunsti hitte. Kui meie koduses lossihoovis kõlab näiteks orjade koor Verdi “Nabuccost”, siis tekib südames ikka vägev tunne küll.

Ja ärgem unustagem – see kõik tuuakse meile koju kätte! Keegi ei pea selleks kuskile Viini või Milanosse sõitma. Selles ehk seisnebki kogu nende päevade mõnu ja võlu. Kunstilise poole pealt vaadatuna võib ju alati kriitikat teha, et kas ikkagi telk on ooperi jaoks sobiv ja kas mitte ei peaks ooperit kuulama suurejoonelises saalis… Suurema osa saarlaste jaoks on need päevad ikkagi ainus võimalus, et ooperikunstiga üldse tuttavaks saada.