Uudised & info

Põhjarannik: Moskva balletikuulsusi üllatas Jõhvi väiksus

Moskva riikliku akadeemilise klassikalise balleti teatri kunstilised juhid Natalja Kassatkina ja Vladimir Vassiljov tunnistasid, et olid algul üllatunud, nähes, kui väike on Eesti linn, kuhu nad esinema kutsuti. Kuid kõhklused ei kestnud kaua, kuna siin kohtasid nad siirast huvi balleti vastu ning sooja vastuvõttu. Ning mis peamine – balletikunsti mõistvat ja hinnata oskavat publikut.

Teie teater käib palju ringreisidel. Kas Eestis käite sageli?
Eestis pole väga ammu käinud, kuigi aastate eest koguni töötasime Tallinnas. Lavastasime Estonia teatris “Maailma loomist”. Selles tegi kaasa ka teie tuntud baleriin Kaie Kõrb. Seega pole Eesti meile võõras.

Jõhvis olete vist esimest korda?

Nii see on. Algul olime väga imestunud, et rahvusvaheline balletifestival toimub linnakeses, mis on väiksem kui Moskva mikrorajoon. Olime isegi veidi pabinas, sest tavaliselt peetakse festivale pealinnades või suurlinnades. Kuid meie teatris tegeleb külalisetendustega “välisminister” Irina Kazarjan, keda me täielikult usaldame: kui ta soovitab, siis sõidame.

Ega te pettuma pidanud?

Ei, linn osutus mõnusaks ja hubaseks. Hotell oli suurepärane, meri oli lähedal. (Külalised elasid Toila spaahotellis. – I.K.) Alati ja igal pool on aga kõige olulisem publik. Kohtasime siin mõistvat ja tänulikku vaatajaskonda. Pärast etendusi plaksutati veerand tundi. Tavaliselt on kuulsad linnad, kus festivalid toimuvad, teil on aga vastupidi – balletifestival toob linnale tuntust. Jõhvis veedetud päevadega sai see meile selgeks.

Kas etenduse korraldamisega oli ka probleeme?

Suure balleti jaoks on teie kontserdimaja lava väiksevõitu, kuid see on tühiasi võrreldes sellega, et lagi oli kõikide dekoratsioonide paigaldamiseks liiga madalal, mistõttu pidime mõnedest loobuma. Kuid neid miinuseid näeme ainult meie, vaatajad ei jäänud millestki ilma. Artistid jõudsid lavaga kohaneda ja nende sõnutsi oli tantsida mugav – teil on väga hea põrand, nõtkuv. Suure trupi jaoks on lava taga vähe ruumi, kuid see pole määrav ega mõjuta etendust. Pealegi meil polegi oma lava ja anname etendusi mitmesugustes tingimustes.

Teater saab peagi poolesajaaastaseks. Kõik see aeg olete etendustega ringi sõitnud. Sellistes tingimustes olevat iga lavastus kui esietendus…
Nii ongi, kuid me oleme sellega harjunud. Meil on kaks suurepärast proovisaali, oma lavast oleme aastaid unistanud, kuid paraku on Venemaal kultuur viimasel kohal, toetust on raske saada isegi meiesugustel, kes on selle oma aastatepikkuse tööga välja teeninud ja oma loominguga maailmakuulsaks saanud. Saime küll mõne aasta eest teatri ehitamiseks krundi, kuid ehitama hakata ei saa: maa kuulub Moskvale, ajaloolised ehitised sellel Vene Föderatsioonile. Pooled ei jõua kuidagi kokkuleppele, kõik toppab.

Hiljuti kirjutati ajakirjanduses, et teid taheti hoonest koguni jõuga välja tõsta. On see tõsi?

On küll. See konflikt aitas probleemi lahendada - 4. juunil peaks allkirjastatama leping, millega maa antakse üle Vene Fõderatsioonile.

Teatrile on oma maja oluline, kuid kõige tähtsamad on siiski tantsijad. Kuidas te trupi kokku panete?
Ise tulevad.

Lihtsalt koputavad ja võetaksegi vastu?

Ei, esmalt muidugi vaatame, anname katseaja. Kui kõik meeldib, siis on paariks aastakümneks töö olemas. Võin uhkusega öelda: meie teater pole küll kuigi rikas, aga balletitantsijad ei lähe meilt just sageli ära. Elame kui üks pere ja meie repertuaar on lai – umbes 30 klassikalist etendust. See on hea võimalus mitmekülgselt areneda.
Baleriinidega probleeme pole, meestega on raskem – kuid see on kogu Venemaa balleti probleem: noormehed ei taha balletitantsijaks hakata, kuna selle töö eest makstakse vähevõitu. Varem peibutas see amet välismaasõitudega, nüüd aga on niigi kõik teed lahti. Tänavu lõpetab Vaganova-nimelise balletiakadeemia ainult kolm noormeest.

Kuid teie etendustes on palju mehi – kas nad on mujalt kutsutud?
Ei, meie teatris õnneks mehi praegu jagub.

Kas te oma kooli pole plaaninud avada?

Kui ka tahaksime, siis pole kohta. Kui saame oma maja, siis loomulikult tuleb ka kool. Meil on lastestuudio, kuhu saavad tulla kõik, keda balletikunst huvitab. Lapsed osalevad balletilavastustes, mis annab neile palju juurde.

Te nimetate oma teatrit autoriteatriks – mida see tähendab?

Eeskätt seda, et see on teater, kus me teeme seda, mida ise tahame ega anna kellelegi aru. Selliseid on Venemaa vaid kolm. Tõsi on seegi, et peame end ise elatama. Riiklik toetus on üsna tühine. Kuid peamine on siiski vaatajate hinnang. Juba ligi 50 aastat lähevad etendused täissaalidele, me ei pea publikut kuidagi kohale meelitama. Seega oleme õigel teel.
Miks tõite Jõhvi balletifestivalile just “Romeo ja Julia” ning “Maailma loomise”?
See oli korraldajate soov.

“Maailma loomine” on kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse. Kas alates 1971. aastast on etenduses ka midagi muudetud?
Selle etenduse on lavale toonud 63 teatrit üle maailma. Alati on kasutatud meie libretot Andrei Petrovi muusikale. Eks iga lavastus ole omamoodi – muutuvad dekoratsioonid ja tantsijad. Elu teeb oma korrektiive, see ei muuda etendust paremaks või halvemaks, igaüks on eriline. Jõhvi publik nägi autentset lavastust.

Mille kallal te praegu töötate?

Varsti toimub Aristophanese “Lysistrata” esietendus Kremli õuel.

Kas teid on veel külla oodata?

Tuleme hea meelega. Nüüd tunneme teie lava ja tingimusi paremini, meie repertuaaris on piisavalt lavastusi, mida võiks näidata. 

Irina Kiviselg, Põhjarannik 14.05.2013