Meedias 2016.a.

Piia Tamm: “Praegu on ilmselgelt alanud Narva kümnend” /21.02.16 Virumaa Teataja

Uurisin Jõhvi kontserdimaja direktorilt Piia Tammelt, mida head ja paremat on kontserdimajal kui terviseasutusel alanud aastal pakkuda.

Miks ma kontserdimaja terviseasutuseks nimetan? No kuulge, see on ju teaduslikult tõestatud, et hea muusika on südame tervisele kasulik!

Ida-Virumaa on kakskeelne ja Ida-Virumaa on hinnatundlik, kontserdikorraldaja elu on siin tunduvalt keerulisem kui näiteks Tartus. Kuidas teil möödunud aasta läks?

Me võtame omariski rohkem. Me ise ütleme, et meil on neli hooaega: üks on see hooaeg, mida Eesti Kontsert teeb, teine seoses meie saalikasutajatega ehk erisuguste korraldajatega üle Eesti, siis on kinohooaeg ja siis vene produktsiooni hooaeg ehk meie oma produktsioon, mille hulka kuulub väikses mahus eestikeelseid eriprojekte, aga väga suures mahus vene projekte, ja vene produktsiooni viime ka Tartusse. Nii et me oleme Eesti Kontserdi mõttes kõige suuremat riski võttev maja peale Tallinna.

Tegeleme mõlemakeelse kogukonnaga ja peame tooma siia ka venekeelset teatrit, et vene laps saaks emakeelseid etendusi näha. Samamoodi peab eesti laps saama näha emakeelseid häid etendusi. Need on asjad, mida meie teeme rohkem, sest meil ei ole siin oma teatrit. Sellega seoses on ka meie kulud suuremad, alates reklaamist, mida tuleb teha kahes keeles.

Jõhvi kontserdimaja sai mullu 10aastaseks. Mullu teatasite ka, et hakkate Narvas kontserte korraldama. Mis te nii kaua passisite? Ootasite, et mägi tuleks Muhamedi juurde? Ei tule, kuid kohapeal on narvalased ilmselt väga tänuväärne publik.

On, ja meile ollakse selle eest väga tänulikud, et me Narva hooaega alustasime. Oleme Narvat kombanud erisugusel moel pikemat aega: oleme teinud Aleksandri kogudusega koostööd “7 linna muusika” festivali raames, oleme korraldanud Narva muuseumiga koostöös seal öökino juba viis aastat, oleme teinud suuri eriprojekte − Jaapani orkestri kontsert Raekoja platsil ja Pesnjarõ kontsert linnuses.

Huvi Narva vastu on meil olnud algusest peale, praegu saame rõõmuga tõdeda, et riik tuleb meiega kaasa: saame rääkida Narva kunstiresidentuurist, SA Vaba Lava tegevuse laienemisest Narva, rahvusooperi tulekust Narva järgmisel hooajal, nii et kõik see, mida oleme katsetanud ja millel silma peal hoidnud, on andnud väga vajaliku kogemuse ning leiab nüüd laiemat kõlapinda.

Koos Narva hooajaga oleme käivitanud ka kultuurifoorumite sarja: esimene toimus Narvas, teine tuleb 12. veebruaril Jõhvis ja on noorte fookusega, kevadel läheme uuesti Narva. On olnud väga, väga põnev aeg − kui kümne aasta kokkuvõtet teha.

Kui Üllar Saaremäe ja Indrek Saar Rakvere teatris tegutsemist alustasid, oli Rakvere hall tsoon. Sellele järgnenud kümmet aastat nimetan ma Rakvere kümnendiks. Jõhvi kontserdimaja avamisega algas aktiivne Jõhvi kümnend ning praegu on ilmselgelt alanud Narva kümnend, mil see linn saab laiemalt väga palju tähelepanu.

Sa mainisid kinohooaega. See on ikka ülimalt vahva, mis toimub Jõhvi kinosaalis, kui näidatakse Eesti filmi. Saal on puupüsti täis. “Musta alpinisti” ma ei pääsenudki vaatama, sest kõik lisatoolid olid maja pealt kokku korjatud ja neid jäi ikka väheseks. Kõik see vähene eestlaste kogukond, mis siin on, tuleb kokku.

See oligi põhjus, miks me kümme aastat tagasi siin kino pidama hakkasime: et tuua kõik Eesti filmid, mis vähegi kannatavad suurt ekraani, Jõhvi, ja seda lubadust oleme pidanud.

Kahju ainult, et Eesti dokumentaalfilmide vastu siin suurt huvi ei tunta, aga jah, mul on hea meel, et tänu kinopunktile − kuigi see on väike − ja Kaljo Kiisa kujule oleme kindlalt Eesti filmitegijate kaardil.

See on olnud vahva areng: kinopunkt, seejärel Kaljo Kiisa stipendium, seejärel tema skulptuur, siis Viru filmifond ning nüüd oleme jõudnud sinna välja, et Ida-Virumaal tehakse filme, siin peetakse filmiseminari ning toimub esilinastus, nagu see filmiga “Ema” möödunud nädalal oli.

Kui järjekindlalt tegutseda, kasvavad väikesed asjad suureks ning hakkab imesid sündima. Praegu uurime põnevusega Rootsi kogemust, kus on jõutud Hollywoodi filmitootmiseni, et kuidas nemad on tööstuspiirkonnast Trollhättanist teinud Trollywoodi ja kuidas Ameerika filmitegijad reaalselt nendeni jõuavad. See on andnud selles regioonis tööd paarisajale inimesele.

Minule on see üks põnevamaid protsesse, mis on toimunud kontserdimaja initsieerimisel pikka aega paralleelselt meie põhitegevusega.

Möödunud sügisel tundsin eriti teravalt, et püüa kuidas püüad, aga maakonnas toimub nii palju kultuurisündmusi, et ka parima tahtmise korral igale poole ei jõua, eriti kui need toimuvad ühel päeval eri linnades tunniajase vahega. Kultuurielu on siin tõsiselt elavnenud, teil on konkurente.

Minu meelest hakkas see peale juba kaks suve tagasi, kui oli tükk tegemist, et leida maakonna kultuurikalendris üritustevaba nädalavahetus, kuhu meie kontsert sobitada, nii et publikut jaguks. Kogu aeg midagi toimus. Aga see on ainult tore.

Me oleme ka ise erisugustele korraldajatele meelde tuletanud, et Ida-Virumaale tasub tulla.

Paraku on aga ka niimoodi juhtunud, et kui suvetuuri korraldaja oma üritusega kõrbeb, ei hakka ta siin talvisel ajal midagi korraldama, või kui ta on sunnitud talvel publiku vähesuse tõttu kontserdi ära jätma, ei tule ta siia ka suvetuuri tegema.

Teadusuuringud on näidanud, et heal muusikal on südame-veresoonkonna tervisele sama tõhus toime kui naermisel − veresooned laienevad ning vereringe hoogustub. Seega võib kontserdimaja täiesti vabalt nimetada terviseasutuseks ning häid kontserte ennetusmeetmeteks, mida igapäevaelus rakendada, et hoida südametegevust.

See on põnev jah, kuidas muusika aitab, kuidas muusika ongi nagu ravim. Selline hoiak peaks olema juba ammu, et iga kuu tuleks käia vähemalt ühel kontserdil. Muusika aitab ka paljude närvisüsteemi häirete puhul ning näiteks lastel on lihtsam õppida rääkima laulu ja muusika kaudu, see parandab ka nende koordinatsiooni.

Või siis see seos, et tipparhitektid on sageli ka väga head pillimängijad, sest matemaatika ja muusika on omavahel seotud. Lugesin paar aastat tagasi huviga Andres Siitani artiklit, kus ta kirjutas samuti muusika positiivsest mõjust, sealhulgas pillimängu õppimise mõjust intelligentsusele.

Nii et kui kontserdipileti hind tundub kõrge, siis tasub mõelda, mis apteegis ravimid maksavad.

Just.

Tegelikult ei saa piletihindade üle Jõhvis kurta: need on odavamad kui Eesti Kontserdi teistes majades. On häid kontserte, kus pilet maksab kõigest viis eurot.

Jah, nii see on − see erisus on tehtud just regioonipõhiselt, kuid meil tuleb hakata piletihindasid järele aitama, sest kui maksame mõnele kontserdile või esinejale peale, siis nagu erasektoriski − see tuleb millegi arvelt. Oleme saanud madalamat hinda hoida tänu sellele, et oleme Eesti Kontserdi osa, kuid kui kaua selline hinnatase veel võimalik on, ei oska öelda.

Ent lastekontserdid hoiame jätkuvalt madala hinna peal, et need oleksid kättesaadavad ka mitmelapselistele peredele.

Aga lööme lahti selle aasta kontsertide kava ning vaatame, mida head ja paremat seal on.

Jaanuari kava koostamisega olime täitsa hädas, sest kõik pakkumised, mis tehti, olid nii omanäolised ja kõnekad, et võtsime need kõik vastu, sest muidu oleks pärast piinlik kohalikele inimestele otsa vaadata, et miks mujal toimub, aga meil mitte.

Nii juhtuski, et kava sai aasta alguse kohta ebatavaliselt tihe: ühel nädalal on lausa kolm kontserti.

Alustame Saka mõisas toimuva kontserdiga sarjast “Helisevad šedöövrid Kadriorus”, kus musitseerib Jaak Johanson koos kaasaga − Krista Citra Joonasega. Seejärel tuleb noorte klassikatähtede konkurss − kes on vaadanud telekonkurssi “Klassikatähed”, see teab, kui vaimustavad need noored on −, ja seejärel suurepärane kaheksa kitarrisolisti kontsert.

Kuu lõpu poole astub Kukruse mõisas üles veel Läti tüdrukute kvartett. Läti on praegu ju meil nii populaarne teema!

Veebruaris on kaks kontserti, mida oleks patt mööda lasta.

Üks on MustonenFesti ajal toimuv kammerorkestri Moskva Virtuoosid kontsert, see on kallima piletihinnaga sündmus (35 eurot, sooduspilet 26 − toim.).

Vabariigi aastapäeva eel toimub aga tore kontsert sarjast “Aladini imelamp”, kus seekord kõlab Olav Ehala muusika filmist “Nukitsamees”. Selle pileti hind on vaid viis eurot. Esinevad ansambel Olav Ehala juhatusel ja tütarlastekoor Ellerhein ning muinasjutuvestjana astub üles Tiit Sukk.

See on kogu pere kontsert ning just seda kommet tulla kontserdile kogu perega tahakski siin süvendada.

Mina sain tartlasena harjumuse käia kontsertidel just niimoodi, et käisime väga palju perega koos.

Ida-Virumaal on aga nii, et kui õpetaja tuleb klassiga, siis tullakse, muidu mitte. Kuid võtsime riski ja julguse kogu pere kontsertide sarja proovida ning ma loodan, et see sari külastajatele meeldib.

Ja siis on meil veebruaris üks esineja, kelle puhul on vene kogukond juba väga ärevil ning küsitakse, kas ta tuleb ikka päriselt või tuleb tema teisik. Kinnitan, et Dima Bilan tuleb päriselt.

5. märtsil loodame täiskasvanute kõrval näha saalis ka palju teismelisi, sest esinema tuleb perekond Vaigla − Marie, Raul ja Robert −, kes esitab unplugged-rokkmuusika klassikat. Kava pärl on Marie hitt “Oled olemas”.

20. märtsil pakume põnevat džässiüllatust Peterburist, 30. märtsil on aga noored taas majja oodatud, sest kammersaali intiimses õhkkonnas esineb superstaarisaatest tuntud Taavi Peterson, lauldes John Lennoni laule.

Olengi püüdnud sel hooajal jõuda ka teismelisteni, sest meil on küll lastekontserdid ja täiskasvanutele mõeldud kavad, kuid tiinekatele polnud vahepeal midagi.

Üks suurem ja ägedam asi noortele tuleb 19. aprillil Rootsist − löökpilliansambel Komodo, kes on korra meil käinud.

TIIA LINNARD