Meedias 2016.a.

Pärnu ooperipäevad pakkusid superlavastuse / 12.07.16 Pärnu Postimees

Geniaalse vene helilooja Rodion Štšedrini ooperilooming on meie piirkonna ooperihuvilisele võib-olla vähetuntud, seda hõrgumaks võib pidada fakti, et seekordsetel Pärnu ooperipäevadel just maestro esimesena kirjutatud ooper kavva võeti.

 Valik õigustas ennast igati, saades publiku sooja ja vaimustunud vastuvõtu osaliseks.

Kolhoosiarmastus vilistati välja

Ooperi enese saatus on olnud konarlik ja keeruline. Helilooja kirjutas ooperi Moskva Suurele teatrile, kuid selle esietendus toimus 5. novembril 1961 Novosibirski ooperi- ja balletiteatris. Moskva Suure teatri esietendus Jevgeni Svetlanovi käe all toimus 25. detsembril 1961.

Paraku ei võtnud tollane publik kolhoosiarmastuse ja põlluseksi muusikalist intermetsot omaks ning ooper vilistati välja. See, nagu ajalugu hiljem tõestas, ainult kinnitas teose väärtust.

Taas toodi ooper Eesti muusikahuvilistele hästi tuntud lavastaja Boris Pokrovski käe all välja 1972. aastal Moskva kammerteatris, kus seda mõni aeg ka mängiti.

Juri Aleksandrovi nüüdne lavastus Peterburi ooperiteatris tekitas palju elavat vastukaja ja esietendust austasid oma kohalolekuga Rodion Štšedrin ja tema abikaasa, priimabaleriin Maia Plissetskaja.

Lüüriline kolhoosilugu põhjustas Pärnu kontserdimaja saalis omajagu elevust ja publiku hulgas oli neidki, kellele see äratundmisrõõmu pakkus. Hoogsalt ja heas võtmes lavastatud punaromantika ei muutunud kordagi igavaks, kusjuures Aleksandrovi pilkupüüdev ja end vaatama panev lavastus ei surunud kogu etenduse jooksul kõrvale muusikat, pigem aitas seda detailide ja nüanssidega isegi kuuldavamaks teha.

Iga persoon, kes laval oma lugu elas, viibis vaid talle omases kujundlikus elemendis ja vähemasti saalist jäi mulje, et kõik lavalolijad nautisid oma tegevust, mis tähendab professionaalsust.

Võiks arvata, et kolhoosimiljöö, kirsad, nõukogude tegelikkus, lüpsik ja kõik muu selline, mis tänapäevaks on eksootikamaiguliseks muutunud, on ooperi- ja romantikakauge. Kuid võta näpust, Aleksandrov tõestas Štšedrini muusika kaudu, et see pole sugugi nii. Kõike jätkus, kusjuures parajal määral doseeritult.

Oli ilu, oli valu, oli kuumi erutavaid tundeid ja armukadedust, viinajoomist ja nõukoguliku minnalaskmisega seotud laiskust. Selgest, lihtsast ja inimlikust lavastusest jäi hea mulje, nagu tervest ooperiõhtustki.

Esinaine ja trikimees

Värviküllust ja emotsioone lisasid erksad ja ajastutruud kostüümid (kunstnik Vjatšeslav Okunev) ja tantsustseenid (koreograaf Nadežda Kalinina), mis teenisid õhtu ühe suurema aplausi.

Nagu peaaegu igas ooperis, keerles siingi intriig armastuse ja armukadeduse ümber. Kuigi kolhoosimiljöös ja lehmade keskel, sellegipoolest inimlikult ja arusaadavas keeles.

Kolhoosi esinaine, eesrindlik Varvara Vassiljevna (Larissa Pominova) lõi lüpsja Natašalt (Jelena Tihhonova) mehe üle. Mis teha, ikka juhtub, ole sa esinaine või kooliõpetaja või kes iganes, ihu ja hing nõuavad oma.

Ooper lõpeb muidugi kangelaslikult ja Vassiljevna annab Natašale mehe tagasi, olles teda enne pruukinud. Nõukogulik ja ühiskommunismile iseloomulik fakt.

Larissa Pominovast kujunes etenduse staar, tema Vassiljevna oli juba visuaalselt sedavõrd ehe, et tekitas positiivse suhestatuse oma mutatsiooniga karmist ranges kostüümis naisjuhist kerglaste kommetega olmeneiuks ja hiljem omakorda ülevaks kaunishingeks.

Štšedrini muusika on meloodiline ja inimestele mõistetav, samas pole selle esitamine kerge. Pominova kaunis ja ühtlane, kogu diapasoonis nauditav metso pani ennast kuulama, nii nagu pani end jälgima tema tegelaskujugi. Pominova valdas suurepäraselt legato’t (voolavust) ja tema piano (vaikselt esitatud osa) kandus õhuliselt saali.

Vassiljevna kõrval oli võrdseks partneriks vembu- ja trikimees, kolhoositaride lemmik Volodja Gavrilov (Vladislav Mazankin), kelle partii tundus alul küllalt lihtsana, kuid pakkus ooperi arenedes nii mõnegi raske kari, mille Mazankin ületas üle keskmise hästi.

Gavrilovi pruut Nataša (Jelena Tihhonova) oli meelalt armas, tema osaks jäi pigem pisaraid pühkida ja ohata. Tihhonova esitatud Nataša laul oli samuti üks etenduse õnnestunumaid numbreid.

Mitte ainult armastus

Kolhoosielu kandsid saali kõik osatäitjad, vokaalselt oli trupp ühtlane ja vaatamist-kuulamist väärt. Tänu lavastajale muutusid kõik lavalolijad omamoodi solistideks, mis ilmselt oli üks põhjus, et nende esitus sedavõrd orgaanilisena mõjus. Kiidusõnu väärivad orkester, koor ja dirigent Maksim Balkov.

Omaette nähtuse moodustas teine pilt ehk tšastuškade (päevakajalise sisuga vene rahvalaulude – toim) stseen.

Štšedrin kasutas tšastuškasid ohtralt ja need ei jätnud kedagi külmaks. Kuidas oli esietendusel, ei tea, kuid Pärnu kontserdimajas kindlasti mitte. Meie lavadel pole kaua midagi nii ehedat ja jõuliselt stiilset esitatud.

Kel seekord Pärnu ooperipäevadel käimata ja Štšedrini armastuslugu nägemata jäi, võiks ette võtta Peterburi sõidu. Lavastus väärib seda ja tõestab ilmekalt, et armastus, kirg ja iha elasid oma elu ja olid populaarsed punalipu allgi, ja nagu öeldud – mitte ainult armastus…

12. Pärnu ooperipäevad

Peterburi ooperiteater,

Rodion Štšedrini “Mitte ainult armastus”,

lüüriline ooper kahes vaatuses.

Dirigent Maksim Balkov, lavastaja Juri Aleksandrov, kunstnik-lavastaja Vjatšeslav Okunev.

Peterburi ooperiteatri koor ja orkester.

Osades Larissa Pominova, Vladislav Mazankin, Anton Morozov, Jelena Tihhonova, Juri Borštšev, Deniss Zakirov, Deniss Ahmetšin, Olesja Gordejeva jt.

Mängiti 8. juulil Pärnu kontserdimajas.

TOOMAS KUTER