Meedias 2016.a.

Ooperigurmee Pärnus/ 12.07.16 Postimees

Lõppenud festivali põhjal võib öelda, et Pärnu ooperipäevad on leidnud õige formaadi, toimumisaja ja sihtgrupi.

 Alates 2003. aastast toimunud Pärnu Ooperipäevad, mis 2013. ja 2015. aastal teadmata põhjustel sootuks ära jäid ning paljude pessimistide meelest ühtlasi oma kuulsusetu lõpu leidsid, tulid tänavu tagasi pikemate ja põnevamatena kui kunagi varem.

Suvepealinna ooperifestival pole seni ise lavastusi produtseerinud, ürituse kava on kordamööda täitnud erinevad Venemaa, Valgevene, Ukraina, Läti, Leedu ja Poola ooperitrupid. Ooperipäevade programmi, mis koosnes viimasel üheksal korral etendusest ja piduliku õhtusöögiga galakontserdist, lisandus tänavu veel ka teine etendusõhtu.

Algselt vaid ooperikunsti standardrepertuaari kuuluvaid muusikadraamasid programmi võtnud festival on viimastel toimumiskordadel teinud majanduslikus mõttes hulljulge, kuid kunstilises ja pedagoogilises plaanis kiiduväärse pöörde vähetuntud ning üliharva esitatud teoste poole. Jääb mulje, justkui püüaks Pärnu Ooperipäevad suvaliste suvitajate ja õhtutualettide tuulutajate asemel saali meelitada pigem teadlikku publikut, ooperifriikidest pärlipüüdjaid.

Kui kahel eelmisel festivalil sai näha ja kuulda selliseid haruldusi nagu Nikolai Rimski-Korsakovi «Jõuluöö» ja Georg Friedrich Händeli «Imeneo», siis tänavuste ooperipäevade programmi täitsid Gaetano Donizetti ligemale paarsada aastat kadunud teoste hulka arvatud «Liivimaa puusepp ehk Peeter Suur, Vene tsaar» ning Rodion Štšedrini esietendusel läbi kukkunud ja seejärel kümnenditeks unustusse langenud «Mitte ainult armastus». Ühtegi neist pole Eestis varem esitatud, ammugi mitte lavastatud.

Sarnaselt 2011. aastaga oli ka seekord festivali külaliseks Juri Aleksandrovi juhitud Peterburi Kammerooper (kelle on korraldaja Eesti Kontsert reklaammaterjalides ning kavalehel millegipärast ebamääraselt ja eksitavalt Peterburi Ooperiteatriks ristinud). See 1987. aastal asutatud teater on Peterburi kolmest kohalikust püsiooperitrupist kõige noorem, väiksem, otsingulisem ja uuendusmeelsem.

Kunagine õpipoisitöö

Gaetano Donizetti 22-aastaselt komponeeritud «Liivimaa puusepp ehk Peeter Suur, Vene tsaar» (1819) kannab Peterburi Kammerooperi 2003. aastal esietendunud versioonis pealkirja «Peeter I ehk Vene tsaari uskumatud seiklused». Mingeid märkimisväärseid ega uskumatuid seiklusi siin tegelikult pole – see tänapäeva standardite kohaselt poliitiliselt ebakorrektne lugu, mis räägib «ebaõiglaselt» lihtrahva hulka sattunud aristokraadi ennistamisest sünnijärgsesse seisusesse, venib üle lava kui tigu: aeglaselt, sirgjooneliselt ja suhteliselt etteaimatavas suunas.

Kuid lavastaja Juri Aleksandrov on selle muusikas õpipoisilikult lihtsakoelise ja ülimalt Rossini-mõjulise ning dramaturgilises sisus šabloonse ooperi laval igas mõeldavas mõttes särama ja särisema pannud. Tema tempokas režii, mis balansseerib akrobaatliku osavusega meisterlikkuse ja maitsetuse hapral piiril, on üsna läbivalt leidlik ja vaimukas. Solistid särasid nii vokaalsete kui näitlejatehniliste võimetega, eriti meeldejääva osatäitmise tegi Irina Skaženik Madam Frizi rollis. Koordineeritud sünkroonse liikumisega korduvalt hätta jäänud koor vajanuks paari täiendavat lavaproovi.

Aleksandrov on püüdnud sellele Donizetti suhteliselt pretensioonitule ooperile lisada teist plaani nii dramaturgiliselt (uue tegelase pookimine ning epiloog), kujunduslikult (lava raamiv Gustav Fabergé hinnalise ehismuna karkass) kui ka lavastuslikult (irooniline distants nii tegelastest, jutustatavast loost kui ka ooperižanrist laiemalt). Lavastuse kergemeelse pealispinna taga elab oma elu sügav – ent idanaabri kultuuri pealiskauselt tundva eestlase jaoks suuresti arusaamatu – semiootiline tähendusväli, mis püüab läbi metafoorsete vihjete (nt beib-Buratino, inimkanadeks riietatud koor jms) portreteerida, kommenteerida ja mõõdukal määral ka heroiseerida (?) Venemaa eelmiste sajandite ajalugu.

Rodion Štšedrini esikooper «Mitte ainult armastus» (1961), mis esitab kolhoosi kauni ja vallalise naisesimehe, linnast maale tagasi pöördunud keigari ning kahe külanoore armunelinurka, on oma dramaturgilise sisu, helikeele ja kunstilise taseme poolest justkui vaese mehe «Mtsenski maakonna leedi Macbeth».

Kammerlik lavastus

Juri Aleksandrov on selles 2014. aastal esietendunud lavastuses asendanud teose valmimisajal normiks olnud plakatliku sotsrealismi abstraktse minimalismiga. Kujunduses annavad tooni rippuvad palgid ja lava tagaseina kattev ekraan, mis kuvab slaide ja videograafikat; 1960. aastate kolhoosikeskkonda on jäetud markeerima üksnes tegelaste kostüümid.

Aleksandrovi lavastus on ülimalt kammerlik ning kitsa ja tundliku fookusega, mis võimaldab intensiivseid lähi- ja sisevaateid kesksete tegelaskujude karakteritesse. Režiid iseloomustab maitsekas tasakaal intiimsemate stseenide ja massistseenide ning lüüriliste ja koomiliste piltide vahel.

Avavaatusest lühem, dramaatilisem ja kompaktsem teine vaatus pakkus oma üllatava finaaliga (kus pikalt ettevalmistatud tragöödia finiširuudustikus ootamatult oma inertsi kaotab ning üks samm enne verist kohalejõudmist rajalt kõrvale astub) isikupärase ja mõjusa ooperielamuse. Suurepärase solistide ansambli eesotsas säras kolhoosi esinaist kehastanud Larissa Pominova.

Hoolimata asjaolust, et Peterburi Kammerooperi kodusaalis (mille külastamist ma kõigile ooperigurmaanidele soojalt soovitan) on kõigest sadakond kohta, ei kadunud sealsele püünele lavastatud ooperid enam kui 800-kohalise Pärnu kontserdimaja suurele lavale ära. Orkester (dirigendid Aleksandr Goihman ja Maksim Balkov) kõlas suurepärase akustikaga ruumis ühtselt ja kõlarikkalt.

Kunstilise juhi Marika Pärki eestvedamisel pikalt õiget formaati, toimumisaega ja sihtgruppi otsinud Pärnu Ooperipäevad näivad olevat tänavuse festivali põhjal otsustades leidnud kõik kolm, mis sünnitab omakorda kõrgendatud ootusi ja lootusi tuleviku suhtes.

ALVAR LOOG