Meedias 2016.a.

Muutused ühiskonnas ei tule klassikale kasuks /26.09.16 Postimees

Homsel Eesti Kontserdi hooaja avakontserdil Estonia kontserdisaalis esinevad Londoni Kuninglikud Filharmoonikud, juhatab muusikamaailma suurkuju Charles Dutoit.

 Kontserdi kavas on Mendelssohni avamäng «Hebriidid», Mozarti 39. sümfoonia ja Brahmsi 1. sümfoonia.
Eestisse saabutakse pidulikul ajal. Nädala eest tähistati galakontserdiga Royal Albert Hallis 5000 kuulaja ees orkestri 70 aasta juubelit, solistideks Martha Argerich ja Pinchas Zukerman. Nädal pärast Eesti-visiiti on Dutoit’ 80. sünnipäev. Enne siia saabumist nõustus maestro lahkelt vastama mõnele küsimusele.

-Ootame suure põnevusega teie ja Royal Philharmonic Orchestra esmakordset esinemist Eestis!


Teate, ma ise olen Eestis käinud. Tallinn meeldis mulle väga, tõesti kaunis linn! Sõitsin ringi ka mujal, edasi põhjarannikule – kõik need liivarannad! Jõudsin välja Vene piirile, ja sealt alla Riiga ja hiljem Vilniusse.

-Oli see huviretk?

Jah, olin puhkusel, tulin Stockholmi kaudu. Teie iseseisvumine oli 1991, eks? Nii et see pidi olema 2000 või 2001.

-Nüüd tulete Mendelssohni, Mozarti ja Brahmsiga. Kas sel valikul on teie jaoks eriline tähendus või eesmärk?

Kava pakkusid välja ringreisi korraldajad. Mul on väga suur repertuaar, võib-olla 2000 teost, nii et valikuid on palju. Iseenesest on see väga ilus kava, mängime neid teoseid üsna tihti. Tore on teha ka värvikamaid lugusid: Stravinskit, Debussy’d, Raveli. Aga siis on vaja suurt orkestrikoosseisu ning ringreis läheks väga kulukaks. Aga Mozarti või Brahmsi sümfooniaid võib mängida iga päev, see on suurepärane muusika!

-Eesti peab ennast laulvaks maaks, aga oleme uhked ka dirigentide üle. Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi, samuti Eri Klas, Olari Elts ja teisedki. Kas olete Järvidega kokku puutunud?

Kristjaniga mitte, aga Paavo on mu hea sõber. Ta oli USAs peadirigent siis, kui minagi ja üldse oleme head tuttavad. Neemet olen samuti kohanud. Teate, dirigendid ei kohtu sageli. Reisimist on nii palju, kui jõuad kuhugi linna, siis eelmine dirigent on juba ära sõitnud…

Aga dirigendid on kui üks suur perekond, kes tiirleb ümber maailma, ja me teame üksteist hästi.

-Kas olete juhatanud Arvo Pärdi teoseid?

Jah, muidugi, näiteks «Fratrest», imeilus teos! Arvo Pärt on suurepärane muusik, kes avas heliloomingus uued teed, uue ajastu. Ta on mõjutanud paljusid teisi muusikuid, ka Ameerikas.

-Teie muusikutee on erakordne mitmel kombel, ka oma kestuselt. 50ndatest tänaseni, see on tohutu kogemus. Sümfooniakontsertidel, dirigendi töös – millised muutused kõigepealt meenuvad?


Praegune noor dirigentide põlvkond on väga andekas. Suudetakse kõige kaalukamaid teoseid ette võtta väga noorelt. Minu tudengiajal see nii ei olnud.

Meil oli liiga suur aukartus traditsiooni ees, mida kandsid Berliinis ja Viinis Karajan ja Furtwängler. Me ei saanud kohe juhatada Beethoveni või Brahmsi sümfooniaid, kuna eeskujud, traditsioon oli nii kõrge ja puutumatu.

Nüüd on teistmoodi. Ka mujal ja teistmoodi saavutatakse seda põhjasaksa sügavat, rikast kõla. Tänapäeval on noortel ülikiire ligipääs informatsioonile. Youtube ja salvestised – muusikat omandatakse palju lihtsamalt. Pole ka komplekse. Minnakse Viini ja juhatatakse Beethoveni üheksandat või Mahleri viiendat või esimest enne, kui endal kolmkümmend täis. Minu noorusajal oli see võimatu.

Mahlerit muidugi üldse ei mängitud kuigi palju, mitte nagu praegu. 1960. aastal oli New Yorgis suur Mahleri 100 aasta juubeli festival, ja seejärel hakati vähehaaval ta sümfooniaid avastama. Aga suured saksa dirigendid, Karajan ja Furtwängler esitasid ennekõike Beethovenit, Brahmsi ja Brucknerit.

Ka Šostakovitš. Praegu on ta üks enim esitatud helilooja, tollal ei mängitud teda läänes palju. Alles 70ndatest hakkasime järk-järgult kõiki tema sümfooniaid esitama.

Teie tööpõld on ulatub ümber maailma. Millistes linnades tunnete ennast rohkem kodus?


Kõigepealt Montreal, kus olin 25 aastat sealse sümfooniaorkestri muusikadirektor. Seal on mul praegugi korter, abikaasa on tihti seal. Igal aastal neli kuud juhatan suuri Ameerika orkestreid. Niisiis on mugav, et mul on elukoht kohe ÜRO peahoone kõrval ning saan lihtsalt edasi teistesse USA linnadesse. Mul on kodu ka Šveitsis ja Pariisis. Ja Singapuris, kuna töötan palju Hiinas. Hiina olen teinud 26 kontserdireisi, järgmisel kuul on kahekümne seitsmes.

Jaapanis juhatan regulaarselt umbes 40 aastat. Olin 11 aastat Tokyo NHK orkestri peadirigent – sama positsioon, kus praegu Paavo Järvi. Olen töötanud pikki perioode ka Austraalias, Hongkongis ja Lõuna-Koreas.

- 26 kontserdireisi Hiinasse, niisiis olete olnud tunnistaja erakordsetele arengutele.

Olin esimest korda Hiinas 1982. aastal, kui läänt veel vihati. Kõik, mis tuli läänest, oli samahästi kui keelatud. Käisin vahepeal veel, aga muusikuna jõudsin sinna 1995, Prantsuse Rahvusorkestriga, mille muusikadirektor tollal olin. Muuhulgas mängisime Hiinas esmakordselt Stravinski «Kevadpühitsust».

Hiljem olen Hiinas käinud paljude orkestritega, ainuüksi Royal Philharmonicuga viiel korral. Olen töötanud Pekingi, Shanghai ja Guangzhou sümfooniaorkestritega, suurepärased kollektiivid. Olen juhatanud Mahleri kaheksanda sümfoonia, Britteni «Sõjareekviemi», Straussi «Elektra» esmaesitusi Hiinas, varsti juhatan Straussi «Salome» esmaesitust.

Hiina areneb väga kiiresti ka kultuurivallas.

-Pole kahtlust, et lääne klassikaline muusika on Hiinas tõusuteel. Läänes endas seevastu domineerivad juba aastakümneid pessimistlikud ennustused. Eriti sümfooniaorkestrite tuleviku kohta.

Klassikaline muusika ja selle esitamine ei kao kuhugi. On tõsi, et muutused ühiskonnas ei ole klassikalisele muusikale soodsad. Eriti puudutab see noori. Nende elutempo on nii kiire, neil on ligipääs nii paljudele asjadele. Enam ei soovita end pikalt siduda sümfooniakontsertide abonemendiga, ja orkestrid peavad müüma iga kontserti eraldi.

Varem oli muusikadirektoritel kindlus, et saalid on täis, ning nad said klassika vahele põimida päris palju uut muusikat. Praegu on inimestel palju valikuid, ja ei tulda kokku näiteks Penderecki peale. Võib-olla jäädakse üldse koju, kus saab mitmesuguste meediakanalite abil mugavalt muusikat kuulata. Meeletu konkurents, kusjuures muusikasüsteemi enese sees.

Sümfooniaorkestrid ja teised muusikaasutused peavad leidma teid, kuidas noorte generatsioonide tähelepanu tõmmata. Royal Philharmonic Orchestras tegeleme sellega päris palju. See pole lihtne, elame rohkem informatsiooni- kui kultuuriühiskonnas. Tõsine, sügavate juurtega kultuur, mille eluõigust pole kerge kaitsta.

Aga klassikaline muusika ei kao, selles olen ma kindel.

- Viimane küsimus: millised on teie puhkused?

Nii nagu mu esimene Eestis-käik. Olen reisinud mööda maailma üle 50 aasta, ja olen käinud maailma kõigis saja üheksakümne kuues riigis. Enamasti dirigendina, aga ka omal käel. Vaadake, olen väga uudishimuliku loomuga, ja muusika kõrval on mul palju teisi huvisid, millega süstemaatiliselt tegelen.

Paljudes riikides ei tunta erilist huvi lääne klassikalise muusika vastu. Aga kui olen käinud 54 Aafrika riigis, siis mitte selleks, et kuulata Beethoveni sümfooniaid. Mind huvitavad paljud teised asjad – poliitteadused, ajaloo- ja majandusteemad, kolonialism, postkolonialism.

Olen näiteks põhjalikumalt viibinud kõigis Vaikse ookeani äärsetes riikides, kuna on olnud põnev uurida ja püüda mõista Ameerika-Jaapani sõda.

Valmistan kõiki reise väga hoolikalt ette. Loen, õpin, uurin. Ma ei soovi minna Somaaliasse või Jeemenisse ja hakata võrdlema, et mu enda kultuur meeldib mulle rohkem. Minu viis reisida on, et kogeda ja mõista igal maal sealset elu, nagu see on.


HENDRIK ALLA