Meedias 2016.a.

Miks klaverimäng igav on / kultuur.err 17.11.16

(Artikkel Muusika novembrinumbris)

  Klaver on koduse musitseerimise ja muusikahariduse keskpunktis olnud mitu sajandit ning inspireerinud nii mängijaid kui ka kuulajaid. Tähtis on ta praegugi, kuigi selle pilli positsioon on tublisti muutunud. Pianiinode väärika koha elutoa seina ääres on sisse võtnud peaaegu sama suured lametelerid. Pill on lükatud kapi taha või asendatud hoopis vähem ruumi raiskava digiklaveriga. Ajast, mil itaalia meister Cristofori leiutas esimese haamermehhanismiga klahvpilli, on tänaseks möödas üle 300 aasta. Fakt, et eesti klaveriehitusel on juba 237-aastane ajalugu, üllatab tänasel päeval isegi meie pianiste endid. Estonia klaverivabriku alusepanija Ernst Hiis, Tartu meister Robert Rathke, Sprenk-Läte, Hermann, Lomp, Wihm – need on vaid mõned nimed sadade Eestimaa pinnal tegutsenud klaverivalmistajate seast. Tollal jagus paljudesse kodudesse klavereid ja armastust klaverimängu vastu. Mingil moel on see armastus meie rahva geenides siiski säilinud, sest ka kibekiirel arvutiajastul on klaver muusikakoolide õpilaste seas konkurentsitult kõige populaarsem pill. Mõlemal on ju ikkagi klahvid! Eesti klaverikogukonnal on põhjust elevuseks – 4. novembril algab juba kümnes rahvusvaheline pianistide festival “Klaver” ja 13. novembril stardib III Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss.

Kuna tegu on rahvusvaheliste sündmustega, tekib tahtmine mõtiskleda, et millist elu klaverimäng meil ja mujalgi elab. Tõsi on, et nii trükitud kui ka salvestatud muusika on tänapäeval kättesaadavam kui eales varem. Ava vaid Spotify või Youtube ning kuula, kuidas Ravel ja Rahmaninov esitasid oma muusikat, millise uue teose on oma Youtube’i kanalisse postitanud selle keskkonna kuulsaim pianist Valentina Lisitsa või mismoodi esines finaalkontserdil Chopini konkursi viimatine võitja Seong-Jin Cho. Plaadivalik on rikkalik, rahvusvahelisi konkursse tekib üha juurde ja paljudel on võimalus minna õppima mis tahes maailmanurka. Kõigele sellele vaatamata võib aga just tänapäevases klaverimängus kogeda üle aegade suurimat igavust ja ühetaolisust. Ühest vastust küsimusele, miks see nii on, pole võimalik leida. Märgata saab vaid tendentse, mille suunas areng kulgeb. On mõistetav, et muutused ühiskondlikes protsessides tingivad muudatusi kunstis. Nii tundub paratamatu, et globaliseeruvas maailmas kipuvad pahatihti kaduma kõik erinevused, sealhulgas klaverimängu koolkondlikud eripärad.

Professionaalset haridust saavaid pianiste on kindlasti tänapäeval üle aegade kõige arvukamalt, ent koolituse raskuspunkt on kandunud idamaadele. Töökad ja nobedad Aasia pianistid on täitnud Euroopa muusikakõrgkoolid, neelanud seedimiseks alla kogu vajamineva repertuaari ja vallutanud rahvusvaheliste konkursside pjedestaalid. Hiina globaalse majandusliku mõjukuse kasv otsekui peegelduks võrdeliselt klassikalises muusikas. Janu õhtumaade muusikakultuuri järele pole veel kustutust saanud ning kontserdisaalide ehitusse paigutatakse seal miljardeid. Isegi maailma mainekamaid muusikakõrgkoole Juilliard School plaanib 2018. aastal avada Hiina sadamalinnas Tiānjīnis filiaali ning New Yorgi filharmoonikud juba lõid Shanghaisse orkestriakadeemia. Aasia maid nähakse kui suurepärast turgu klassikalisele muusikale ja muusikaharidusele ning üha sagedamini esinevad Hiinas ka Eesti muusikud. Erinevalt Eestist on aga Hiinas üsna ettekujuteldamatu, et kontserdilaval on inimesi rohkem kui saalis või et klaveriõhtu publikuks on ainult sugulased ja sõbrad. Lugematute harjutustundide ja osava plaadiesituste järeleaimamise najal tõuseb Aasia pianistide mängu tehniline tase ning püramiidi põhi justkui laieneb. Hiinas õpib klaverimängu umbes 50 miljonit (!) noort, keda eeskätt innustab Lang Langi pimestav edulugu. Staarpianist ise on kangelase rollis mõnuga. Koos Faberi kirjastusega üllitatud viieosaline “Lang Langi klaverimeetod” ongi suunatud noortele algajatele ja sealt võib lugeda lõbusas toonis motivatsiooniloosungeid nagu “Kui oled harjutusega hakkama saanud, jõuad superkangelaseks saamisel uuele tasemele!”.

Siinmail kipub kärmesti tekkima pisut upsakas hoiak, et mida need hiinlased ikka meie Euroopa muusikast jagavad. Ent vahel tärkab hoopis vastupandamatu soov, et oleks ometi ka eesti noortel (ja nende vanematel, sest koduse toeta on väga raske midagi saavutada) üks selline Lang Lang, kelle poole väsimatult pilli harjutades muudkui alt üles vaadata. Eestis kohtab pühendumise asemel pigem hoiakut, et muusikueluga kaasneb nälg ja viletsus. Kui oma lõbuks pillimängu õppijaid lastemuusikakoolides veel jagub (sest tegu on ju huviharidusega), siis keskastme ja kõrgkooli tasemel õpilaskond üha väheneb. Aga eks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kursusi täida juba mitmeid aastaid tudengid väljastpoolt, ka Hiinast.

Kui Aasia maades ei tule huvipuudus kõne allagi, siis meil kohtab kontserdisaalis klaveriõhtutel kahjuks üha vähem klaveriõppureid. Tihti kuuleb, et enam pole kombeks kuulata ka oma eriala õpilaskontserte, mis teeb ütlemata kurvaks. Harjutatakse (loodetavasti?) ja aetakse oma rida, ent kui ei pakuta oma kõrvapaari kuulajana, kes siis sinugi mängu kuulama tuleb? Kaduma on läinud ühisenergia, mis valitses veel vägagi tugevalt näiteks festivali “Klaver” algusaastatel (1998, 2000), mil Estonia kontserdisaal oli rahvast täis ning õhk põnevusest, ootusest, muljetest ja kirgedest paks. Viimastel aastatel on mitmedki klaverifestivali superkontserdid kõlanud kahjuks pooltühjale saalile. Vabanduseks poetakse küll ajapuuduse, küll kõrge piletihinna taha. Kumbki ei tundu piisava huvi olemasolu korral kuigi veenva argumendina. Ma ei tahaks uskuda, et inimesed enam muusika kuulamisega ei tegele või seda ei vaja – küllap leitakse kuulamisvõimalusi plaatide või voogedastuse abiga. Aga kui plaat kaalub üles elava esituse kogemuse, kas siis ei tegelda pigem suveniiride kogumisega neist maadest, kuhu oma jalaga iial astutud pole?

Tänapäeval on tõesti võimalik võtta kümneid erinevaid salvestusi ning enda esitust kas sellega võrrelda või vastavalt kuuldule kujundada. Kuid salvestuste kõrge helikvaliteet on põhjustanud olukorra, mis muusikute isikupära, julgust ja riskeerimisvalmidust mõnevõrra pärsib ja kallutab vaekaussi igavuse poole. Nimelt on publiku kõrv üha enam harjunud veatute plaadiesitustega, mille kallal helirežissöör on veetnud unetuid öid (või nädalaid), mis seavad kontserdilaval esineja omakorda väga raskesse psüühilisse ja füüsilisse seisundisse. Kõrgekvaliteediliste salvestuste ajastul tuleb olla eksimatu, sest kuulaja ootab ka elavalt kontserdilt justkui plaadikvaliteeti – sama puhast ja väljatimmitud esitust. Seetõttu kulubki kontserdiks harjutades nii palju auru vormi peale, et vorm hakkab asendama sisu ning ladus sooritus võib kujuneda väärtuseks iseeneses.

Iseäranis eksimatu tuleb olla rahvusvahelisel konkursil. Ikka selleks, et žüriiliikmete pliiatsid ei hakkaks tehtud vigade peale paberil krabisema. Tihti võidabki see, kes kõikidest voorudest puhtalt ja stabiilselt läbi purjetab. Ent kas kirjutanuks aastal 1965 muusikakriitikud pärast Martha Argerichi võitu Varssavis Chopini konkursil, et “võitja alles peab hakkama otsima interpretatsioonilisi väljenduvahendeid, mida on tehnilisele osavusele hädatarvilik lisada”. Küll aga leidsin sellise mõttekäigu väljaandest Guardian pärast 2015. aasta Chopini konkursi võitja Seong-Jin Cho Londonis antud kontserti. Ühtpidi on tore, et klaverimängu kvaliteet ja puhtus on tõusuteel, ent vahel teeb kurvaks, kui kuuled ja näed üsna kõrgel tehnilisel tasemel muusikuid, kel puudub isikupära ja sõnum, halvemal juhul isegi elementaarsem arusaam muusika sisust. Ja kuigi enese proovilepanek on noortele vajalik, kipuvad sageli just konkursid kujundama küll osavat ja tubli, ent mittemidagiütlevat mängijat. Kurbuse moment avaldub kõige teravamalt siis, kui mõnel suurel konkursil need vähesedki põnevamad pianistid juba esimeses voorus välja kukutatakse. Konkurss justkui kardab julgeid ideid, sillutades teed tublile mängule, ent surnud muusikale. Vahel aga sünnib erand ja mõni ere täht saab pääsu taevasse. Žürii võib küll erimeelsuste tõttu kakelda ja anda teistest selgelt eristuvale andele näiteks kõigest IV preemia, nagu mullusel Tšaikovski konkursil juhtus Lucas Debargue’iga, ent ometi on tal aasta hiljem taskus Sony plaadileping ja maineka mänedžmendi kontaktid. Esimese, teise ja kolmanda koha saajat ei mäleta enam keegi.

Kõige selle taustal näib, et rikkus polegi see, kui midagi on väga palju, vaid hoopis see, kui midagi on väga erilist. Rikkad on need, keda ei rahulda pelgalt täiuslik klaverivaldamine ning kelle jaoks klaver jääb vahendiks, mitte eesmärgiks. Tänapäevane kontsertpill, mida on kõla varjundite ja võimsuse suunas üha täiustatud, suudab vajadusel järele aimata tervet orkestrit. Klaverisolistile on antud palju vabadust oma mängu üle ise otsustada ja kogu partituuri ise esitada. Kui sellega kaasneb ka südametunnistusest ja austusest muusika vastu kohustus olla iseenda dirigent, võime klaveriõhtutelt ja konkurssidelt veel palju väärt elamusi oodata.

Nele-Eva Steinfed