Meedias 2016.a.

Majesteetlik, kuid jahe / 7.10.16 Sirp

Kuninglik Filharmooniaorkester on iseäranis tugev dramaatilise ja tumedamat sorti muusika esitamisel. Kuninglik Filharmooniaorkester(London), dirigent Charles Dutoit. Kontsert 27. IX Estonia kontserdisaalis.

 Mis meenub briti klassikalisele muusikale mõeldes? Väljapaistvad heliloojad - kindlasti. Suurepärased solistid -loomulikult. Ja muidugi Euroopa üks suuremaid klassikalise muusika festivale BBC Proms, millega festivali hing ja süda Sir Henry Wood juba 120 aastat tagasi sealses ühiskonnas klassikalisse muusikasse palju soojema suhtumise lõi. Nii muusikapatroonid kui ka lihtne publik võisid tulla promenaadikontserdile ja kuulata paari lemmikteost. Kes tahtis, jäi kauemaks ja sai osa keerulisemast ja uuemast repertuaarist. Publiku arv kasvas, muusikamaitse arenes. Briti muusikaelu saigi õigema hoo sisse pärast seda, kui Edward Elgar Saksamaal „Enigma variatsioonidega" edu saavutas ning kodumaale toodud enesekindlusega teisi ametivendi nagu Holst, Vaughan Williams ja Delius loomepalangule tõukas. Eraldi tähelepanu väärib üks esimesi rahvusvaheliselt tuntud briti dirigente Sir Thomas Beecham, kes rajas kaks praegugi tegutsevat suurepärast orkestrit - London Philharmonic Orchestra ja Royal Philharmonic Orchestra.

Elgar, Wood ja Beecham oleksid maru uhked, kui praegustele arengutele kaasa elada saaksid. Fakt, et ainuüksi Londonis tegutseb tänapäeval ligemale poolsada orkestrit, mõjub rabavalt. Nende seas on kuulsaid kammerorkestreid, aga ka viis suuremat sümfooniaorkestrit, mida peetakse briti parimateks: London Symphony Orchestra (LSO, peadirigent Valeri Gergijev), London Philharmonic Orchestra (LPO, Vladimir Jurovski), BBC Symphony Orchestra (Sakari Oramo), Philharmonia Orchestra (Esa-Pekka Salonen) ja Royal Philharmonic Orchestra (RPO, Charles Dutoit). Viimase, eesti keeles Kuningliku Filharmooniaorkestri esinemisega 27 IX Estonia kontserdisaalis tähistas Eesti Kontsert oma 76. kontserdihooaja algust.

Tähistamiseks on põhjust esinejatelgi, sest Kuninglik Filharmooniaorkester (edaspidi RPO) tuuritab oma 70. juubelihooaja puhul mööda välisriike - USAs, Euroopas ja Aasias. 7. oktoobril, kui lugejad värske Sirbi haaravad, peab orkestri peadirigent Charles Dutoit 80. sünnipäeva. Ühtlasi möödub Dutoit' esimesest kontaktist RPOga tänavu 50 aastat. Rõõm on märkida verstaposte, mis toovad inimestele, kollektiividele või sündmustele tavalisest eredama valgusvihu. Veelgi enam meeldib inimestele moodustada pingeridasid. Võiks ju küsida, milline eespool nimetatud viiest orkestrist on see kõige-kõige. Mitte-britina vastaksin, et LSO, mille turundus on ehk kõige osavam ja rahakott suurim ning mille rahvusvahelises huviorbiidis olemisele aitab kaasa ka Valeri Gergijevi isiksus.

Dutoit' sõnul on nimetatud viis Londoni orkestrit võrdselt head ning peadirigendiaastad RPO juures (alates 2009) on pakkunud talle palju. Kui mõelda võrdluses LSO või BBC Sümfooniaorkestri peale - neid on mul õnnestunud paaril korral ka kontserdil kuulata -, siis tõepoolest on briti orkestritel ühiseid kvaliteete, näiteks pillimängu kõrge tase, täpsus ja stabiilsus. Välja tuleb kõik, mida iganes dirigent soovib, ent muusika elujõu peale kuluva energia väljaandmisega kiputakse teinekord veidi koonerdama. Dünaamiline amplituud on aga briti orkestritel avar ja mängida suudetakse kõike - Mozartist nüüdis-, filmi- ja popmuusikani. Viimase žanriga tuleb mõistagi tegeleda ka orkestri sissetuleku huvides. RPO asutas esimese briti orkestrina 1986. aastal oma plaadimärgi. Praegusel digiajastul ei jääda samuti ajale jalgu ja võideldakse erksalt oma nähtavuse nimel ühismeedias. Möödunud aastast alates on RPO-l ka oma online-raadiokanal ja RPO TV, kus levitatakse muusikute enda klippe. Kui lisada, et RPO-l on üle Suurbritannia 14 residentsi (ka seal, kus orkestrimuusika on raskemini kättesaadav), teeb see neist ilmselt tõesti Suurbritannia ühe laiema publikuga kollektiivi ja - nagu neile meeldib öelda - rahvusorkestri.

Tipporkestrite Eestisse kutsumine on juba pikemat aega üks tänuväärsemaid ja elamusrohkemaid Eesti Kontserdi tegevusi. RPO kontserdil kohtusid inglise, prantsuse ja saksa-austria kultuuriruum - orkester koosneb valdavalt briti muusikutest, Dutoit on prantsuskeelse Šveitsi üks tuntumaid ja väärikamaid muusikuid (ja silmapaistev prantsuse muusika tõlgendaja) ning esitusele tulid Mendelssohni avamäng „Hebriidid“, Mozarti 39. sümfoonia ja Brahmsi 1. sümfoonia. Dutoit' olekust õhkub energiat, mis on omane kõikidele „suurtele“. Ideaalse orkestritasakaalu, hõrkude tämbrite ja detailide tajumine näib olevat talle lausa sünniga kaasa antud. Muusikalist kulgu katkestamata suudab ta tabada hetke ja peatada aja. Kogu täpsuse juures mõjub ta laval spontaanse, lohakalt elegantse ja kadestamisväärselt energilisena, sest eks 80 ongi uus 60, nagu öeldakse. Juba avamängu esimestest taktidest avaldus orkestri suur kõlaline ühtsus ning „Hebriidide“ põhjal näis, et RPO on iseäranis tugev dramaatilise ja tumedamat sorti muusika esitamisel. Seda kinnitas Brahmsi sümfoonia c-moll ettekanne, millele koondus kontserdi raskuspunkt. Kuigi kava koosnes tuntud teostest, mõjus erilise boonusena, kui dirigent tõi esile midagi sõna otseses mõttes ennekuulmatut. Oli see siis hääleliin muusikakoe keskkihtidest või ootamatu tempolahendusega lõik, mis tekitas kõrvus olevate esitustega võrreldes täiesti uue muusikalise pinge ning mõjus kui suure meistri tõlgendus-pitser - tema vabadus valida just selline rada. Kontserdil kõlanud flöödi-, klarneti- ja oboesoolod jäävad aga ilmselt pikaks ajaks meelde kui kõikide järgnevate puhkpillisoolode mõõdupuud, mida on raske ületada.

Tundub, et RPO armastab oma peadirigenti ja Tallinnas antud kontsert oli orkestri nime vääriliselt majesteetlik. Muusikaliselt ja energeetiliselt oli terviktulemus siiski pisut jahedam ja tagasihoidlikum, kui võinuks sääraselt orkestrilt oodata. Kuninglik staatus jäänuks otsekui kirge kammitsema ning säärasesse muusikaliste ideede ekstaatilisse pöörisesse nagu näiteks Berliini Filharmoonikud aastal 2008 Estonia saalis, sel korral kahjuks ei tõustud. Kuid pole ilmselt kahtlust, et 80 aastat laias ilmas kogemusi saanud Dutoit, kes olevat muide läbi reisinud 196 riiki, on võimeline sedavõrd heade instrumentalistide kooslusest rohkemat kätte saama. Kuidas kõlab RPO oma kodusaalides või millise energiaga antakse külaliskontserti näiteks Pariisi või New Yorgi saalides -vahest oli Estonia publiku hulgas neidki, kes seda millalgi kogeda saavad.

Nele-Eva Steinfeld