Meedias 2016.a.

Maestro seiklused mandariinimaal /23.09.16 Kroonika

Tuhanded kuulajad, sajad autogrammikütid, lõputuina näivad suurlinnad, kus pakuti eineks muu hulgas keedetud seaaju ja tarretatud pardiverd - need on vaid mõned elamustest, mida koges helilooja ja pianist Rein Rannap oma äsja lõppenud Hiina-tuuril.

 Rein Rannap (62) esines kuue soolokontserdiga Hiina linnades Tianjin'is, Xi'an'is, Haerbin'is, Chongqing'is ja Guangzhou's. Ülesastumised said teoks tänu Hiina suurima kontsertagentuuri Wu Promotion ja Eesti Kontserdi koostööle. Eelmainitud kontsertidele lisandusid veel tuurivälised esinemised Dalianis ja Shanghais.

„On suur rõõm, et praegu on nii palju huvitavaid ja eriilmelisi projekte,“ rõõmustas Rannap enne sõitu. „Ja seda kõike hoolimata sellest, et kalendripõhiselt asjale lähenedes ähvardab mind lähenev pensioniiga...“

Rannap esitas Hiinas originaalloomingut, näiteks paarkümmend aastat vana lugu „Tantsib klaveril“, ja teisi oma palu eeskätt viimaselt plaadilt „Idyll“.

„Kuid lisaks oma paladele loen originaalloomingu alla ka enda tehtud ümbertöötlusi teiste heliloojate loomingust,“ seletab Rannap. „Need ei ole lihtsalt seaded, vaid ikka täiesti uued teosed, kuigi meloodia on tuttav. Nimetan neid selfiedeks klassikutega. Saint-Saönsi „Luik“, Beethoveni „Für Elise“, Mozarti „Türgi marss“, Raveli „Bolero“, biitlite „Yesterday“ — need on mõned näited minu klassikatöötlustest."

Rein näikse olevat ilmselgelt rahul. See oli talle tegelikult juba kolmas kord Hiinas esineda, kuid eelmised kontsertreisid polnud sedavõrd mastaapsed.

Tundsid sa lavale astudes ka teatavat kõhedust, kuna publik oli ju sootuks teise kultuuritausta ja kommetega?

Jah, esimese kontserdi puhul ikka muretsesin ja võtsin end väga kokku. Eks esimese kontserdireisi puhul oli kõhedust rohkemgi. Aga nüüd esimene kord ikka ka, oli ju hoopis teine kontserdikorraldaja ja ma ei teadnud, mis laadi publik on saali kogunenud. Minu muusika pole ju puhas klassika, vaid segu žanritest. Ma ei saanud olla kindel, kas publik on selleks valmis või ootab minult midagi muud. Samuti polnud mul aimugi, kuidas mind välja on reklaamitud — kas klassika, džässi, popi või millegi muu esitajana.

Kogesid sa laval midagi täiesti uut ehk hoopis teistsugust sidet hiinlastega kui varasemate aastakümnete jooksul mujal ilmas teiste rahvaste ees esinedes?

Jah, tõepoolest, nii Hiina maa, rahva kui ka publikuga tundsin miskipärast tugevamat sidet kui kuskil mujal. Paar päeva pärast naasmist hakkasin sinna juba tagasi igatsema. Õnneks see varsti juhtubki, kuid pean järgmise aastani ootama!

Seal on side publikuga kuidagi ehedam, eredam, erutavam. Kuulajates pole rutiini ega kindlasti mitte ka kriitilisi eelarvamusi mu mängu suhtes. Neis pole tüdimust ega üleküllastumist muusikast, ilmselt kultuurist üldse.

Samas on klaverimäng tänapäeva Hiinas ka väga popp asi. Kümned miljonid lapsed õpivad seal klaverimängu ja Hiina vabrikud toodavad tuhandeid klavereid. Muide, palju lapsi oli ka autogrammi küsimas!

Suhtumises oli tunda, et klaveri mängimine on seal väga väärikas amet, nagu see oli ka siinkandis Nõukogude ajal.

Publik võttis su vastu ovatsioonidega?

Hiinlased, tundub, on vist vastuvõtlikumad, avatumad, entusiastlikumad ja tõesti eelarvamustevabamad, kuna seal puudub kinnistunud ettekujutus, kuidas peab klaverit mängima. Paistab, et klapp oli vastastikune — ka mina meeldisin neile. Seda kinnitasid tormilised aplausid, samuti see, et pärast iga kontserti pidin esitama mitmeid lisapalu, aplaus ei tahtnud vaibuda. See pidi olema Hiinas ebatavaline, tavaliselt seal lisapalu ei esitata. Huvitav on see, et ilmselt väga kollektiivse rahvana alustavad ja lõpetavad nad aplause korraga ja järsult, ning ka aplausi tugevus on alati umbes sama!

Väga palju osteti mu kaasavõetud heliplaate. Nii plaatidele kui ka piletitele ja kavadele tuli mul igal õhtul anda sadu autogramme. Selleks pandi mind istuma fuajeesse laua taha ja huvilised organiseeriti — köite ja postide ja saalitöötajate abiga — korralikku järjekorda. Mu kõrval istus alati tõlk kontserttuuri korraldavast organisatsioonist, kes saatis mind kõikjal ja tõlkis — näiteks, kui keegi autogrammisoovijaist küsis, kas ta tohib minuga koos pilti teha. Hiinas on inglise keele oskus üsna harv nähtus, isegi hotellitöötajate hulgas.

Pärast kontserte tekkis tunne, et olen inimestele palju andnud, et see, mida teen, on oluline. Ilmselt hiinlastele sobib hästi minu emotsionaalselt aktiivne ja ka väliselt atraktiivne esinemismaneer. Küllap ka minu popmuusikale sarnanev helikeel.

Millises linnas kuulas sind arvuliselt kõige rohkem inimesi?

Osa saalidest, kus esinesin, olid mitmetu-handelised, osa niinimetatud kammersaalid, kus oli 300—400 kohta. Viimased olid täis, suuremates saalides kuulas mind 600-900 inimest. Kusjuures kontserdimajad ja -saalid on seal tuttuued ja üliuhked nagu lennu- ja raudteejaamadki. Maailma tuntuimate arhitektide projekteeritud, ülimoodsad, mõnes näiteks pole ainsatki kandilist nurka. Ja klaverid — väga head ja uued.

Guangzhous esinesin juba teist korda, eelmine kord poolteist aastat tagasi esimese Hiina tuuri käigus — seal ilmselt kuulajad mäletasid mind, sest saal oli ette välja müüdud. Kõige rohkem kuulajaid, kuskil 900 inimese ringis, oli Xi’an’is. Ilmselt seetõttu, et eelmisel õhtul esinesin lühidalt ühel omapärasel promoüritusel ja jutt läks liikvele. Sel üritusel tuli mul muu hulgas hinnata Hiina laste klaveriesinemisi. (Muheleb) See oli nagu üks suur ja kiiretempoline telešõu. Tänutäheks sain ürituse sponsorilt, kinnisvarafirmalt, kingiks nefriidist pitsati oma nimega, kirjutatuna Hiina hieroglüüfides!

Kuidas korraldajad sind kohtlesid?

Kontserdituur oli korraldatud professionaalselt, tegemist oli Hiina suurima kontserdikorraldajaga Wu Promotion, kes on pikka aega tegutsenud ja kes toob maale ka suuri orkestreid ja isegi ooperitruppe. Kogu reisi kava oli ammu enne algust viieminutilise täpsusega kirja pandud ja täpselt nii see ka toimis — kõik lahkumised hotellist, saaliproovid jne. Üllatusena tuli mulle see, et liikumiseks kasutati Uberit. Ilmselt soodsam ja käepärasem kui takso, kuigi ka takso oli üliodav. Seda kõike korraldas mu saatja-tõlk jooksvalt telefoniga, tasudes selle abil nii taksodes, restoranides kui ka hotellides.

Kuigi kõik oli täpselt paigas, võeti korra ka minu muutmispalvet kuulda — prooviaja suhtes. Kuid see minu soov oli viga... Sain küll soovitud ajal, tunde varem saali, kuid õhujahutus lülitati ikkagi alles sel, varem kokku lepitud ajal sisse. Pidin ikkagi proovi ära jätma ja põgenema mõnda juba jahutatud ruumi — väljas oli ju 41 kraadi sooja ja niiskus. Kui aga jälgisin ette antud ajakava, laabus kõik kui õlitatult. Mu saatja oli suurte kogemustega, väga rahulik ja hea inglise keelega, Londonis õppinud naisterahvas.

Mis välismaal õppimisse puutub, siis ühe veinide maaletooja juures õhtusöögil, kus terve lammas oli terrassil vardasse aetud, tutvustati mulle ka üht tema töötajat — neiut, kes oli õppinud Prantsusmaal veine tundma lausa kaheksa aastat!
Millised olid seal sinu elamistingimused?

Ikka nelja- ja viietärnihotellid. Ja vaid mõnes kaugemas linnas oli hotelli hommikusöök ainult hiinlastele suunatud, kus ainuke mulle tuttav söök oli praemuna. Eks ma siis katsetasin Hiina toitudega.

Kõige suurema toiduelamuse sain Chongqing’is, nende Sichuani maakonna traditsioonilist hot poti süües. Seal tuli toored liha- ja taimetükid ise kasta laual anumasse keevasse vette, mis oli maitsestatud sadade tšilli-piprakaunadega. Isegi süües rohelist taime, mis oli sinna korraks kastetud, lõi silmist tuld välja, rääkimata sinna pikemaks ajaks küpsema jäänud toidust...

Keedetavate toiduainete hulka kuulusid ka näiteks sea ajud ja tarretatud pardi-veri — mõlemad, muide, väga maistvad! Samas ei leidnud ma Chongqing'is hotelli hommikusöögil ei kohvi ega teed.
Teekultuur ja teejoomise rituaal on ju hiinlaste üks tõmbenumbreid! Kuidas see olukord lahenes?

Õnneks oli mu saatja-tõlk sattunud minuga samal ajal hommikust sööma. Kuid temagi oli hädas, sest sealkandis räägitakse hiina keelest üsna erinevat murrakut. Suure vaevaga, põhiliselt pantomiimi abil sain ma endale lõpuks asja, kust üldse juua. See oli veiniklaas, millest seal joodi sooja mahla. Edasise hädaldamise peale toodi termos sooja veega — nad joovad seal vahel paljalt sooja vett! Mu teepaki-pantomiimi peale teatas minu tõlk, et teepakke neil pole. (Muheleb) Kuid mõne aja pärast tuli köögist jooksusammul kokk, näppude vahel teepuru, ja poetas selle võiduka näoga mu klaasi sisse.

Kuivõrd pidid sa kommunistlikus Hiinas kontrollima oma sõnakasutust? Tehti sulle selles osas mingisuguseid ettekirjutusi?

Ei, absoluutselt mitte. Seda, et ametlikult on maa kommunistide juhitud, ei taju kohapeal olles üldse mitte. Täiesti kapitalistlik ja demokraatlik, vähemalt külalise pilgu läbi. (Muheleb.) Ei keelatud ka klaverikeeltel mängimist, millega Eestis -uute klaverite puhul - on vahel probleeme olnud!
Kuivõrd meenutas sulle keskkond või suhtumine omaaegset Nõukogude Eestit?

Ei meenutanud üldse. See, et igal pool, kus piisaks ühest, on tööl mitu inimest, ja nad alati enne, kui vastavad või otsustavad, teistelt nõu küsivad, tuleb ilmselt nende rahvuslikust omapärast. Ainuke probleem Hiinas on inimeste pea olematu inglise keele oskus ja sellega seoses ka see, et kõik sildid on vaid hiinakeelsed.

Ja kui vaadata Hiina linnasid, siis need on ikkagi hiigelsuured ja kõrghoonestatud - tundub, et alla neljakümne korruse maja enam ei ehitatagi. Mitmesse linna sisse sõites oli tunne, et pilvelõhkujate poolest pole see kehvem kui Manhattan. Selle mulje sain lennujaamast autoga hotelli sõites. Guangzhousse maandudes jälgisin lennukiaknast, kuidas hoonestus kasvas kord kõrgemaks, oli rohkem pilvelõhkujaid, kord muutus jälle madalamaks - olid tööstushooned ja väikemajad. Ja siis hoonestus taas tõusis. Nii muudkui kordus - alla-üles, alla-üles, see oli täiesti uskumatu! Tekkis tunne, nagu keegi oleks lennukiakna taga muudkui näidanud uuesti ja uuesti ühte ja sama videolõiku! Täielik futuristlik elamus - ei loodust, ei põllumajandust, ainult lõputu linn, nagu kaugel tulevikus või teisel planeedil.

Nagu lugesin Wikipeediast, siis Guangzhou näol ongi tegu maailma suurima linnastuga. Linn ei katke lihtsalt hetkekski ka kolmetunnise autosõidu ajal Guangzhoust Hong Kongi. Kui Hong Kong kaasa arvata, siis elab seal kokku 55 miljonit elanikku.

Tegelikult oli ka Dalian vapustav. Elasin Castle hotellis, mis on mäe tipus. See on disneylandilik vanaaegse moega loss, tornikestega ja puha. Merevaade, viis tärni. Samas hotellis toimus ka esinemine — selleks puhuks meie klaverivabriku Hiina esindaja poolt kohale toodud Estonia kontsertklaveril. See oli seal ühtlasi nagu klaveri tutvustus. Minu kontserdile järgnes veinide tutvustus, kus osales ka Prantsuse konsul. Mu mängu, nagu kõike muudki, näidati nelja kaameraga hiigel-ekraanile. (Muheleb.) Pärast lõin paljude külalistega klaase kokku ja tehti pilte, õnneks siiski mitte kõigi kolmesajaga!

Viisid sa end eelnevalt kurssi ka Hiina käitumistavadega, et sind kogemata valesti ei mõistetaks?

Ei, seda ma ei teinud. Eks nad on loodetavasti harjunud, et välismaalased asju teisiti teevad. Välismaalasi, muide, ei näinud ma praktiliselt üldse, ei lennukites ega hotellides ega mujal, kõik ainult Hiina siseturistid. Eks vajadusel mu saatja selgitas, kuidas toimida, näiteks süües.

Muide, seal Dalianis klaase kokku lüües... See on üks Hiina komme, mida mulle alles tagantjärele tutvustati, kuid mulle ei pandud pahaks, et ma seda ei teadnud või ei järginud — nimelt tuleb kellegagi kokku lüües klaas ka sealsamas tilgatumaks juua. Ja peoperemees peab seda tegema kõigi külalistega. aga nad kannavad hästi, keegi kuskil purjus ei olnud!

Kui palju jäi sinu tuurigraafikusse lõtku, et turistina ringi uudistada?

Tööplaan oli täiesti vastuvõetava tihedusega. Üks päev kulus lendamisele, järgmine päev oli esinemine. Lendasime risti-rästi üle Hiina, põhja ja lõunasse, pikim reis oli üle nelja tunni. Kuid eks see ole just see elu, mida alati olen tahtnud — reisimine kontsertidega! Vaid üks päev oli tuuri vältel vaba. Kasutasin seda, et tutvuda Xi’an'i lähedal oleva Hiina tähtsaima vaatamisväärsusega, tuhandete aastate vanuste terrakotasõdalastega. See oli ainuke turistipäev põhituuri raames. Hiljem Shanghais sain muidugi ka vabal päeval ringi jalutada.

Eks ma jalutasin vahel ka pärast esinemist ringi. Enne mitte, kogusin hotellis kontserdiks jõudu ja harjutasin - pean ikka iga päev harjutama, et tippvormis olla. Ega see päevane jalutamine poleks sugugi mõnus olnud, kui varjus oli üle 40 kraadi sooja, lisaks suur õhuniiskus.

Aga eespool mainitud savisõdalasi vaadates kannatasin kuumuse välja - kui mul on vaba päev, lülitub sisse hoopis mingi teine programm, muutun hoopis teiseks inimeseks, turistiks! (Muigab.) Olen energiline ja väsimatu - seda pani ka mu saatja tähele ja imestas. Sest kontserdipäevadel hoian alateadlikult energiat kokku - esinemiseks - ja muul ajal mõjun, nagu oleksin väsinud.

Lõid sa seal enese jaoks ka olulisi kontakte?

Shanghais, konsulaadi korraldatud kontsert-vastuvõtul oli palju sealse muusika-maastiku tegelasi - festivalide ja saalide ja ülikoolide esindajaid. Kõik nad lubasid loomulikult mind esinema kutsuda, aga kas ka õnnestub neid kutseid kuidagi mingi tuuriga ühendada, näitab aeg. Sest ega ainult ühe eraldi esinemise pärast ei hakka ju nii kaugele lendama. Näiteks ainuüksi Moskvast Shanghaisse kestab lend üheksa tundi. Muide, lendasin Aeroflotiga ja jäin rahule.

Hmm, muidu ei näinud ma Hiinas kuskil lennukis välismaalasi, kuid ükskord lendasin koos ühe noormehega, kelle kärul nägin suurt raamistatud reklaamplakatit. Palusin oma saatjal plakati teksti tõlkida ja sain teada, et tegu on Prantsuse pianistiga. Juttu puhudes selgus, et ta esines täpselt samades linnades, kus minagi, ainult minu esinemistele järgnevatel päevadel. Ta tegi seda teise kontserdiagentuuri kaudu. Jah, see üllatas pisut ja andis aimu, et konkurents on seal tihe. Samas, nii suurte linnade puhul - ainuüksi linnasüdamikes elab ju oma 10 miljonit inimest - võib päevas kas või kakskümmend klaveriõhtut korraldada...

JAANUS HÄMARSOO