Meedias 2016.a.

Luigetiivad andsid ooperi avalöögi / 27.07 Meie Maa

2016. aasta Saaremaa ooperipäevad avati Ülo Kriguli ja Marianne Kõrveri ooperiga “Luigeluulinn”

 Eks inimesi on ikka intrigeerinud kõik luikedega seonduv: need maa ja taeva vahel elavad graatsilised olendid sümboliseerivad midagi puhast ja puutumatut, mis meile, kohmakaile argiprobleemide küüsis vaevlevatele inimestele kättesaamatuna näib. Ka sõna “luigeluulinn” ise kõlab keele ja suulae vahel laksudes vaat et nõiduslikuna: luige-luu-linn, lausa paganlikult nauditav.

Niisama nauditav oli ka Iiris Vesiku hääl, mis hullunud arhitekti ümber veenda püüdis: äkki on lugupeetud meister ikkagi valinud armastamiseks vale neidise, võib-olla on luigeluudest linna ehitamise nõue siiski liiga kõrge. Aga arhitekt nii ei arvanud, ei hoolinud ta peibutavast laulust ega nõtkete tantsijannade keelitustest. Tüdrukul ei ole midagi viga ja linn tuleb valmis teha.

Ehk oligi etendus nii lummav seepärast, et niisugune salasoov puudutab meist paljude hingekeeli: ükskõik, kui kõrged ja absurdsed meie nõudmised ka poleks, ikka võiks olla keegi, kes need meis hetkekski kahtlemata täidab.

Nii paistis lugu kinnisideest ja jäägitust pühendumisest ühelt poolt hingematvalt ilusa ning teisalt lausa naeruväärselt ennasthävitavana. Võib-olla ongi need aga sama mündi teineteisest sõltuvad pooled, kaks paratamatust, mis liiguvad käsikäes.

Lavastaja parim töö

Pärast etendust teatas lavastaja Marianne Kõrver ülevoolavate emotsioonidega, et tegu oli tema parima etendusega siiani. “Suurepärane publik!” kiitis Kõrver kümmekond minutit järjest plaksutanud rahvast naerulsui.

Ka helilooja Ülo Krigul tõdes, et realiseerus kõik, mis oli plaanitud. “Minu töö oli siin tegelikult juba ammu tehtud,” lausus Krigul hoolikalt sõnu valides, “tänane kiituseloor langeb hoopis meie suurepärastele esinejatele, kes olid kauakestvat aplausi igati väärt.”

Ann Katarina Meri