Meedias 2016.a.

Kontserdihooaeg algas majesteetlikult /29.09.16 Postimees

Estonias andis kontserdi kuninglik filharmooniaorkester.

 Kindlasti oli see Sündmus, nii kohtumise enda kui ka muusikalises mõttes. Võimalus oma kodus osa saada 70. tegevusaastat tähistava Briti rahvuslikuks orkestriks peetava Kuningliku Filharmooniaorkestri (RPO) esinemisest avaneb kord elus ja võib-olla jääbki selleks, kui just ei võeta ette reisi Londoni Cadogan Halli, orkestri kodusaali või käida kaasas nende kümnetel kontserdireisidel üle maailma.

Niisamuti oli sündmus näha juhatamas 7. oktoobril oma 80. sünnipäeva tähistavat maailma üht nõutavamat dirigenti, Šveitsi prantslast Charles Dutoit’d. Enne RPO kunstilise juhi ja peadirigendi ametit oli ta veerand sajandit juhatanud Montréali sümfooniaorkestrit, kümme hooaega (1991–2001) seisnud Prantsuse rahvusorkestri ees, teist samapalju olnud Philadelphia orkestri muusikadirektor ning ka Tōkyō sümfooniaorkestri muusikaline juht. Alates 2009. aastast on ta RPO peadirigent ja kunstiline juht.

Ei mingit rabelemist

Majesteetliku väärikusega astubki Dutoit orkestri ette. Publiku poolt vaadates mõjub ta kuju nagu kaljunukil avarust mõõtev kondor. Kogu dirigendi käsutuses olev «arsenal» (alates peast, ülakehast, õlgadest, kätest ja lõpetades küünarnuki tõste, miimika ning sõrmeliigutusega) leiab kasutamist. Aga samas saadab seda teatav väljapeetus, isegi ökonoomsus. Ei mingit rabelemist. Muidugi peab silmas pidama maestro kõrget iga, aga samas, Brahmsi ekspressiivsete passaažide vahendamises tuleb ilmsiks endiselt pakatav elu- ja loominguline ind. Imetlusväärne on ka dirigendi orienteeritus kõigi muusikaliste detailide ja finesside esiletoomisele. Siinkohal tuleb kasutusele võtta ilus eestikeelne sõna «oivalisus» ning selle ingliskeelne vaste excellence, mis domineerib RPO kontsertide retseptsioonis.

Elavale esitlusele tulnud teostestki mõlemad, nii Mozarti kui ka Brahmsi sümfooniad, olid tõenäoliselt paljudele kuulajatele, siinkirjutaja kaasa arvatud, esmakordseks kohtumiseks. Kontserti tutvustavas bukletis kirjutabki muusikateadlane Evelin Kõrvits, et «19. sajandil leidsid kontserdirepertuaaris eluõiguse Mozarti kõige dramaatilisemad teosed», Es-duur sümfoonias jääks nagu vajaka jutustatavast loost, mis ei vähenda aga selle muusikalist väärtust. Brahmsi 1. sümfooniagi omaksvõtt publiku poolt on olnud pikaldane. Teisalt on peetud seda üheks isikupärasemaks ja suurejoonelisemaks teoseks sümfoonilises literatuuris, üks kriitik on nimetanud seda koguni austavalt «Beethoveni kümnendaks.» Mu kõrv tabaski ära sümfoonia kolmandas osas tsitaadi Beethoveni «Oodist rõõmule».

Brittide esindusorkestri absoluutse enamuse moodustasid keelpillid. Nii võis seda võtta ka kui totaalset keelpilliansamblit. Löökriistu (v.a timpanid), harfi ja teisi pille selle kava esitamiseks ei vajatud. «Vask» pääses nähtavale Brahmsi teose lõpuosas.

Vahenditu esitus

Mulje, mis sellest kujunes, olen fikseerinud märkmikku kujundina: «kõrvu voogav samet». Eks igas orkestris loovad keelpillirühmad selle põhifaktuuri. Kuninglikus orkestris – vähemalt Eestis käinud koosseisuga – olid nad aga tõstetud ise kuninglikku seisusse.

Huvitav, et majesteetlikkusele vaatamata oli samas orkestri esinemises tunda vahenditust: me teeme oma tööd ja see meeldib meile. Tulvil kontserdisaal ilmutas dirigendi ja orkestri suhtes kirglikku tänumeelt, seistes lõpuks koguni püsti. Lisapala, mida nii väga oleks oodanud, ei tulnud. Isiklikult oleksin brittidelt kuulda tahtnud midagi nende endi menukaima helilooja Edward Elgari loomingust. Charles Dutoit käis küll mitu korda kummardamas, tänas nii publikut kui orkestrit, aga siis tõusis pulti ja lehvitas avatud pihkudega «Bye,bye!».

------

Kontsert
Eesti Kontserdi hooaja avakontsert
Kuninglik Filharmooniaorkester (RPO)
Dirigent Charles Dutoit

Kava:
Felix Mendelssohn Bartholdy avamäng «Hebriidid»
Wolfgang Amadeus Mozart, «Sümfoonia nr 39»
Johannes Brahms, «Sümfoonia nr 1»
28. septembril Estonia kontserdisaalis

REIN VEIDEMANN