Meedias 2016.a.

Kiusatuse genealoogia /2.08.16 Postimees

Friedrich Nietzsche heidab oma teoses «Antikristlane» (1888) Euroopa rahvastele ette, et need pole ristiusu levikust peale omale ühtegi uut jumalat loonud:

 «Peaaegu kaks aastatuhandet ja mitte ainsatki uut jumalat!» Mis näitab tema meelest mitte vajaduse puudumist, vaid vaimujõu, julguse ja fantaasia defitsiiti.

Kristlikus kultuuriruumis, mida oleme harjunud kriitikavabalt omaks ja armsaks pidama, on inimesel veel ka 21. sajandi vaimses mõttes lihtne (pole vaja pead vaevata, kuna isiklik valik ja vastutus on viidud miinimumini) ning metafüüsilises plaanis turvaline (vagasid ootab maapealsest «hädaorust» pääsemise järel igavene üheotsapilet Taevase Isa Disneylandi), teisalt aga igav ja rõõmutu (sest suurem osa ihaldusväärseid meelelisi naudinguid on kuulutatud amoraalseks).

Meie eest otsustab ja justkui ka vastutab jõuetut humanismi, alalhoidlikku asketismi ja silmakirjalikku patsifismi jutlustav mõistukõneline pühakiri, mille parim enne on paraku pöördumatult möödas. See sunnib uinutatud mõistuse ja kohitsetud instinktide toel elama normatiivset «normaalset» elu ega võimalda inimesel iseendaga (ning sh oma seksuaalsusega) kontakti saada. Kuid kust võtta uut vaimset tarkvara? Kuidas selle vastuvõtmine praktikas välja näeks? Kui suur ja kestev oleks lahkumisvalu?

Poola helilooja Karol Szymanowski (1882-1937) mängis paljuski Nietzsche diagnoose (eelkõige «Antikristlane») ja ideaale («Nõnda kõneles Zarathustra») järgides usuvahetuse protsessi kunstilises vormis läbi oma ooperis «Kuningas Roger» (1926). See kujutab ühe 12. sajandi Sitsiilia kristliku kuninga kohtumist karjusest jutlustajaga, kelle lummavad jutud armastusest ja hedonismist panevad riigipea ning tema kaasa kõigest ühe öö jooksul oma seniseid tõekspidamisi muutma.

«Kuningas Roger» on kujunemas tagantjärele üheks 20. sajandi parimaks ooperiks, mida hoolimata selle poolakeelsest libretost tänapäeval kogu maailmas üha enam lavastatakse ja esitatakse. Eestlastel oli harukordne võimalus kuulda ning näha «Rogerit» Saaremaa ooperipäevadel poolakate endi, täpsemalt Wrocławi ooperiteatri gastrollina.

Szymanowski muusika, mille komponeerimisest möödub peagi sajand, kujutab enesest huvitavat ja suhteliselt isikupärast sümbioosi romantismist ja modernismist. Liikudes Richard Wagneri, Richard Straussi ja Béla Bartóki muusikadraamade kiiluvees, on ka «Kuningas Rogeri» helipilt kogu oma meloodilisuse ja kõlarikkuse juures ühtaegu ülimalt dramaatiline, ekspressiivne, ekstaatiline ja hüpnootiline.

Wrocławi teatri solistid, koor ja orkester (dirigent Ewa Michnik) pakkusid kõrgetasemelise ettekande. Suurem osa teose dünaamikast jäi ooperi nimitegelast kehastanud baritoni Mariusz Godlewski kanda, kel õnnestus oma hääle ja näitlemise abil suurepäraselt edasi anda kõiki neid hingeseisundeid, mida tema tegelaskuju selles teoses suhteliselt lühikese aja jooksul läbi elab: vaimne ja füüsiline üleolek, intellektuaalne ja emotsionaalne segadus, viha, armukadedus, hirm, vaimne enesekaotus, ekstaas ja uus eneseleidmine.

Sopran Anna Lichorowiczi lummavalt esitatud Roxana aaria ajal jäid isegi ooperitelgi ümber muidu pidevalt sädistanud linnud vait – või vähemalt nii mulle tundus.

Wrocławi ooperiteatris 2007. aastal Mariusz Trelinski käe all valminud lavastus pole hoolimata vahepeal möödunud ajast esteetilises ega kontseptuaalses mõttes vananenud või tehniliselt laiali lagunenud. Trelinski töö on visuaalselt võimas, dramaturgiliselt tugev ning, mis peaasi, ülimalt õnnestunult pisidetailideni (solistide rollijoonised, kooriliikmete liikumine, valgusrežii jne) muusikasse lavastatud.

Seda suhteliselt oratooriumilaadset muusikadraamat ooperilavale pannes kipub tulemus nüüdisajal märkimisväärselt sageli kannatama ülelavastamise all. Eriti levinud on «Rogeri» süžee vulgaarfreudistlikud tõlgendused, mille puhul lavastuse visuaaltasandil värvide ja kujunditega kokku ei hoita.

Trelinski pole soovinud selle ooperi sisu täielikult mõistulooks teha ning usaldanud libretos kujutatud tegelaste ja olukordade dramaturgilist veenvust ning mõjuvust. Ooperi sisuks oleva vaimse konflikti avamiseks ning edastamiseks on ta valinud hästitoimiva kesktee religioonipsühholoogilise ja freudistliku tõlgenduse vahel. Pisut küsitavaks võib pidada üksnes kolmanda vaatuse tegevuse paigutamist haiglapalatisse ning sellega kaasnevat katset anda selle loo peategelaste mõtetele, tunnetele ja tegudele meditsiinilist interpretatsiooni.

Ehkki oma sisu poolest võib «Rogerit» pidada mitte niivõrd karakterite, vaid ideede ooperiks, on Trelinski suutnud ideed ja karakterid meisterlikult üheks liita, muutmata neid seeläbi lihtsustavalt plakatlikeks või segaselt keerulisteks. Nii muusikas, lavastuses kui ka esituses leidsid maitsekal ning nüansirikkal moel vastandamist inimese religioosne ja seksuaalne identiteet, spirituaalsus ja sensuaalsus ning konservatiivne asketism ja hedonism.

Kristlikus õhtumaa kultuuris on läbi viimase paari aastatuhande olnud inimlikkuse üheks peamiseks mõõdupuuks suutlikkus kiusatustele mitte järele anda. «Kuningas Roger» kujutab enesest seevastu kiusatuse genealoogiat ja apoloogiat. Ainult selle vahega, et kui tavapäraselt on konflikti pea ja südame/kubeme vahel esitatud kultuuri (kui millegi vaimse ehk «kõrge») ja looduse (kui instinktipõhise ehk «madala») vastasseisuna, siis Szymanowski ooper ja Trelinski lavastus ülendavad südame ja kubeme instinktipõhised valikud omal moel kultuurseks ja vaimseks, isegi teatud määral religioosseks. Ning selles võrdsetel alustel toimuvas duellis võidab nii Nietzsche kunagistes unistustes kui ka ooperi dramaturgias see, kes on elulähedasem ja elurõõmsam.

Ooperi finaalis teeb peategelasest kuningas läbi vaimse taassünni. Kohtumõistjast saab vabatahtlikult kohtualune, valitsejast palverändur. Riigijuht hülgab oma senise vaimse tarkvara ning lahkub troonilt – otsekui külatüdruk, kes läheb isatalu jättes varahommikul vargsi kas mustlaslaagri või rändtsirkusega kaasa, lootuses võita omale seeläbi mitte niivõrd uut maailma, vaid eelkõige uut iseennast.

Kui mitmes «Kuningas Rogeri» lavastuses on jumal ja usk muudetud kujundiks (kõige levinum on kujutada sellena omasooiharust), siis Wrocławi versioonis esinevad religioon ja religioossus iseendina. Sellisel kujul on see end postmodernistlikust epateerimislustist ilma jätnud tõsiilmeline lavastus ühtäkki väga ootamatul moel nüüdisaegne ja aktuaalne.

Sest liberaalne usuvabaduse ideaal (mille kristlik õhtumaa kultuur viimase sajandi jooksul omale normiks on seadnud) ehk õigus karistamatult jutlustada ja vabalt valitud prohvetile või messiasele järgneda on religioosse sisuga terrorirünnakute valguses kujunemas uuesti probleemiks, kuid varasemast hoopis teistsugusel moel ja määral.

Trelinski lavastuse finaal kandis triumfeeriva hüüumärgi asemel mõtlikku küsimärki. Ning väljendas vastupidiselt muusikale mitte ekstaatilist elujaatust, vaid ohverduse paatost: viimases vaatuses kujutatud haiglapalati voodisse, kust kuningas valgustununa uuele elule tõusis, heitis hiljem prohvet tema asemele surema. Kas prohvetit oli vaja mitte Tõe vahendamiseks, vaid üksnes subjekti vabastamiseks? Lavastaja osutab üsnagi nietzscheaanlikus vaimus, et viimasele säilib peale «õige» usu vastuvõtmist õigus omale ka edaspidi ise jumal(aid) valida, neid vajadusel üksteise vastu välja vahetada; luua omale ise räpsepalõikega moraal, mis on kooskõlas selle kandja füüsiliste ja vaimsete vajaduste, temperamendi ning majandusliku olukorraga?

See lühiooperi mastaabis teos, mida võiks ja peaks ideaalis esitama ilma pausideta, tuli Kuressaares ettekandele koos kahe pika vaheajaga, mis kestsid kokku peaaegu samapalju kui esitatava ooperi kolm lühikest vaatust. Selline hekseldamine lõhkus ühtepidi muusikadraama rütmi ning publiku keskendatuse, kuid aitas teisalt ooperi kõigil kolmel vaatusel eraldiseisva dramaturgilise tervikuna paremini mõjule pääseda.

ALVAR LOOG

OOPER

Karol Szymanowski
«Kuningas Roger»
Lavastaja Mariusz Trelinski
Wrocławi ooperiteatri külalisetendus 29. juunil Kuressaare lossi ooperimajas