Meedias 2016.a.

Kas ekraan võib asenda inimest? 6.06.16 Postimees

Estonia kontserdisaalis etenduv NO99 «Pööriöö uni» on üks nendest hullumeelsetest eksperimentidest, mis kõigub õnnestumise ja ebaõnnestumise õhkõrnal piiril.

 Kui Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo midagi ette võtavad, siis sellest mööda vaadata on võimatu. Kas tulemus meile meeldib või mitte, on juba maitse asi, kuid NO99 on eesti teatris intrigeerivaim tegija. Estonia kontserdisaalis etenduv «Pööriöö uni» on üks nendest hullumeelsetest eksperimentidest, mis kõigub õnnestumise ja ebaõnnestumise õhkõrnal piiril. Ent ka NO99 ebaõnnestumised on huvitavamad kui 90 protsenti Eesti teatrites tehtavatest lavastustest.

Mõni aasta tagasi jäi Avginoni teatrifestivalil silma, et kõik suured nimed kasutasid sõnalavastustes elavat muusikat. Ka Eestis pole tegemist millegi enneolematuga, juba 12 aastat tagasi osalesid muusikud Tiit Ojasoo Shakespeare’i-tõlgenduses. Eesti Draamateatris etendunud «Juliat» on nimetatud NO99 esimeseks lavastuseks, sest just selles töös tõusis esile Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teatrinägemus.

Semperile-Ojasoole on omane maksimaalse tulemuse, peaaegu võimatu ihalemine ning heas mõttes lai joon. Kui nad teevad muusikalise lavastuse, olgu selleks siis «Savisaar» või äsja esietendunud «Pööriöö uni», siis ei piirduta nelja-viie džässmuusikuga, koostööd tehakse kõige-kõige suurematega ehk sümfooniaorkestri ja (tütarlaste)kooriga.

Konkurents kultuurirahale pole kasvanud mitte ainult Eestis, vaid ka kogu Euroopas. Tulla sel ajal välja eliit-suurprojektilavastusega on irooniline ning teataval määral isegi nahaalne.

«Pööriöö uni» pole mõeldud suve- või massilavastuseks, sest see pole hingematvalt ilus armastuslugu. Kui siia veel lisada, et sümfooniaorkester, sh ka ERSO, on elitaarne, suursugune, paljude jaoks just «see õige kultuur», NO99 aga mudas püherdav ja kõiki pidevalt provotseeriv ning piire lõhkuv, traditsioone pea peale pöörav teater, siis on koostöö idee ülimalt intrigeeriv. Ent etendust vaadates seda intriigi ei taju, sest Estonia uhkes kontserdisaalis koos mängiv ERSO, Ellerhein, NO99 ja kaamerad-ekraan mõjusid loomuliku kooslusena.

Ekraan nüüdisaja peeglina

Paralleele eespool nimetatud «Juliaga» võib «Pööriööst» rääkides tuua mitu. Esiteks loomulikult Shakespeare ja noorte armastajate lugu, teiseks võiks neid mõlemat nimetada noortelavastuseks (nii publikut kui ka tegijaid silmas pidades) ja kolmandaks video kasutamine. Videopilt on NO99s sama loomulik kui psühholoogilises teatris grimm ja parukad, lihtsam on vist nimetada lavastusi, kus nad poleks seda tehnikat kasutanud (üllatav, et eesti lavastajatest on just Semper-Ojasoo need, kel puudub oma mängufilm).

Kui «Savisaares» suumiti ekraanile aeg-ajalt mõne näitleja suur plaan, lavastuses «Rise and Fall of Estonia» nägi kogu tegevust ainult ekraanil (näitlejad olid NO99s ja publik Nokia saalis), siis «Pööriöö» oli nende kahe lavastuse ristand. Suur osa publikust peab etendust jälgima kontserdisaali keskele riputatud hiiglaslikult keralt, vaid kaks esimest rida nägi saali keskele ehitatud nn laval näitlejaid ka oma silmaga. Kontserdisaali laval on koha sisse võtnud aga ERSO ja Ellerheina koor. Kuid ka nemad pole lihtsalt fooniks – dirigent Olari Elts, solistid Arete Teemets ja Kadri-Liis Kukk tuuakse õigetel hetkedel vaatajale täpset nii lähedale kui vaja.


«Pööriöö» pole kergesti jälgitav (kohati on lausa füüsiliselt ebamugav); kui kirjutasin, et see pole ilus armastuselugu, siis pidasin silmas, et Ojasoo-Semper pole loobunud irooniast. Publiku ette on asetatud peegel, mis kohati on nägu moonutav kõverpeegel. Sfäärilist ekraani võibki tõlgendada nüüdisaja mudelina – inimese toimetavad oma mullides, suhtlus käib läbi ekraani, kaamera on see, kellele tahame meeldida, sest mida šefim selfi, seda rohkem «laike», armuvalu tuleb Youtube’i videokanalis vahetada vaatajate arvu vastu.

Näitlejad – Helena Pruuli (Helena), Rea Lest (Hermia), Jarmo Reha (Demetrius) ja Simoni Sundja (Lysander) – tegid vapustavalt rasket füüsilist tööd. Kogu etenduse pidid nad mängima selili asendis, partneriks vaid kaamera, oma tegelaskujude tunnete-soovide väljendamiseks said nad kasutad ainult sõnu ja nägu.

Semper oli noormehed rõivastanud roosasse, neiud rohekassinistesse toonidesse. Lihtsad slim-lõikega püksid, keha ligi hoidev T-särk, mille rinnal säras hõbedaste tähtedega tegelase nimi. Tänapäeva anonüümne univorm. Armuhulluses poisid mõjusid kaksikutena, tüdrukute erinevus tuli aga selgemalt välja. Põhjus võib peituda Helena Pruuli võimes mitte ainult kaameraga flirtida, vaid oskuses tuua endas välja lapselik süütus, lolitalikkus, jäädes samas naiseks. Neist neljast tõusiski esile just Pruuli.


Kokkuvõtvalt tuleb aga nentida, et keralt nähtu ei puudutanud emotsionaalselt, kes keda taga ajab, miks jne, jättis külmaks. Ekraanil toimuv muutus tasapisi kommertstelekanali seebikaks, mida tuleb miskipärast vaadata uksesilma-moonutusega. Liigutused muutusid liialdatud poosideks, päristunnete asemel olid tühjad sõnad. Armastust asendas kavalus ja omakasu. Suudlus läbi ekraani. Vahel asendamatu, kuid ei asenda inimest,

Kuna istusin eelviimases reas, siis nägin näitlejaid vaid keralt, ja just nii pidavatki seda lavastust ideaalis vaatama. See olevat lavastajate kontseptsioon, ent saalis istudes ei näinud ma veenvat põhjendust. Tuhkatriinu, kes saab uhket balli piiluda vaid aknast, võiks tunda põnevust või elavust, kuid sel korral polnud see nii. Igav oli.

Ilusaid pilte, oskuslikke poose, hetke peatumisi oli ses lavastuses mitu. Selles on Ene-Liis Semper meister.

Muusika ja visuaal on «Pööriöö unes» võrdsed, mida võib näha positiivsena, sest nii ei domineerinud üks kunstivorm teise üle. Samas võib võrdsus kaasa tuua ühtlustumise ja just see juhtuski Estonias, Mendelssohn Bartholdy helide mõjuvus hajus. Ellerheina koori vajalikkus muutus esietendusel lausa küsitavaks, sest suure osa ajast seisid vaikivad lauljad orkestri varjus. Jah, nad laulsid suurepäraselt…

Ma ei saa mälust kustuda Semperi-Ojasoo Saksamaa lavastusi, eelkõige Handke näidendit «Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud», kus publiku sekka peidetud koori esialgu vaikne ümin kasvas etenduse lõpus ühiseks lauluks, mis mõjus plahvatusena. See kulminatsioon raamis näitlejate töö ja tõi publikul kananaha ihule. Saksamaa lavastuses ei oleks koori saanud mitte millegagi asendada, ent kui Estonia saalis poleks lauljaid olnud, siis ei oleks lavastus midagi erilist kaotanud.

Piisab ühest näitlejast

Lavastust analüüsides võib konstrueerida mitmesuguseid põhjendusi, miks publik peab näitlejaid nägema läbi lainurkobjektiivi (lihtne tõlgendus: me tajume, kogeme kõike läbi ekraani). Olgugi et saalis istudes võib igavus võimust võtta, oli neid näitlejate trikke siiski vaja.

Shakespeare’i «Suveöö unenäos» on üks olulisi tegelasi kangur Nick Bottom, kes koos puusepa, lõõtsapaikaja, katelsepa, rätsepa ja tisleriga on välja valitud Ateena hertsogi pulmapidustuste näitlejate sekka. Bottom (Jörgen Liik) tahab nii Shakespeare’il kui ka Semperil-Ojasool esitada kõiki rolle näitemängus «Pyramuse ja Thisbe ülikurblik lustmäng ja ülihale ots». Bottom on just see, kelle valib välja igavlev haldjas Puck, et pisut trikitada.

Pucki «Pööriöös» ei näe, temal on Mariku Vaariku hääl ja animaatorite antud välimus (unenäoliselt lendlev kriips-sodipodi). Kui lavastuses end jokkeriks grimeerinud (Liigilt võrratu muundumine!) Bottomil olid esimeses vaatuses kasutada samad vahendid, mis neljal armastajal, siis teises vaatuse lõpus oli just tema see, kes murdis end müürist läbi ja ekraanilt reaalsusesse.

Bottom tegi oma sõnad teoks ja esitas üksi kõiki rolle näitemängus «Pyramuse ja Thisbe ülikurblik lustmäng ja ülihale ots». Aga mitte ainult, sest Bottom lubas alguses panna publikul pisarad voolama, inimesed naerust vintsklema ning möirata nii, et ka igal viimasel kui kuulajal läheb süda soojaks. See ka juhtus. Kui Bottom/Liik end laval püsti ajas, mikri haaras, taustaks mängima orkester... siis selgus, et kaamerad, selili mängimine on eputamine, mõjuva loo jutustamiseks on vaja üht võimsat näitlejat.

Monolavastuse lummuses polnud enam tähtsust, kas ruum ja valgus sobivad kokku, kas peale jääb muusika või näitleja , sest kõik oli tervik, peaaegu et täiuslik. Kui kogu etenduse olid näitlejate ilmed suures plaanis nähtaval, siis Bottomi etteaste ajaks loobusid lavastajad kaamerate vahendatud pildist. Saalis süttis õrn (koidu)valgus, kera muutus täiskuuks… Öö vahetus päevaga, unenägu ärkamisega, näilisus asendus reaalsusega.

«Pööriöö une» mõjuvus peitubki orkestri saatel esitatud Bottomi monolavastuses, mis tühistas kõik eelneva. See oli kontrast. Helena, Hermia, Demetrius, Lysander muutusid veel selgemalt oma ihade (hirmude, soovide, viha ja armastuse) poolt manipuleeritavateks marionettideks. Ent täiskuuvalguse pimestuses polnud arusaadav, kas kõneleja oli Bottomi, Liigi või jokkeri näoga.

Tahan «Pööriöö unes» näha inimest. Uskuda lihtsalt tõde, et inimene on olulisem kui kujutlus ekraanil. Semperi-Ojasoo järjekordne hullumeelsus oli õnnestumine.

ARVUSTUS

«Pööriöö uni»

Georg Meri ja Anu Lambi tõlked

Stsenaarium, lavastus, kujundus Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo

Dirigent-muusikajuht Olari Elts

Valguskunstnik Pietu Pietiäinen, animatsioon Heta Jäälinoja, Aggie Pak-Yee Lee, live mix Maarja Pärsim, animatsiooni mix Alyona Movko, operaatorid Jekaterina Abramova ja Sanna Maria Rink, dramaturg Laur Kaunissaare, animaatorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee

Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Jörgen Liik, Jarmo Reha, Simeoni Sundja või Ragnar Uustal (kõik teater NO99), ERSO, tütarlastekoor Ellerhein

Korraldajad Teater NO99, ERSO, Eesti Kontsert

Esietendus 1. juunil 2016 Estonia kontserdisaalis.

Etendused 6. juunil ja 24., 25., 26., 27. augustil

HEILI SIBRITS