Uudised

17. ja 18. märtsil annab Eestis oma esimesed kauaoodatud soolokontserdid metsosopran Kai Rüütel.

Lauljatar on juba esinenud mitmete Euroopa ja Ameerika kuulsate ooperiteatrite ja kontserdisaalide lavadel.

Kontserdisari «Ilus möldrineiu»
17. märtsil kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis
18. märtsil kell 19 Tartu Ülikooli aulas

Kai Rüütel (metsosopran)
Roger Vignoles (klaver, Inglismaa)
Kavas Alexander Zemlinsky, Gustav Mahler, Franz Schubert

Kai Rüütel (sündinud 1981 a.Tallinnas)
Haridus: Georg Otsa nimeline muusikakool; Haagi Kuninglik Konservatoorium, Hollandi Rahvuslik Ooperiakadeemia (lõpetas kiitusega).
2009. aastal valiti Jette Parkeri noorte talentide programmi Londoni Kuninglikus Ooperis (Covent Gardenis), kus tegi ka oma lavadebüüdi (Sergei Prokofjevi ooperis «Mängur»).
2001., 2002., ja 2003. aastal võitis Eesti noorte klassikaliste lauljate konkursi.

Rollid ooperites ja suurvormides:
Londoni Kuninglikus Ooperis Hansuke (Engelbert Humperdincki «Hansuke ja Greteke»), Meg Page (Giuseppe Verdi «Falstaff»), Wellgunde (Richard Wagneri «Nibelungide sõrmus»), markiis Melibea (Gioachino Rossini «Teekond Reimsi»), Dorothée (Jules Massenet’ «Tuhkatriinu», salvestatud Virgin Classicu poolt 2012. aastal), Rosette (Jules Massenet’ «Manon»), Flora Bervoix (Giuseppe Verdi «La traviata»), Teine Daam (Wolfgang Amadeus Mozarti «Võluflööt», Sir Colin Davise juhatamisel); Šoti Kuninglikus Ooperis Edinburghis ja Glasgow’s Hansuke (Engelbert Humperdincki «Hansuke ja Greteke»); Flaami Ooperis Antwerpenis Sonetka (Dmitri Šostakovitši «Mtsenski maakonna leedi Macbeth») ja Nefertiti (Philip Glassi «Akhnaten»); Hollandi Ooperis Amsterdamis Blanche (Sergei Prokofjevi «Mängur»); Barcelona Gran Teatre del Liceu’s Siegrune (Richard Wagneri «Valküürid»); Toulouse’is Théâtre du Capitole’is Kate Julian (Benjamin Britteni «Owen Wingrave»).

Soleerinud Berliini Filharmoonikutega, Birminghami Sümfooniaorkestri, Londoni Filharmooniaorkestri, Haagi Residentie-orkestri ja RTÉ (Iiri Rahvusliku Ringhäälingu) orkestriga, Ameerika Ühendriikides tegi debüüdi St. Louisi sümfooniaorkestri ees. Andnud galakontserte Iirimaal, Lätis ja Tšehhi Vabariigis. Ees on ootamas ülesastumised Londoni Kuninglikus Ooperis, Hollandi Ooperis, Flaami Ooperis, Madriidis Teatro Real’is ja Dallase Ooperis.

Ajalehes Postimees ilmunud intervjuu lauljannaga

Jätke see nimi meelde! (Riina Luik, 16.03.2015)

Lauljatar on juba esinenud mitmete Euroopa ja Ameerika kuulsate ooperiteatrite ja kontserdisaalide lavadel.
Samas pole siinne publik teda veel kunagi laval kuulnud ja paljudele ei ütle ka tema nimi midagi. Tegin Hollandis elava lauljannaga Skype’i vahendusel intervjuu, et asjasse selgust tuua.

Kai, pean tunnistama, et kuulsin teie nime hiljuti esimest korda, ja ilmselt pole ma ainus.

Kuna olen juba nii ammu Eestist ära – täpsemini, õppima siirdunud, ja pole end kunagi ise meediale välja pakkunud –, pole ma sugugi üllatunud.

Lahkusin Eestist 2003. aastal, pärast Otsa-kooli kolmandat kursust, ja Haagi Kuninglikku Konservatooriumisse õppima mineku võimalus tuli mulle ootamatult. Sealne laulupedagoog Maria Acda andis Eesti Muusikaakadeemias meistrikursuse ja mõningatele Otsa-kooli õpilastele anti võimalus sellel osaleda. Pool aastat hiljem tegin Haagi konservatooriumisse sisseastumiseksamid ja mind võeti vastu.

Õppisin Haagis kuus aastat: bakalaureuseõppes neli ja magistriõppes kaks aastat. Alustasin Maria Acda lauluklassis, kolmandal aastal sai minu õpetajaks Barbara Pearson, ning magistrantuuri viimasel aastal leidsin oma õige õpetaja – Jón Thorsteinssoni. Laulmises kõige olulisema olengi õppinud just tema käest ja meie koostöö jätkub.

Kes olid Eestis teie esimesed õpetajad?

Minu esimesteks õpetajateks Georg Otsa muusikakoolis olid Henn Eerik ja Mare Jõgeva. Kuid laulmist alustasin Ellerheinas, hiljem laulsin Eesti Televisiooni tütarlastekooris Aarne Saluveeri juures. Klaver on meil alati kodus olnud ja kuigi minu vanemad ei ole muusikud, on nad väga muusikalembesed – psühholoogiadoktorist ema Eha on õppinud klaverit ja käinud balletikoolis, isa Tõnis on ärikorraldaja ja hea lauluhäälega. Juba lapsena käisin palju teatris, ooperit ja balletti vaatamas.

Kas teie tee muusikasse on olnud asjade loomulik kulg või olete seda hirmsasti ise tahtnud?


Ma tahtsin küll (naerab), aga kujutasin end ette eelkõige poplauljana. Minu lemmikbänd oli ja on Queen, Freddie Mercury oli ja on minu täielik iidol. Esimene kokkupuude klassikalise muusikaga oli samuti Mercuryga seotud – tema kuulus duett «Barcelona» koos Montserrat Caballéga. Kuid minu eelistusest hoolimata on miski mind suunanud õigele rajale, klassikalise laulmise juurde.

Oma hääle tegelikest võimalustest sain aimu alles Hollandis, mil adusin, et äkki tõesti suudan ma klassikas läbi lüüa. Veendumusele, et ma seda tõesti suudan, jõudsin bakalaureuseõppe viimasel kursusel, mil koolis lavastati Georges Bizet’ «Carmenit» ja mulle usaldati kahasse teise lauljannaga peaosa. Kuni selle hetkeni olin kõhklev, kuid kui algasid proovid, sain aru, et see on tõesti see, milleks ma olen loodud, mida ma tahan, ja et mul on sellele kunstivormile midagi ka anda.

Palun kirjeldage õpinguid Haagis, erineb see oluliselt lauljate ettevalmistusest Eestis?

Minu Eestis õppimise kogemus on suhteliselt lühike –, ja võib-olla on tänaseks olukord teine –, kuid arvan, et erinevus on näiteks keeleõppes: Haagis oli inglise keel meie töökeel ning väga suurt rõhku pandi itaalia, prantsuse ja saksa keelele – et hääldus oleks perfektne ja saaksid absoluutselt igast sõnast aru, millest laulad.

Kuna kool oli rahvusvaheline, olin paratamatult mõjutatud teistest kultuuridest. Kogu kooli õhkkond oli väga loov, rõhk oli päris tööl ehk laval esinemisel. Ooperiakadeemia magistrantuur tähendas näiteks kaht ooperit aastas: esinemist päris laval, päris orkestriga, erinevate lavastajate ja dirigentidega, kostüümis, grimmis jne. See annab väga hea ja olulise lavakogemuse.

Mida kujutas endast Jette Parkeri stipendium Londoni kuulsas Covent Gardenis?


Reaalselt tähendas see täiskohaga tööd.

Vaatasin teie osatäitmist Jules Massenet’ «Tuhkatriinus» – see oli nii vaimukas ja dünaamiline. Kas ooperimaailm näitab teie arvates rahunemise märke, kas meeleheitlik moderniseerimise ja tuunimise buum on nüüd möödas?

Mulle tundub, et eksperimenteerimine jätkub. Teen Flaami Ooperis Nefertiti rollis kaasa Philip Glassi muusikal põhinevas ooperis «Akhnaten», ning kuna ta on heliloojana äärmiselt minimalistlik, on ooper vastukaaluks üles ehitatud välistele efektidele ja selle loomine usaldati maailmakuulsale disainerile Walter Van Beirendonckile.

Ja see on juba ammu iseenesestmõistetav, et lauljad peavad olema mitte ainult suurepärases vokaalses, vaid ka füüsilises vormis, paindlikud ja valmis minema kaasa lavastaja ükskõik kui hullu ideega.

Just hiljuti oli mul ühe kolleegiga sellest juttu. Tema igatses taga aegu, mil lauljatel oli suurem sõnaõigus. Algul olin minagi üsna kinnine ja muretsesin selle pärast, et kuidas ma välja paistan – mulle ei meeldinud teha asju, mis olid minu turvatsoonist väljaspool.

Näiteks kord pidin räppides ette kandma Arnold Schönbergi muusikadraama «Erwartung» («Ootus») ja ma ei läinud sel päeval ebamugavustunde vältimiseks tundigi. Lõpuks tegin selle ära, kuid see oli tohutu eneseületus!

Covent Gardeni aeg õpetas mind selles osas väga palju: seal tuli sageli teha midagi täiesti uut, vahel ka ebamugavat ja harjumatut. Nüüd on paindlikkus üks minu plusspunktidest ja lavastajatele ma väga meeldin, kuna olen valmis proovima ükskõik mida! (Naerab.) Noori lauljaid koolitataksegi juba hoopis teisiti, neil ei ole kohanemisega probleeme.

Kuidas jõutakse nii noorena nii suurtele lavadele, mainekatesse ooperimajadesse ja nimekate lavastajate käe alla?

Eelkõige on selle taga tohutu töö ja muidugi oli minu õnn, et sattusin väga õigel ajal kandideerima Jette Parkeri noorte artistide programmi. Kuid need kaks aastat, mis ma seal olin, andsin endast absoluutselt kõik!

Mind võeti sinna eelkõige potentsiaali pärast, sest vokaaltehniliselt tundsin end teistest nõrgemana. Seepärast läksin igal hommikul tund enne teisi lauluklassi, et värske häälega harjutada. Olin sel ajal programmis ainuke metsosopran ja kuna teatris oli ka palju kontserte, ei öelnud ma ära ühestki võimalusest laulda – tegin seda alati hea meele ja rõõmsa naeratusega. See oli nii erakordne võimalus, seda ei tohtinud lihtsalt käest lasta! Seda enam, et need kaks aastat ei garanteerinud tulevast koostööd, see tuli sõna otseses mõttes välja teenida.

Ja neid ei ole palju, keda tagasi kutsutakse. Mind kutsuti, ja olen seal teinud Meg Page’i rolli Giuseppe Verdi ooperis «Falstaff» ning Wellgunde rolli Richard Wagneri ooperis «Nibelungide sõrmus», ja suvel lähen taas tegema Megi.

2016/2017. aastal on tulemas veel kaks rolli ning see hooaeg ongi mul juba põhimõtteliselt täis, sest ees ootab ka debüüt Dallase Ooperis Olga rollis Pjotr Tšaikovski ooperis «Jevgeni Onegin».

Ja kõige selle juures leidsite aega Eestisse tulla. Mida ütlete esitatava kava kohta?


Roger Vignoles’iga (briti pianist – toim) oleme samas agentuuris (Intermusica) ja kuna ta on fenomenaalne pianist, olen tahtnud alati temaga koostööd teha. Võtsin kogu oma repertuaari kaasa, läksin Rogeri juurde, istusime maha ja vaatasime, mis meile mõlemale meeldib ning millest saaks kokku toreda ja armsa kava. See oli juhus, et meil kuupäevad klappisid.

Lied’i-kava olen osaliselt ka varem esitanud. Need laulud on armastusest ja surmast, ning eriti kontserdi esimene pool on mulle väga südamelähedane.

Riina Luik