Meedias 2016.a.

Hoides koos elu, armastust ja hinge 10.08.16 /Eesti Ekspress

Zenaida des Aubris kirjutab Ülo Kriguli „Luigeluulinna“ esietendusest Saaremaa ooperipäevadel.

 Soomes toimub kuulus Savonlinna ooperifestival, mille Eesti vaste võiks olla 14. sajandist pärinevas Kuressaare piiskopilinnuses juba alates aastast 2008 korraldatavad suvised ooperipäevad. Tänavu toodi seal esimest korda lavale noore Eesti helilooja Ülo Kriguli ooper „Luigeluulinn“, mille muusikalise materjali aluseks on Kriguli samanimeline teos sopranile ja orkestrile, mis pälvis aastal 2014 Monaco printsi Pierre’i fondi muusikapreemia. Tuleb loota, et seda teost esitatakse ka mujal lavadel, sest „Luigeluulinn“ kindlasti väärib seda.

Allegooriline süžee on lihtne: müütiline Kuuluik räägib loo armunud Arhitektist, kes tahab oma elu armastuse südame vallutada. Temake aga nõuab, et mees ehitaks talle linna, kus naine saaks elada ja end hästi tunda. Mees ehitab ja ehitab, kuid tema armastatu ei leia Arhitekti loomingust seda, mida ta sealt leida tahab. See kurvastab sügavalt nii meest kui naist, Arhitekt on meeleheitel ning loob üha kõrgemaid ja hulljulgemaid ehitisi. Aga ikka ei teki armastaja ja ta armastatu vahele harmooniat. Kuuluik räägib Arhitektile, et ehk pole naine tema jaoks õige, kuid mees on veendunud, et see pole nii. Kuuluigel hakkab mehest kahju ja ta avaldab saladuse, kuidas naine õnnelikuks teha: linn peab olema ilma seinteta. Luik ohverdab oma suled ja nõnda saab Arhitekt lõpuks ometi luua ehitise, kus armastus, hing ja unelmad saavad elada ja õilmitseda.

Libreto põhineb Kristiina ­Ehini lühijutul, mille kohendasid lava jaoks Taavi Eelmaa ja Marianne Kõrver. See on lihtne, poeetiline ja allegooriline lugu, mida Ülo Krigul on väga efektiivselt kasutanud, kuid milles pole lihtsalt piisavalt materjali 80minutiliseks ooperiks. Pärast kolmandat kordust, laulduna ladina, eesti ja inglise keeles, jääb ikka loo sisukusest puudu. Seega jääb edasise narratiivi kandmise koorem helilooja õlgadele.

Ülo Krigul arendab oma muusikalist keelt, mis põhineb selgelt klassikalise hariduse väga viljakal pinnasel ja millele on lisatud džässi, bluusi, räpi ja popi elemente. Teda on inspireerinud nii Gershwini ja Bernsteini vaimud kui ka Björk, samuti on lüürilistes ja sfäärilistes helides kuulda räpi kordusi ja närvilisi džässirütme. Helilooja isiksus on kogu aeg tugevalt tunda, kuigi see ooper on kirjutatud löökpillirühmaga laiendatud kammerorkestrile. Siin läheb asi huvitavaks: marimba, vibrafon ning spetsiaalselt ­Vambola Kriguli poolt leiutatud ja ehitatud löökpillid tekitavad õigeid helisid „luigesulgede“ jaoks.

Suurepärast Tallinna Kammerorkestrit ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatas Risto Joost, kellel tõenäoliselt ei olnud mingit kontrolli elektroonilise võimenduse poole üle. Küllap polnud prooviaeg Saaremaal piisavalt pikk, et leida õiget tasakaalu – sageli oli orkester nii vali, et summutas täielikult lauljad. Miks üldse oli vaja võimendust nii orkestrile kui lauljatele, jäi arusaamatuks. Kuigi esinemistelk ei pruugi olla täiusliku akustikaga, oleks naturaalsete helide jõud ja musikaalsus olnud tunduvalt efektiivsem ilma elektroonilist võimendust kasutamata.

Lavastaja Marianne Kõrver ja lavakujundaja Kristjan Suits lõid abstraktse maailma. Monokroomsed mustvalged linnaprojektsioonid Emer Värgilt lihtsatel ringidel ja kolmnurkadel tõusid sümboolselt mitmetasandilistelt platvormidelt, et sümboliseerida arhitekti ehitisi. Kuu jääb luige valduseks, kelle lugu leiab aset eraldi alas. ­Triinu ­Pungitsa loodud kostüümid viitasid karakterite vaimuseisundile. Rahvusballeti tantsijad peegeldasid tegelaskujude tundeelu.

Ooperis on vaid kolm peategelast: esiteks tuleb mainida sopran Iiris Vesikut, kes laulab Kuuluige rolli. Vesiku tämbrit on ilmselgelt mõjutanud Björk, selles on delikaatset ja ingellikku kvaliteeti, mis on tema rollis hädavajalik – oma ­kõrge, särava ja väga isikupärase häälega toob Vesik lavale müütilise luige. ­Helen ­Lepalaane ­rikkalik metso­sopran loob melanhoolselt ja väärikalt armastatu rolli. Õnnetu ­armastaja mõneti tänamatut osa kehastab bariton Marius Peterson, otsides armastust üksnes oma pea ja mitte südamega. Vaid Kuuluige ohverduse hinnaga mõistab ta, et armastus peab olema ka sisemine, mitte üksnes väline.

Zenaida des Aubris on Berliinis elav ­ooperiajakirja Opernnetz.de kriitik.

Ülo Krigul „Luigeluulinn“ (Swan Bone City).

Libreto Taavi Eelmaa ja Marianne Kõrver Kristiina Ehini lühijutu „Luigeluulinn" põhjal. Lavastaja Marianne Kõrver. Muusikajuht ja dirigent Risto Joost. Kunstnik Kristjan Suits. Kostüümikunstnik Triinu Pungits. Videokunstnik Emer Värk. Valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Koreograaf Marge Ehrenbusch.

Osades Iiris Vesik, Helen Lepalaan, Marius Peterson. Laval Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja tantsijad Mari Stankus (Eesti Rahvusballett), Maria Goltsman, Egor Zadoya, Tuuli Peremees. Esiettekanne 25. juulil 2016 Kuressaare lossi ooperimajas.


Zenaida des Aubris