Meedias 2016.a.

Eneseirooniat nüüdisaja inimesele. 6.06.16 Postimees

Tavaliselt on Eesti Kontserdi muusikatempli helilised rituaalid visuaalselt tagasihoidlikud.

 See võimaldab rahumeeli silmad sulgeda ja keskenduda pigem ruumilisele helide voolule kõrvade, hinge ja keha kaudu. Muusikast inspireerituna sünnivad kuulajas isiklikud kujutluspildid või siis vajub ta lihtsalt unenägude rüppe. NO99 «Pööriöö uni» algab samuti helide-templisse sisemisel, kuid suletud silmadega unelemine sulni muusika saatel pole võimalik.

Kontserdisaali laes rippuv kera on visuaalselt silmatorkav ja sunnib vaatajat endaga suhestuma. Kui ring esindab ideaalset vormi kahemõõtmelises maailmas, siis kera täidab sama ülesannet kolmemõõtmelises ruumis.

Näitemäng ise on ühelt poolt visuaalselt üliemotsionaalne ja teisalt nii lakooniline. See vastuolu loobki pinge. Shakespeare’i 400-aastane ajalooline tekst on NO99 esituses kui tasapind sfääril, surematu loo ainuvõimalik jätk tulevikku, võimalus kohaneda tänapäeva väärtushinnangute ja tekstiloomega.

Lavastuse esteetika ja märgisüsteem on tõeliselt nüüdisaegne, mistõttu kõnetab Shakesepeare’i umbes 1600. aastal kirjutatud tekstis avalduv armastus ka praeguseid noori. Neid, kelle maailm on taandumas ruumist tasapinnalise ekraani suuruseks - ekraani, mille emotsionaalseks sisuks on emotikonid ja juutuuberite kõiksusesse suunatud «enesepaljastuslikud» monoloogid.

Ääretult inspireeriv on lavastaja ja kunstniku idee kõrvutada tasapinnaline maailm lõpmatu sfääriga. Väga osavalt on nad kasutanud Tehnika kui tegelaskuju rolli suure plaani loomisel, nii et suur ja ka ülisuur plaan muutuvad armastuse kõrval lõpmatuseks.

Esmalt surutakse vaataja tähelepanu ruumis kokku, nii et kõik muutub üheks tasapinnaks, mis omakorda on laiali laotatud hiigelsuurele sfäärile. Seda vastuolulist mõtet on raske sõnadesse panna, seda peab nägema. Kuid just nii esitatakse poolsfäärilisel inimnäol ja kehal kogu etenduse vältel joonepõhist mänglevat animatsiooni. Kordagi ei sula see füüsiliselt üheks tervikuks ning jääb rõhutatult eri maailmadesse, et vaataja peas tekiks kokkupuude märgi ja vaimu tasandil.
Just nii nagu moe- ja elustiili ajakirjade visuaalne esteetika esitab tänapäevase maailma ideaale - väljalõigatuna ja üksteise peale kleebituna ning lootes, et nii tekib inimese peas mingi tervik. Või nagu moodsad skulptuurid, mis esmapilgul tunduvad kui suvalised esemed prügihunnikus, kuid teatud õige nurga alt vaadatuna moodustavad nad üllatava harmoonia ja kunstilise terviku tasapinnal!

Ühe sekundi jooksul elavad teineteise külge klammerdunud näitlejad läbi tohutult varjundirikkaid ja intiimseid emotsioone ning metamorfoose. Nad on justkui animeeritud kangelased animafilmides, kes peavad vaatajat veenma oma olemasolus ja ehtsuses. Füüsiliselt ääretult ebamugavas asendis näitlejad tungivad nüüdisaegses ihaluses
peadpidi kaamerasse. Trügivad esiplaanile, et täita sellega elu sisu - paisata karakteerseid üle-elusuuruseid emotsioone veenvalt kõiksuse sfääri ekraanile. See kõik kokku mõjub kui internetipõlvkonna kangelaste emotikonid, visuaalseks märgiks tasandatud inimese emotsioonid.

Tegelaste ihalus pääseda kaamera objektiivile füüsiliselt ja vaimselt võimalikult lähedale, tagab justkui maksimaalse läheduse kõiksusega - nii saab olla kõigile nähtav ja paista vaataja peale ühtaegu nii päikese kui kuuna. Võita vaataja maksimaalne tähelepanu ning litsuda teda oma kahedimensioonilise maailmaga. Kuni lavastajad Ojasoo ja Semper dramaturgiliselt väga õigel ajal halastavad, sellest painest vabastavad ja totaalse ideaalitaotluse sfäärist välja toovad. Välja kontserdisaali, et tõsta pilk lakke ja hingata ruumilises maailmas koos ERSO tekitatud helidega. Ja nii vältab see läbi terve lavastuse... Selline omamoodi vaataja tunnetuse treenimine - harjutused ruumilise ja tasapinnalise elu ning illusiooni ja reaalsuse eristamiseks.

Taustaks noorte armastuslugu ja ihalus näida maailmakõiksuses suurena ning teha seda mõistagi tehnika kaasabil. Internetipõlvkonnale peaks nii esitatud modernne Shakespeare olema väga loetav tekst ning klassika austajad saavad etenduse jooksul jälgida muutusi oma ruumitunnetuses ning tajuda, kuidas kunst ja lavastaja tahe meiega manipuleerivad.

Kui lavastuse jälgija tunneb selles pealetükkivalt visuaalses emotsioonitulvas ära groteski ja suudab seda vaadata eneseirooniliselt ning sisemiselt naerda - siis on tegu teraapilise protsessi algusega, mida NO99 teatri tükid üldjuhul on. Kollektiivne katarsis ning vabanemine. Unenäost ärkamine. Ning kui ta muusikatemplist väljub, tekib tal juba võimalus argiruumi näha :) (see on rõõmu väljendav emotikon).

Mait Laas

animafilmitegija


«Pööriöö uni»
Esietendus 1. juunil Estonia kontserdisaalis