Meedias 2016.a.

Eestlased Berliini kontserdimajas. Julgus uuele, vastuseis olemasolevale, vastuhakk iganenule / 25.05.16 Eesti Päevaleht

Tobiase keelpillikvartett esitas Berliini Konzerthausi väikses saalis Tobiase, Pärdi ja Reinvere teoseid.

 Kolme Eesti helilooja kontserdi moto oli nende loomingu sünnikoht: Berliin. Nii Rudolf Tobias kui ka Arvo Pärt ja Jüri Reinvere on Berliinis loonud oma tähtsamad teosed. Reinsalu puhul tasub lisada „seni”. Ürituse korraldanud Eesti kultuuriatašee Harry Liivranna sõnul kandis ta sellise kontserdi mõtet endas umbes kaks aastat ja idee päädis 15. mail muusikaõhtuga kontserdimaja väikses, kuid täiusliku akustikaga kammersaalis.

Pealkiri võinuks ju olla ka „Kolm Eesti heliloojat Berliinis”, ent tähtsam oli muusika ja idee autori valitud kvartetivorm. Tobiase kvartett (Maano Männi, Terje Männi, Toomas Nestor ja Aare Tammesalu) esitas Tobiase II c-moll kvarteti, Pärdi „Summa” ja „Fraetrese” keelpillikvartetiversiooni ning Reinvere I kvarteti „Keskhaigla” – järjestatud sünniaastate, mitte kavalehe järgi. Esiettekandele tuli Reinvere III kvartett „Iet” tsüklist „Neli kvartetti”.

Tobiase elu ja loomingu parim tundja, muusikateadlane dr Elke Voelker, kes on kaitsnud selle kohta 2012. aastal väitekirja, peab 1902. aastal Peterburis loodud II kvartetti isikupärasema helikeelega teoseks kui helilooja üsna noorena komponeeritud I kvartetti (1899). Kunstiline taotlus on saavutatud dramaatiliste kontrastide ja harmooniliste värvidega, omavahel põimunud teemad suubuvad peamisse muusikalisse mõttesse.

Keelpillikvartette võib vaadelda kui heliloojate katsetusi kombata modernse kõige-kõige kaugemaid piire ja julgust loominguliselt eksperimenteerida. Nii on ka Tobiasega. Temanimeline kvartett tõi kuulajani helilooja toona uudsed helivärvide elemendid: skertsos kostis pizzicato nagu harf või lauto, „Ööpalas” mängitud efektne tremolo mõjus nagu orkester. Kvarteti kolmas osa, „Ööpala”, Tobiase üks tuntumaid teoseid, kuulub Eesti muusikas poeetilise imaginatsiooni tippude hulka. Selle kaudu pidavat ära tundma Eesti looduse ja meremaastikud. Isiklikult vihkan, kui kuulajale kirjutatakse ette, millised pildid peab muusika tema ette manama või milliseid tundeid tekitama, kuid küllap on kellelgi sellest abi. Tobiase kammerteos jättis kogumulje, et üle saja aasta tagasi oskas üks Hiiumaa noormees luua muusikat, mida võib tänapäevalgi veel huviga kuulata.
Pärt, tuntud ja oma

Arvo Pärt on Berliini muusikahuvilistele tuntud ja oma. Tema on ainuke, keda nimetatakse siin alati eesti heliloojaks, mitte ei hakata ebalevalt rääkima Eesti juurtest, nagu tänapäeval kombeks. Nagu polekski inimesel rahvust! Kaks lühikest pala näisid olevat ka orkestri lemmikud, minu lemmik oli vaieldamatult „Summa”. On üleliigne rääkida siin Pärdi loomingu erakordsusest või tema tähendusest tänapäeva muusika varamule. Need lihtsalt on.

Temast 36 aastat nooremal ja ajakirjanduses „Eesti juurtega kosmopoliidiks” nimetatud Jüri Reinverel on Berliini-staaži üle kümne aasta. Berliinis on ta kirjutanud valdava osa oma heliloomingut. Tuleb mainida, et mitmekülgselt võimeka loojana on Reinvere tuntud ka kui vaidlusi tekitav ja meeli ergastav esseist, kes käsitleb sõna sama meisterlikult. See pole heliloojate puhul sugugi tavaline. Tema panus luulesse on arvestatav, kuid seda on paraku hinnatud ingliskeelsete värsside põhjal. Nii I kvartett „Keskhaigla” kui ka III kvartett „Iet” kasutavad peale pillide fonogramme Peter Yearsley loetud luuletustega. 2013. aastal Schleswig-Holsteini muusikafestivalil esitatud teosele ei andnud kriitikud armu. Neile jäi arusaamatuks, milleks lisada keelpillide flažoletthelidele veel värsse ning sünnitusmaja tavahelisid ja karjeid. „Võib ju teha. Kuid ei pea. Reinvere ise teab, miks tal on vaja lisada muusikale monotoonselt leierdatud teksti ja sünnitaja karjeid. Iga originaalne idee ei ole tingimata hea,” arvas Hamburgi Abendblatt. Kas samamoodi pole hinnatud pea iga novaatorlikku ideed? Sai ju Tobiasegi I kvartett kehva kriitikat ja ega Pärtigi osatud Eestis vääriliselt hinnata. Reinvere teose muusikaline külg avaldas muljet, tervikut rikkus minu kõrva jaoks ilusa tämbriga esineja kehv diktsioon ja... Oh kuulge! Raadiomaja kuuldemängude stuudios on tehtud palju kvaliteetsemaid heliülesvõtteid, võin vanduda! Iga väga hea helilooja ei pruugi olla väga hea helirežissöör, Arvo Pärt on pigem erand.

Kuid Reinvere kammermuusika ajendas kindlasti tutvuma tema muu loominguga, eriti ooperitega. Et siis pärast talt küsida: kas need teosed oleksid võinud sündida kuskil mujal kui Berliinis? Ka Reinvere kodanikupositsioon on väljakujunenud ja polariseeriv. Samuti tema arvamused tänapäevasest ooperimuusikast. Reinvere FAZ-is avaldatud artiklid on kirjutatud nii hästi, et ei saanud teisiti, kui pidin soovima: kirjutage veel! Ta lubas.

Julgen väita, et nimetatud kolme Eesti heliloojat ühendav omadus on julgus uuele, vastuseis olemasolevale ja vastuhakk iganenule. Kõigepealt meenub Pärt oma püüdlustega ja alalhoidjate materdava kriitikaga. Nii vormiti looja poliitiliseks kujuks, tehti temast dissident. Praegu elu läänes kriitiliselt kajastav Reinvere on selles mõttes Pärdi järglane, kuigi väljendid „mantlipärija”, „traditsiooni jätkaja” jne on kohatud, kui tegemist on loovisiksustega. Reinvere on niivõrd omanäoline, et polegi võrreldav. Heal juhul saab teda mõne kõrvalise tunnuse järgi teistega koos kontserdikavva võtta. Võib-olla sobiks öelda, et tänu Reinverele on Berliinis ikka üks eestlasest helilooja, keda pole võimalik kellegagi segi ajada.


MARIKA VILLA