Meedias 2016.a.

Arvustus. Luule tuleb tuulest /kultuur.err 15.04.2016

Kontsert Eesti Rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein ja Tallinna M Muusikakeskkooli noortekoor. Dirigendid (enamjaolt) Mikk Üleoja ja Ingrid Kõrvits Estonia kontserdisaalis 14. aprillil 2016

 Kuulanuna RAMi, Ellerheina ja TMKK noortekoori ühises esituses kodumaist kooriklassikat suurele koorile (Tobias, Kreek ja Saar) tundus, nagu oleksin käinud pidusaalis küll ilmatumailusates kingades, ent üks king ühest numbrisuurusest ja teine teisest. Uhked, pilkupüüdvad jalavarjud ja ühe korra saab hakkama, aga küll pigistas!
Eesti Rahvusmeeskoor on Eesti meeskoorimuusika absoluutne tipp, maailmatasemel kollektiiv - sellele ei vaidle arvatavasti keegi vastu. Hiljutine juubelihooaeg tõi kuulajate ette valikud RAMi kunstiliselt juhilt – lauldi nüüdismuusikast, jazzist ja suurvormidest romantismi ja vanamuusikani. Loodud pilt iseloomustas koori iga kandi pealt vaadates ja nähtu, eriti aga kuuldu, tegi headmeelt.
Ka Ingrid Kõrvitsa käe all laulvad Ellerhein ja TMKK noortekoor ja erakordselt sümpaatsed, rohkeltpärjatud ja silmapaistvad muusikakollektiivid. Ometi nende kolme ühinemisel kahetunnises kontserdis jäi puudu midagi, mida püüan saaliskuulanu kõrvade läbi kogenuna sõnastada. Olgu kõigepealt öeldud, et nii RAM kui teised kaks koori esinesid Estonia laval ka eraldi, mis vaid kinnitas mu eelpool väljatoodud mõtteid: kõik koorid on suurepärased. Tütarlastekoor ja noortekoor olid ühises sulamis sulnilt nõtked, kaunis hele ja klaar kõla, paindlikud kergekaalulised vokaalivärvid, täpne diktsioon ja dirigendi turvalises süles vormistunud taotlused.

Kena hõrk kuulamine.
RAM esitas ühe laulu, kus kristalses toonuses tõusid esile koori parimad omadused: vokaalne ühtlus, mahlakad mahevärvid, pehmed täidlased tämbrid, Saare muusikale omane arhailine tagatuba ja teose vormiline terviklikkus. Ilus! Ühiselt esitatud muusika tõi kuulajate ette kava esimeses pooles Rudolf Tobiase sakraalsed teosed, teises pooles aga Mart Saare ja Cyrillus Kreegi ilmalikud koorilaulud. Iseenesest idee esitada Eesti koorimuusikaklassikat väärib sama valjut aplausi, kui kõlas saalis juba esimesele laulule. Kahjatsusväärselt vähe me kohtame täna kooride kontserdil Tobiase muusikat (kui just ei ole helilooja teos juubeliaastaga seoses koorikonkurssidel kategooria kohustuslik laul), Kreegi ilmalikke laule me praktiliselt ei kuule – kui esitatakse Kreeki, siis ikka kas Taaveti laule või mõnd muud vaimuliku sisuga teost. Saare muusikat veel õnneks kuuleb, sedagi ent käputäielt kvaliteeti taganõudvate kooride esituses. See, et RAMi ja tütarlastekooride ühislaulmises jääb midagi vajaka, oli tegelikult sisse programmeeritud sel hetkel, kui need nii erineva kõlapildiga kollektiivid kokku mõeldi.

Moodustunud üle saja lauljaga hiigelsegakoor oma visuaalses imposantses olekus ei korvanud ootusi muusika esituse osas, eriti just Mart Saare puhul. Tobiase vaimulikud laulud on erakordselt nõudlikud esitajate suhtes, siin oli tunda tõsist tööd, tehniline teostus oli tabav, kuid sisuline külg jäi lahjaks. Tobiase 1900. aastal Piibli tekstile loodud "Eks teie tea" on üks meie rahvusliku kunstmuusika tüvitekste, kuid kuuldud esitus ei tekitanud oodatud pinget nagu näiteks raadiofonoteegis talletatud aastatetaguses Toomas Kapteni dirigeerimisel noortekollektiivide esitatud variandis. Ülimalt paljutõutav oli küll meeskooride voolav algus, kuid mingil hetkel teos lihtsalt vajus laiali, voolas energiast tühjaks. Tobiase kooriteoseid esitada on paras pähkel – partiid on kukaltkratsimaajavalt pretensioonikad, vokaaltehnika peab olema meisterlik, lisaks on vaja välja tuua teose sisuline liin. Sel õhtul oli tehniline teostus täitsa priima - ent sisu jäi hajevile.

Alates kontserdi teisest poolest oli Ellerheina ja noortekoori juures tunda väsimuse märke, see on inimlikust tasandist täiesti mõistetav; olgem pigem tänulikud, et need noored näitsikud oma koolikoormuse ja eelmisel õhtul lauldud kontserdi kiuste võimalikult väärikalt ja tugeval tasemel esinesid. Kuid mida nõrgemaks jäi naiskoori osa, seda rohkem tõusis esile meeskoor ja tasakaal läks paigast ära. Kaks õnnetumat laulu minu jaoks olid (mu enda kaks väga suurt lemmikut): Cyrillus Kreegi rahvaluule tekstile kirjutatud “Sirisege, sirbikesed” (1919) ja Mart Saare Eduard Wöhrmanni tekstile loodud "Kõver kuuseke" (1931). Kreegi mainitud laul on karakterlugu, selle laulu kordumatus peitub kiiruses, kerguses ja täpsuses. Kuuldud versioonist oleks minu arvutuste kohaselt võinud laulu esitada kõva kolmandiku võrra tempokamalt (kui isegi mitte kaks korda, sest esitajad ju profid), oleks ka paremini välja joonistunud laulu harmoonia liikumine. Mart Saar (ja mitte ainult eelmainitud laul) jäi minu jaoks sel kontserdil aga kõige kõduramaks.

Suur koor on tore nähtus ja iga koorijuhi salajane unistus, aga Saare laulud on midagi hoopis muud kui lihtsalt tehniliselt täpne sooritus, peab tekkima keemia, paralleelmõtestatus. Aga ei tekkinud. Ja ei saanudki tekkida, sest laulvad kollektiivid olid ühiste proovide käigus jõudnud küll elementaarse teineteisekuulamise tasemeni, kuid ühist energiat - seda kõige tähtsamat - lihtsalt ei olnud. Pikad hääbumised laulude lõpus kõlasid küll kaunilt, aga nad ei toetunud millelegi – seal ees ei olnud kuhjunud vajalikku pinget, mida lõpp oleks lahendanud. Saare muusikat lauldes ei saa jääda akadeemilisse raami, teose esimesest akordist alates peab toimuma mentaalsel tasandil muutus - on tarvis kaasa hingata partituuri vaikimisi sisse kirjutatud soolast sügishõngu, peab hõlma alt laskma sisse tuulepuhangu, peab anduma looduse lootustandvuse ees. Juba laulu esimesest noodist peab kuulaja ninna hakkama raba kirbepruun lõhn, peab hinges kripitsema kauge metsaviiru sünkjastume serv, südames peab tuikama magusvalus tuks.

Sääraseid esitusi meil veel õnneks kuuleb – hästi on meeles aastatetagune kontsert Mart Saare ja Ester Mägi juubeliteks, kus ühend(harrastus)kooride esituses siinsamas Estonia laval Triin Kochi käe all kõlasid Saare laulud nii, et publik hingas ainult ühtepidi ja laelühtrid krudisesid. Saare juures ongi häälerühmade loomuomased tämbrivalikud need, millega mängimine teeb laulust laulu. Siin on lisaks tüünele meeskoorile vaja eriti mahlakat alti ja kumerat sopranit, segakoorile on vaja naiselikku tarkust ja elukogemuslikku tunnetust - noortel tüdrukutel seda veel olla ei saagi. Naiskooridel aga on. See pani peas keerlema mõtte, et mis oleks kui laval oleks RAMi kõrval olnud Tartu Ülikooli Akadeemiline naiskoor ja näiteks hiljuti Jõhvi kammerkooride konkursil end väga hästi näidanud kammernaiskoor Sireen? Oi, ma arvan, et see olnuks hiiglamahea. Hiiglaslikus kunstlikult kokku liidetud segakooris peenemaid nüansse ei kuulnud ja seda ei saagi tahta – kujunevad need ju mitte loetud proovide käigus, vaid aastatepikkuse töö tulemusel.

Kokkuvõtteks ma siiski südamest tunnustan kõiki kolme koori – kontsert koorimuusikaklassikaga üsna täis saalile oli järjekordne tõestus, et Tobias, Kreek ja Saar on väärt heliloojad ja nende koorimuusika väärib esitamist. Kui vaid see king iga kord ei peaks pigistama.

MARGE-LY ROOKÄÄR