Meedias 2016.a.

Ainus ja igavene Eri Klas /4.03.16 Sirp

Mitte miski ei asenda kaotatud kaaslast.

 Midagi pole kallimat, kui rohked ühised mälestused, paljud koos läbielatud rasked tunnid, tülid ja leppimised, südamepuistamised. Nii kulgeb elu. Algul me muutume rikkamaks, aastate vältel istutame, aga siis tulevad aastad, kus torm hävitab meie töö ja laastab metsa. Üksteise järel jätavad sõbrad meid ilma oma kaitsvast varjust. Ja meie leina seguneb kurb teadmine, et me vananeme.

Antoine de Saint-Exupery
Eri oli minu kõrval üle poole sajandi. Ta oli maailmaklassi dirigent ja paljude ühiskondlike ettevõtmiste algataja, kuid kõige selle kõrval üks eriliselt sooja südamega sõber, kes riputas fraki varna ja muutus mõne hetkega humoorikaks suvehiidlaseks.

Kolmkümmend aastat oli ta Estonia peadirigent. Selle aja jooksul pani ta ühes suunas mõtlema ja ühiselt hingama paljude põlvkondade lauljad ja tantsijad. Tema taktikepi all vallutas meie teater kuulajaid Moskvas, Leningradis/Peterburis, Helsingis, Savonlinnas, Stockholmis, Pariisis, Karlsruhes ja mitmetes teistes linnades.

Ta oli Stockholmi Kuningliku Ooperi ja Moskva Novaja Opera peadirigent, Soome Rahvusooperi esimene külalisdirigent, juhatas üle saja orkestri üle kogu maailma Berliinist Los Angelese ja Sydneyni. Klassikalise repertuaari kõrval tunnetas ta väga täpselt oma kaasaegsete heliloojate uusi rütme ja harmooniaid. Eriliselt lähedased olid talle Arvo Pärdi ja Alfred Schnittke teosed, kuid ka Heino Elleri, Eduard Tubina, Eino Tambergi, Veljo Tormise, Jaan Räätsa, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüüri ning mitmete teiste eesti heliloojate loodu oli tema kontsertidel pidevalt kavas.

Sergei Rahmaninov on meenutanud mõtet ühel vanal hauaplaadil: „Surnud on ainult see, kes on unustatud11. Kahjuks füüsiliselt on Eri meie hulgast tõesti lahkunud, kuid paaril viimasel päeval omaette vaikselt mõtiskledes või rahvusringhäälingust temaga tehtud haruldasi vestlussaateid vaadates on tunne, et ta on endiselt meie kõrval. Teda unustada pole võimalik. Ta jättis meisse ühe kordumatu kiirguse, mis ulatub üle aegade.

Eri Klasi portree ja büst meenutavad teda igale rahvusooperi Estonia külastajale, tema kohta on ilmunud ka kolm raamatut, kuid laiemale üldsusele mõeldes tuleks hakata koguma mõtteid tema elutöö edaspidiseks väärtustamiseks, sest uued poliitilised tuuled ning rahvusvaheline rahutus lükkavad iga uue päevaga meediasse ja inimeste arusaamadesse üha uusi teemasid ja muresid.

Minu arvates võiks iga kolme aasta järel toimuda Eri Klasi nimeline rahvusvaheline dirigentide konkurss. Alustada võiks sellega näiteks aastal 2019, mil tema sünnist möödub 80 aastat. Eesti Teatriliit võiks igal hooajal anda välja Eri Klasi nimelise preemia eredaimale dirigenditööle meie teatrites. Rääkimata mälestuskontsertidest Birgitta festivalil, meie teatrites või kontserdilavadel. Need võiksid olla kõige esimesed ettevõtmised.

Eri ei olnud kunagi nukrutseja, vaid nautis täie rinnaga elu ja iga alanud päeva. Minevikusündmusi meenutades vaatas ta alati homse päikese suunas.

Liivane eesriie on langenud, kuid võimsad südametuksed jäävad alatiseks kostma. Puhka rahus, kallis sõber.

Sinu Arne Mikk

Eri Klas 7 VI 1939 - 26. II 2016
Eesti on kaotanud ühe oma suurtest poegadest, eesti kultuuri suursaadiku, maailmanimega dirigendi, paljude muusikateatrite kunstilise juhi, üldlaulupidude käilakuju, lugematute ettevõtmiste patrooni, Eesti Rahvuskultuuri Fondi asutaja ja selle nõukogu esimehe. Kuid kõige selle üle kõrgub Estonia teater, Eri Klasi teine kodu, teatrile aga terve peatükk ajaloost, mille kujundas Klas peadirigendi, kunstilise juhi ning lõpuks teatri nõukogu esimehena.

Eri Klas vääris oma nime. Ta oli erilist klassi inimene: külluslikult kiirgav loomingust, oma annete helde jagaja, hooliv ja osavõtlik, kõikjale jõudev, avara hinge ning sütitava mõtlemisega kunstilooja. Imetletav oli ka tema elutahe ja -rõõm. Aasta tagasi, pärast õnnetut kukkumist heategevusüritusel, mis oli korraldatud Tallinna Filharmooniale Steinway klaveri soetamiseks, oli Klas sunnitud jääma haig-lavoodisse kaheks kuuks. Aga ta tõusis sealt, õppis uuesti käima ja kõnelema, juhatas koguni Birgitta festivalil oma lemmiklaulu esitust ning üht etteastet Estonia Seltsi 150. aastapäeva üritusel. Ent haigus ootas oma saatuslikku võimalust. Jõulude aegu tuli ette võtta uus
haiglatee. Sportlasehingega Klas hoidis elust kinni viimse võimaluseni, kuni murdus.

Kogu Eri Klasi elu oli üksainus tähelend. Ta sündis eestijuudi perre mõned kuud enne Teise maailmasõja algust. Klasi isa Eduard jäi Saksa okupatsiooni alates oma vanemate juurde. Ta hukati 1941. aasta sügisel. Nii oli Klas määratud kasvama isata. Vaevu paariaastasena evakueerus ta koos ema Annaga Venemaa sügavusse. Jaroslavli kunstiansamblites ümbritsesid poissi toonased ja tulevased eesti muusika, kirjanduse ja kunsti suurkujud. Anna Klasist sai Eesti üks tuntumaid klaverikunstnikke ja pedagooge. Eri Klas on korduvalt väljendanud piiritut tänu oma emale -poja looming on olnud selle eluvõla lunastus. Noor Klaski alustas varakult klaveriõpingutega. Tallinna lastemuusikakooli läks ta õppima aga hoopis viiulit. Püsimatu hing vedas noore Eri muusika kõrval ka sporditegemistesse. Ta mängis jalgpalli ja treenis poksimist, jõudes koguni võistlusringi. Viiuliõpingud jäid siiski pooleli. Klaside peretuttava David Oistrahhi soovitusel hakkas ta õppima hoopis löökpille ja dirigeerimist. 1955. aastal saigi Klasist Tallinna muusikakooli õpilane. Kohe esimesel aastal leidis ta end mängimas juba sümfooniaorkestris. 1960. aastate keskele jäävad Klasi töö telerežissöörina ning Eesti Raadio meeskvartett. Nagu ansambli teistestki liikmetest Arved Haugist, Uno Loobist ja Kalju Terasmaast sai ka Eri Klasist sealtpeale rahva lemmik. Lõpetanud 1964. aastal Tallinna Konservatooriumi, stažeeris Klas 1967. aastal Leningradi Riiklikus Konservatooriumis. Eri Klasi õpetajaks dirigeerimise alal oli Gustav Ernesaks, kes pärandas Klasile oma dirigendikepi, mille too 2014. aasta üldlaulupeol „Aja puudutus. Puudutuse aeg“ andis edasi Hirvo Survale.

Estonia teatris alustas Klas kohe pärast konservatooriumi lõpetamist. Dirigendidebüüdi tegi ta 1964. aastal, juhatades Leonard Bernsteini muusikali „West Side'i lugu“. Algul töötas Eri Klas Estonias dirigendina, seejärel 19751994 kunstilise juhi ja peadirigendina, aastast 1994 audirigendina ja aastast 2004 ühtlasi Rahvusooperi nõukogu esimehena. Koduteatris juhatas ta üle poolesaja ooperi ja balleti, sealhulgas Leo Normeti, Eino Tambergi ja Raimo Kangro algupärandite esmalavastusi.
Samuti on ta viinud Estonia trupi külalisesinemistele Pariisi, Kopenhaagenisse, Stockholmi, Helsingisse, Moskvasse, Peterburi ning endistesse Nõukogude Liidu linnadesse.

Koduteatri töö kõrval kulges ka Eri Klasi rahvusvaheline dirigendikarjäär. Ta oli Stockholmi Kuningliku Ooperi ja Moskva Novaja Opera kunstiline juht, Ärhusi Sümfooniaorkestri, Hollandi Raadio Sümfooniaorkestri ja Tampere Linnaorkestri peadirigent ning Soome Rahvusooperi esimene külalisdirigent. Eri Klasi viimaseks tööks jäi Tallinna Filharmoonia ja Bir-gitta festivali kunstiline juhtimine. Dirigendina juhatas Klas rohkem kui sadat ooperi- ja sümfooniaorkestrit üle neljakümnelt maalt. Kuulsaimatest orkestritest olgu siin nimetatud Berliini Filharmoonikud, Washingtoni, Bostoni, Clevelandi, Chicago, Los Angelese, Tokyo, Londoni, Pariisi, Sidney jpt linnade orkestrid.

Eri Klas dirigeeris mitmete heliloojate, sealhulgas Henryk Gõrecki, Alfred Schnittke, Veljo Tormise, Arvo Pärdi ja Eino Tambergi teoste esmaesitusi. Tema repertuaari kuulus enamasti maailma klassika, kuid järjekindlalt tutvustas ta maailmas ka eesti heliloomingut (Eduard Tubin, Arvo Pärt, Heino Eller, Jaan Rääts, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüür, Heino Jürisalu jt). Klas salvestas arvukalt muusikat Eesti Raadiole ja heliplaadifirmadele (Melodija, BIS, Ondine jt). Alates 2002. aastast oli Klas Tallinna Filharmoonia kunstiline juht. Tema algatatud ja juhatatud Tallinna Kammerorkestri kontserdisarjast „Klassika Klasiga" on Eesti Televisioon jäädvustanud 18 kontserti. Klas oli 1999. ja 2004. aastal üldlaulupeo juht ning aastast 2005 Pirita kloostris toimuva Birgitta festivali kunstiline juht. Eri Klas oli teatriliidu, teatriinimeste ühendorgani-satsiooni liige alates 1965. aastast ning kuulus volikogude, juhatuste, žüriide jm ühenduste koosseisu. Samuti astus Klas üles mitmetel Eesti muusikafestivalidel nagu „Klaaspärlimäng", David Oistrahhi festival, „Tubin ja tema aeg", Saaremaa ooperipäevad, Eesti muusika päevad ja „Tamula järvemuusika".

Klas tegi koostööd paljude välismaiste solistidega nagu Bruno Leonardo Gelber (Argentina), Katherine Chi (Kanada), Joyce Yang, Julie Albers, Andre Watts (USA), Julian Lloyd Webber (Inglismaa), Natalia Gutman, Tatjana Grindenko, Viktor Sõtš (Venemaa), Kiri Te Kanawa (Uus-Meremaa), Cecilia Zilliacus, Britt-Marie Aruhn, Carl-Johan Falkman, Mari-Ann Häggander (Rootsi), Laura Mikkola, Matti Salminen (Soome), Gidon Kremer, Kristine Gaillte, Kristine Zadovska, Egils Silinš, Ilja Grubert (Läti), Mario Zeffiri (Itaalia) ja Carlos Moreno (Hispaania). Ta tegi koostööd ka kooridega ja nimetati aastal 1987 Eesti Rahvusmeeskoori audirigendiks.

Klas pidas oluliseks töötamist noortega. Ta juhatas mitmeid noor-teorkestreid nii Eestis kui ka välismaal, sealhulgas Aasia Noorteorkester, Ameerika Noorteorkester, Põhjamaade Noor-teorkester ja Iirimaa Noorteorkester. Eri Klas oli aastatel 1994-1997 Sibeliuse akadeemia dirigeerimisprofessor Helsingis ning 2008-2010 Eesti muusika-ja teatriakadeemia külalisprofessor. Ta andis meistrikursusi nii Eestis kui ka välismaal (Hilversumi meistrikursus Hollandis) ja osales ka dirigentide konkursside žüriitöös (sh Nikolai Malko rahvusvaheline noorte dirigentide konkurss Kopenhaagenis).

Eri Klasile osaks saanud aunimetustest võib koostada pika nimekirja. Ta oli nii Rootsi kui ka Soome rüütliristi ja Venemaa Balti Tähe ja Sõpruse ordeni kavaler. Eri Klas oli riikliku kultuuri elu-tööpreemia laureaat (2013). Eesti riik ja Tallinna linn tänasid teda oma aumärkidega, Klas oli ka Tallinna aukodanik. Ta oli kultuurivaldkonnas sõnakas kaasamõtleja ja -rääkija, aga ka heade suhete looja, eri valdkondade inimeste liitja. Klas oli Eesti muusika- ja teatri-akadeemia audoktor, pikaaegne EMTA kuratooriumi liige, Eesti Kinoliidu auliige, Eesti Olümpiakomitee auliige. Ta tiitlite hulka kuulub nii teenelise kui ka rahvakunstniku tiitel. Eri Klasist on tehtud mitu filmi: „Peadirigent" (ETV, 1985), „Eriline elu" (Soome 1990) ja „Diri-gendi kõla" (Eesti 2007). Ta tegi kaasa ka filmis „Da capo" (Soome 1984). Tema enda elu mõtiskluste põhjal ilmus 1999. aastal raamat „Kes ma olen", 2008. aastal Ivo Parbuse kirja pandud raamat „Eri Klas. Kultuuri suursaadik" ning 2014. aastal maestro 75. sünnipäevaks „Eriline Eri Klas" Paavo Kanguri sulest.

Institutsionaalse auavalduse ja üldise tähelepanu kõrval kuulus Eri Kla-sile aga kõige tähtsam, eesti rahva armastus. Et just tema, eestijuudi soost Eri Klas, valiti 1991. aastal juhatama algul Eesti rahvuskultuuri päästefondi, millest tänaseks on saanud igal aastal heategevuslikult toetust jaotav Eesti Rahvuskultuuri Fond, kõneleb sellest, et rahvuslaseks saadakse päritolust olenemata. Üle kõige armastas Klas Eestit ja tema rahvast ning polnud juhus, et sajandivahetusel nähti just Eri Klasis tulevast Eesti Vabariigi presidenti. Tookord oli ta aga täies loomejõus, dirigeerimiskavad mitmeks aastaks ette kinnitatud, ning otsustas jääda oma õpitud ameti ja kutsumuse juurde. Ning jäi selle juurde lõpuni.

Me leiname koos Eri Klasi lähedastega tema lahkumist. Ruum, mille Klas täitis oma magnetilise vaimu, elu- ja loomisrõõmuga, jääb igatsema teda kauaks. Eri Klasi taoliste inimeste kor-dumatuse tõttu on meie kaotus korvamatu. Mälestus temast tõuseb nüüdsest meie ühiseks kohustuseks.

Täht on kustunud. Legend elab.

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium.

Tallinna linn

Rahvusooper Estonia

Estonia Selts

Eesti Kontsert

Tallinna Filharmoonia

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Eesti Rahvuskultuuri Fond

Eesti Heliloojate Liit

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Eesti Teatriliit

Eesti Olümpiakomitee
Olen sügavas leinas sõbra, kolleegi, suurepärase muusiku ja dirigendi, lähedase sõbra ja sooja inimese, kellega olin seotud aastakümneid, Eri Klasi lahkumise pärast.

Helge südame ja loova vaimuga Eri jääb alatiseks minu mällu kalliskivina, kes on rikastanud nii minu isiklikku kui ka loomingulist elu. Avaldan sügavat kaastunnet tema lähedastele, kolleegidele ja sõpradele.

Gidon Kremer