Esmaspäevast muutub Eesti Kontserdi kontsertidele pääsemise kord

Tulenevalt valitsuse kehtestatud uutest piirangutest koroonaleviku tõkestamiseks pääsevad esmaspäevast, 25. oktoobrist alates Eesti Kontserdi korraldatud kontsertidele vaid vaktsineeritud või haiguse läbipõdenud, esitades sissepääsus koos kontserdipiletiga ka kehtiva tervisetõendi.

„Loodame, et uutest piirangutest on kasu vaktsineerimise hoogustamiseks ja viirusega võitlemiseks. Täna on vaktsineerimine kõigile kättesaadav, palun kasutage seda võimalust, et saaksime Eesti kultuurielu avatuna hoida. Meie ootame teid tagasi,” ütles Eesti Kontserdi juht Kertu Orro.

Eesti Kontsert palub kõigil, kes ei saa uute piirangute tõttu varasemalt ostetud pileteid kasutada, võtta meiega ühendust järgmistel kontaktidel:

  • Estonia kontserdisaal ja teised Tallinna kontserdipaigad, telefonil 6147 765 või
    e-posti aadressil tagasiost@concert.ee
  • Vanemuise kontserdimaja, telefonil 737 7536 või
    e-posti aadressil vkm@concert.ee
  • Pärnu kontserdimaja, telefonil 445 5800 või
    e-posti aadressil pkm@concert.ee
  • Jõhvi kontserdimaja, telefonil 334 2000 või
    e-posti aadressil jkm@concert.ee

Anname endast parima, et leida teile parim võimalik lahendus kas kinkepiletite, asenduspiletite või piletite tagasiostu näol.

Esmaspäevast, 25. oktoobrist ei kehti enam ka SYNLABi eripakkumine Eesti Kontserdi piletiomanikele.

Neljapäeval, 21. oktoobril annab Estonia kontserdisaalis oma ainsa kontserdi Eestis vene juurtega Belgia klaverivõlur Deniss Kožuhhin, kes toob kontserdil „Tagasi lapsepõlve“ publikuni kahe väljapaistva romantismiajastu helimeistri Tšaikovski ja Schumanni helged lastetsüklid.

Eesti ühel hinnatumal pianistil ja festivali KLAVER kunstilisel juhil, äsja kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga pärjatud Sten Lassmannil jagub Kožuhhini kohta üksnes kiidusõnu. „Kohtusin Denissi mänguga paar aastat tagasi ja pean tunnistama, et see esmatutvus oli väga imponeeriv. Üllatusin, kuidas ta noore mehena suutis vältida virtuoossust virtuoossuse pärast – nagu ütleb legendaarne pianist Jevgeni Kissin –, vaid ta mängib alati nii, et muusika kõnekus ja sisu on mängust samm või kaks eespool,“ kirjeldas Lassmann.

Kožuhhini tähelend sai hoo sisse 2010. aastal, mil ta võitis kuninganna Elisabethi konkursi Belgias. Ta soleerib maailma tipporkestrite ees ja esineb olulisemates saalides. Mullu nimetati ta kahes kategoorias Opus Klassiku auhinna nominendiks. Briljantse tehnikaga pianistina ühendab ta targasti esituse jõulisuse ja küpse vormitunnetuse, pakkudes kuulajaile ainulaadse, lummava ja isikupärase käsitluse.

Eesti Kontserdi „Klaveriõhtute“ sarjas toimuv kontsert kannab pealkirja „Tagasi lapsepõlve“ ning on kantud helgusest, lihtsusest ja siirusest; esitusele tulevad Tšaikovski „Lastealbum“, Xavier Montsalvatge’i „Sonatiin Yvette’ile“, Schumanni „Lastestseenid“ op. 15 ning Raveli Sonatiin ja Valss. Koos prantsuse autorite muusikaga sünnib tundlik ja habras lasteteemaline kava, mis pakub palju äratundmisrõõmu ka väikestele klaveriõpilastele – suur meister kannab ette palasid, mis on neile tuttavad oma klaveritundidest.

Sten Lassmann ütleb kava kohta nii: „Suurim täheldusrikkus ongi peidus selles, et nende lapsepõlve tagasi vaatavate muusikapalade tõlgendamisel tuleb teha erakordselt peent vahet lapsikusel ja lapselikkusel. Ja just see on suure helikunstniku kõrgeimaks etaloniks. Kožuhhini kontsert on üks selle kontserdihooaja kõrghetki ning loodan väga, et muusikaarmastajad leiavad tee Estonia kontserdisaali,“ rääkis Lassmann.

Fotol Deniss Kožuhinn, autor Marco Borggreve

22.–25. oktoobrini kõlab Tallinnas vaimustav vokaalmuusika, esimesel Tallinn A Cappella festivalil astub publiku ette neli maailma tippvokaalansamblit. Eesti Kontserdi uue festivali kunstiline juht on ansambel Estonian Voices.

„Mööda maailma ringi rännates oli meil pikka aega üks suur ja ilus unistus, et meilgi võiks olla festival, mis koondaks enda ümber a cappella kooslusi nagu Estonian Voices; kooslusi, mis meid endid inspireeriks ning kellega oleks kena ka väljaspool lava sõbraks saada,“ rääkis ansambli Estonian Voices üks juhte Kadri Voorand. „Ehkki plaan oli meil pandud kuhugi kaugesse tulevikku, saab see Eesti Kontserdi kaasabil teoks nüüd – palju varem kui arvata oskasime,“ ütles laulja.

Festivali avab 22. oktoobril Jõhvi kontserdimajas Sardiinia meesansambel Tenores de Oniferi, mis loob ebatavalisi helimaailmu, mille juured on Sardiinia polüfoonilises laulutraditsioonis. Pärimusmuusik Rod Stradling on ansambli kohta öelnud, et nad on „nooremad, kiiremad ja sügavamad“, jõudes niiviisi maailma muusikapublikule ning ainulaadsele laulutraditsioonile veelgi lähemale. Ansambel esineb Tallinnas Estonia kontserdisaalis 23. oktoobril ja Pärnu kontserdimajas 24. oktoobril ja ja 25. oktoobril Vanemuise kontserdimajas.

23. oktoobril astub Tallinnas publiku ette ka mainekas briti vokaalansambel The Tallis Scholars, mis on tuntud eelkõige renessanssmuusika esitajana ning erilise intonatsioonitäpsuse ja kõlakvaliteedi poolest. Kuigi The Tallis Scholars on rõõmustanud eesti publikut varemgi, on festivalil au ansamblit taasvõõrustada. Kavas on hoolikas valik kaasaja heliloojate teoseid kõrvutatuna varase muusikaga.

Samal õhtul on kavas ka festivali ööjämm. „Ööjämm loob ja toob publikuni teistsugust häälemaagiat, see pole tavapärane kontsert. Mis tegelikult juhtuma hakkab, saavad teada vaid need, kes tulevad kohale,“ jääb Voorand kell 22 Rahvusooper Estonia kammersaalis toimuva ööpeo osas saladuslikuks.

Hea uudis on see, et nagu äsja selgus saavad lennugraafikute eripärade tõttu Ööjämmil osaleda kõik festivali külalised!

24. oktoobril toimub kahe andeka vokaalgrupi sõpruskohtumine – lavale astuvad Perpetuum Jazzile ja Estonian Voices. Perpetuum Jazzile (Sloveenia) on üks maailma suuremaid ja erilisemaid vokaalgruppe. Pea kolmekümneliikmelise vokaalorkestri repertuaaris on omanäolised seaded sellistelt muusikamaailma tippudelt nagu ABBA, Toto, Michael Jackson, The Queen, Daft Punk, David Guetta, Lady Gaga, David Bowie, Joni Mitchell, Bee Gees jpt. Kontserdi esimeses osas esinev Estonian Voices esitab ka paar täiesti uut, äsja valminud lugu.

Eesti Kontserdi uus, vokaalmuusikale pühendatud Tallinn A Cappella festival hakkab toimuma üle aasta.

Festivalikontsertide piletid on saadaval Piletilevis ja Eesti Kontserdi kontserdimajade kassades.

Fotol: Tallinn A Cappella festivali kunstiline juht on armastatud Estonian Voices, kes astub ka ise festivalil üles. Foto: Sohvi Viik

 

Sel ja järgmisel nädalal jõuavad publiku ette ETV armastatud lastesaate „Entel-tenteli“ 50. sünnipäevale pühendatud kontserdid, mis tervisekriisi tõttu korduvalt edasi lükkusid.

„Entel-tenteli“ sünnilugu ulatub aastasse 1969, mil Eesti Televisioon tõi populaarse „Horoskoobi“ järel ekraanile ka lastelaulude võistluse, mis annaks lastele südamlikke ja sobivaid viise. „Entel-tentelis“ saatis lapsi Kustas Kikerpuu ansambel, mis oli oma ajas üks populaarsemaid. Peale Kikerpuu võtsid lapsed oma hoole alla saatejuht Kalmer Tennosaar, toimetaja Ülle Puusepp, režissöör Tiiu Vahi ja paljud teised. Võistlussari sai võimsa finaali 1970. aastal Estonia kontserdisaalis, kus kõlasid saates populaarsemaks valitud, nn kuldsesse laekasse pääsenud laulud. Kontserti juhtis Georg Ots.

Pisut üle poole sajandi hiljem on kunagised menukid elavas esituses publiku ees tagasi ning esialgu 2020. aasta kevadesse kavandatud kontserdid saavad viimaks ometi toimuda: „Entel-tenteli“ sünnipäeva peetakse 14. oktoobril Vanemuise kontserdimajas, 17. oktoobril Estonia kontserdisaalis, 19. oktoobril Pärnu kontserdimajas ja 21. oktoobril Jõhvi kontserdimajas. Esinevad Eesti Raadio Laste Laulustuudio koorid ja noored solistid Kadri Hundi ja Kaie Tanneri juhatusel, VHK keelpilliorkester eesotsas dirigent Rasmus Puuriga ning saateansambel koosseisus Jaak Jürisson (klaver), Peedu Kass (kontrabass) ja Ahto Abner (löökpillid). Värsked muusikaseaded on teinud Jaak Jürisson, Kadri Hunt ja Rasmus Puur, liikumisseaded Märt Agu. Kontserte juhib Toomas Tross.

Kontsertidel kehtivad kõik varasemad piletid:

  • 14. oktoobril Vanemuise kontserdimajas kehtivad ka 21.03.2020, 6.12.2020 ja 2.05.2021 pääsmed
  • 17. oktoobril Estonia kontserdisaalis kehtivad ka 22.03.2020, 13.12.2020 ja 1.05.2021 pääsmed
  • 19. oktoobril Pärnu kontserdimajas kehtivad ka 20.03.2020, 8.12.2020 ja 28.04.2021 pääsmed
  • 21. oktoobril Jõhvi kontserdimajas kehtivad ka 23.03.2020, 10.12.2020 ja 30.04.2021 pääsmed


Foto: Peale pooltteist aastat jõuavad „Entel-tenteli“ sünnipäevakontserdid viimaks lavale. Hetk proovisaalist. Foto: Tuuli Metsoja/Eesti Kontsert

Eesti Kontsert tähistab 80. sünnipäeva pidulike kontsertidega 7. oktoobril Pärnus ja 8. oktoobril Tallinnas, tuues publikuni väärika, ent mitte surmtõsise ülevaate Eesti suurima kontserdikorraldaja panusest meie muusikalukku läbi aastakümnete.

 „Meie juubeliaasta jääb kauaks meelde. Esiteks oleme olnud tunnistajaks kultuurielu katkemisele – see on midagi, mida viimati kogeti teise maailmasõja ajal. Teisalt aga on kultuurirahvas kriisi järel ühtsem kui kunagi varem ning see kogemus on pannud paljusid mõistma, et kui kaotab kultuur, kaotab ka inimlikkus,“ rääkis Eesti Kontserdi juht Kertu Orro. „Seda suurem rõõm on pärast sellist aastat viimaks ometi sünnipäeva pidada. Tänan teid, kes te armastate Eesti muusikat ja muusikuid ning meid usaldate. Tänan ka kõiki partnereid, kellega koostöös on nii mitmelgi puhul saanud võimatu võimalikuks,“ lausus Orro.

Vaheldusrikka sünnipäevagala avab I osa Artur Lemba 1. sümfooniast, mis kõlas Estonia kontserdisaali avamisel 1913. aastal ja mida pole teadaolevalt rohkem Eestis esitatud. Kavas on ka Arvo Pärdi märgiline teos „Credo“: see tuli esiettekandele 1968. aastal ja läks publiku nõudmisel tervikuna kordamisele, mispeale okupatsioonivõimud keelasid „Credo“ esitamise ära. Peale selle kuuleb veel Giovanni Bonato, Michael Praetoriuse ja Gia Kantšeli teoseid ning spetsiaalselt Eesti Kontserdi juubeliks seatud muusikalist kollaaži „Collage EK80“, milles helilooja Tõnis Kõrvits on kokku sõlminud tosin eesti muusika märgilist teost, loodud 1941. aastast tänapäevani.

Pidulikul juubeligalal astuvad üles Eesti Rahvusmeeskoor, Hortus Musicus, suur oratooriumikoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Solistid on Iris Oja (metsosopran), Jaanika Kuusik (sopran) ja Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), dirigeerivad Mikk Üleoja, Andres Mustonen ja Risto Joost. Kontserdi muusikakonsultant on Toomas Velmet, videokunstnik Taavi Varm, galat juhib Johan Randvere.

Tallinna juubeligala järel on publik oodatud lõbusale jätkupeole „EK 80ndad“ Estonia kontserdisaali kõrval asuvasse Tammsaare pargi klaaspaviljoni. Pidu vaatab tagasi Eesti Kontserdi eelkäija kuulsusrikkale tegevusele eelkõige estraadi ja džässi vallas, mis hõlmas kunagi kuuendikku planeedist. Esinevad Olav Ehala kvartett, Siim Aimla Funk Band ja solistid. Uue päeva esimesed öötunnid sisustab Tõnu Kõrvitsa disko. Õhtut juhib Rasmus Erismaa.

Koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga jõuavad Eesti Kontserdi juubelipidustused ka televisiooni ja raadiosse. Otseülekannet Estonia kontserdisaalist kuuleb Klassikaraadio vahendusel reedel kell 19, kontserdi salvestust näeb laupäeval, 9. oktoobril kell 22.30 ETV2-s. Raadioülekannet vahendab Kaisa Jõhvik, telesalvestuse režissöör on Ülle Õun, helirežissöör Siim Mäesalu ning produtsendid Karmel Killandi ja Helen Valkna. Reede õhtul kell 20 jõuab ETV eetrisse Eesti Kontserdi sünnipäevale pühendatud erisaade, mida juhivad Anu Välba ja Marko Reikop; režissöör on Maarika Lauri.

Sihtasutus Eesti Kontsert on Eesti suurim ja vanim kontserdikorraldaja, kes hoolitseb eesti muusikakultuuri kestvuse ning selle eest, et muusikaarmastus oleks ka uute põlvkondade pärisosa. Eesti Kontserdi eelkäija, ENSV Riiklik Filharmoonia asutati 4. veebruaril 1941. Eesti Kontsert haldab kontserdimaju Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Peterburis; sihtasutuse koosseisus on kaks resideerivat loomingulist kollektiivi, unikaalne Eesti Rahvusmeeskoor (asutatud aastal 1944) ja vanamuusika ansambel Hortus Musicus (asutatud aastal 1972). Aastas antakse ligi 1200 kontserti Eestis ja võõrsil, sh üle 300 koolikontserdi.

Fotol: Hetk Eesti Kontserdi juubeligala peaproovist. Autor Andri Maimets/Eesti Kontsert.

7.–10. oktoobrini toimub Tartus festival TubIN, mis keskendub Eesti 20. sajandi suure helilooja Eduard Tubina Tartu-aastatele ning tema õpingukaaslase Eduard Oja ja õpetaja Heino Elleri loomingule. Kõlab ka Sergei Prokofjevi, Zoltan Kodály ning Béla Bartóki looming, kellest kahe esimesega puutus Tubin ka isiklikult kokku.

Festivali kunstiline juht, Berliinis elav rahvusvahelise haardega dirigent Mihhail Gerts soovib uue, igasügisese festivaliga avada 20. sajandi Eesti teed muusikas ja otsida kooskõlasid loojaid ümbritsenud ajaga. „Mind toob Tubina muusika juurde vaimustus tema sümfooniatest; veendumus, et need on 20. sajandi muusikas maailma tippteosed, tõelised saavutused,“ selgitas Gerts. „Tubina sümfooniad on oma kvaliteedilt ja meisterlikkuselt sama suured nagu Beethoveni või Mahleri omad, olen selles vaimustuses! Ja seda vaimustust tahan ma jagada,“ rääkis ta.

2021. aasta festival TubIN keskendub Tubina Tartu-aastatele. Tartu oli Tubinale koduks 1944. aastani. Festivali avaõhtul 7. oktoobril tuleb Vanemuise kontserdimajas ettekandele Eduard Tubina Sümfoonia nr 3 „Heroiline“, lõppkontserdil 10. oktoobril kuuleb samas Tubina Sümfooniat nr 4 „Lüüriline“, mis on helilooja viimane Tartus kirjutatud sümfoonia. Avakontserdil kõlavas Sergei Prokofjevi teoses „Sinfonia concertante“ teeb kaasa tšellist Indrek Leivategija ning lõppkontserdil astub üles Eesti Rahvusmeeskoor. Vanemuise sümfooniaorkestrit dirigeerib Mihhail Gerts.

Kontsert „Laulud andekuse ristteelt“ 8. oktoobril on pühendatud Tubina ja Oja kammermuusikale, kontserdil „Märkmed noateralt“ 9. oktoobril kuuleb nende kaasaegsete, ungari heliloojate Kodaly ja Bartóki sonaate. Mõlemad kammerkontserdid toimuvad Elleri kooli Tubina saalis ning neid ilmestavad ajakirjanik Joonas Hellerma haaravad vestlusringid oma külalistega. Esimesel õhtul on külas psühholoogid Anni Kuusik ja Marian Heinmaa, teisel õhtul pianist Sten Lassmann ja ajaloolane Linda Kaljundi.

Eesti Kontserdi festival TubIN sünnib koostöös Vanemuise teatri ja Heino Elleri muusikakooliga, festivali toetavad Tartu linn ja Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing.

Loe lisaks festivali kunstilise juhi Mihhail Gertsi ja ajakirjanik Joonas Hellerma vestlust festivali TubIN sünnist: https://eestikontsert.ee/mihhal-gerts-aitab-tubina-aja-koode-muukida/

Artikkel ilmus Eesti Kontserdi ajakirja Aplaus 2021. aasta sügisnumbris.

Vaata lisa www.eestikontsert.ee/kontserdi-kategooria/festival-tubin/

Fotol Mihhail Gerts. Autor Kaupo Kikkas

 

Berliinis resideeriv rahvusvahelise haardega dirigent Mihhail Gerts pakatab ideedest, kuidas 20. sajandi algupoole Eesti heliloomingule uus hingamine anda. 

Mihhail Gertsiga vestles Joonas Hellerma, kirja pani Andri Maimets

Fotod: Gunnar Laak, Kauppo Kikkas

 

Kõik saab alguse oktoobris Tartus toimuvast festivalist TubIN, mis keskendub Eduard Tubina, aga ka tema õpingukaaslase Eduard Oja, õpetaja Heino Elleri ja paljude kaasaegsete loomingu mõtestamisele. Gerts on läinud algallikate juurde, lugenud säilinud kirjavahetusi ning käsitsi kirjutatud noodikirja. Tema soov on hakata igasügisese festivaliga avama 20. sajandi Eesti teed muusikas ja otsima kooskõlasid loojaid ümbritsenud aja ja tänapäevaga.

Ja see on alles algus, sest dirigent on veendunud, et Elleri kahe õpilase võrratu looming peaks häbenemata kõlama maailmas kõrvuti teiste suurmeistritega. Miks ja kuidas, sellest vestles Mihhail Gertsiga festivali vestlusõhtute eestvedaja, saate „Plekktrumm“ juht Joonas Hellerma.

Kui mõtlen Eduard Tubina peale, siis esimese hooga seostuvad mulle kaks vägevat nime – Neeme Järvi ja Vardo Rumessen. Nende nimede taga on suur vaade eesti kultuurile ja klassikalisele muusikale. Lisaks muule on Neeme Järvi plaadistanud kõik Tubina sümfooniad. Rumessen vedas eelmist Tubinale pühendatud rahvusvahelist festivali „Tubin ja tema aeg“. Suured teed on sisse käidud. Mis toob sind Tubina juurde ja kas plaanid jätkata kuninglikku joont, mis iseloomustab Järvi-Rumesseni lähemist?

Mind toob Tubina muusika juurde vaimustus tema sümfooniatest; veendumus, et need on 20. sajandi muusikas maailma tippteosed, tõelised saavutused! Need on sama suured nagu Mahleri omad 19. sajandist, või Beethovenil, kelle Viiendat sümfooniat teame peast. Oma kvaliteedilt ja meisterlikkuselt on Tubina sümfooniad 20. sajandis täpselt samas kategoorias, olen selles vaimustuses! Ja seda vaimustust tahan ma jagada. 

See sai kõik alguse paari aasta eest, kui Elleri-kool, kus ma ise lapsena käisin, tähistas 100. aastapäeva. Mängisime juubelikontserdil vilistlastega Tubina Teist sümfooniat. Pean häbenemata tunnistama, et see oli mu esimene kokkupuude Tubinaga. Olin selleks ajaks palju juhatanud maailmakuulsate heliloojate sümfoonilist muusikat – Beethoven, Mozart, Dvořák, Šostakovitš, Tšaikovski, Prokofjev, Mahler, Bruckner. Nimed, mille lummuses on Lääne-Euroopa tänini, näiteks on tõeline Mahleri-buum, iga dirigent tahab teda juhatada ja käib võitlus, kes tema teose endale hooaega saab. Ja olles seda kõike teinud, siis… Aita nüüd mind, kust on pärit see tsitaat: „Selleks, et näha ilu oma jalge ees, tuleb maakerale tiir peale teha.“ „Väike prints?“

Täiesti võimalik, jah. Aga meenutab ka Maeterlincki „Sinilindu“. 

Vaat selline äratundmine mul Tartus tekkis: siinsamas linnas, kus olen sündinud, on kirjutatud selline muusika! Kõndisin enne kontserti üksi mööda Tartut, nägin palju noori inimesi, aga kontserdile ei tulnud neist keegi. Nii mõtlesingi, et midagi tuleb ette võtta, midagi, mis on mu võimuses. Tahtsin näha, kui kaugele ma isikliku eeskuju ja vaimustuse jagamisega jõuaksin, ilma et nõuaksin publikult, et nad juba teaksid seda muusikat. Avan hea meelega selle akna. 

Kirjeldad oma Tubina avastust väga tundejõuliselt ja visionäärselt. Olen päris kindel, et just sellisest siirast soovist Tubinat tutvustada võid mägesid liigutada ja muusikat uute põlvkondadeni tuua. Kui Vardo Rumessen kunagises „MI“ saates „Suur kohtumine“ kurtis, et noored ei tea enam, kes on Mart Saar, kes on Eduard Oja või Eugen Kelder, siis see ei pea nii jääma.

Just. Sa ütlesid tabavalt, et need on kunagi sügavalt sissekäidud teed. Neeme Järvi Tubina-salvestusi kuulan ise, Arvo Volmeri Tubina-salvestusi kuulan ise. Aga sellest on juba paar-kolmkümmend aastat möödas. Rohkemgi. 

Tubina sümfooniatest on kaks nn standardesitust. Nagu öeldud, kõik kümme sümfooniat on plaadistanud Neeme Järvi, aga seda on teinud ka Arvo Volmer, kelle salvestusi sa samamoodi oled kuulanud. Võib-olla on Järvi variant pisut tuntum, sest seda saadab kuulus lugu, kuidas ta lubas enam-vähem Tubina surivoodil, et ta…

Salvestab kõik sümfooniad ära…

Just! Ja Järvi tegi seda. Kui võrrelda Järvi ja Volmeri dirigeerimisel salvestatud Tubina sümfooniaid, siis kumb on sulle südamelähedasem?

Ma ikkagi otsin oma teed. Mõlemas on suuri vooruseid, mõlemad dirigendid on väga erinäolised. Neeme Järvi tempod on alati hoogsad, mis sellise suure tiheda sümfoonilise materjali puhul tuleb kasuks. Ta näeb suurt pilti, sest Tubinas on alati väga palju noote. Kui näiteks teiste heliloojate muusikat on võimalik lihtsalt läbi lugeda, siis Tubina teoste nootide hulk esialgu pimestab. Aga! Iga noot on omal kohal. Oja puhul niisamuti. Tema muusikas on lihtsalt nii palju kirge ja äärmuslikkust, et nootide hulk väljendabki seda. Tubina muusikas on kõik viimse detailini läbi mõeldud. Kuid et see tuleks kuuldavale, oleks ühtlasi kirglik, areneks võimsas joones ja vajalikul hetkel paneks aja seisma – see nõuab suurt süvenemist. 

Mis on see varjatud potentsiaal, mida Järvi või Volmeri interpretatsioonides sellisel kujul pole veel rõhutatud? Kas on veel võimalik välja tuua oluliselt teistsuguseid rõhutusi?

On! Mu eelis on, et esitan ka ise pianistina kammermuusikat, mängin esimesel festivalil Tubina klaverikvartetti ja Oja klaverikvintetti, nende noorpõlveteoseid. Ja läbi selle näen kujundeid, näen, kuidas nad mõtlevad. Nagu on igal kirjanikul oma keel või tööriistakast. Ja see on mul nüüdseks juba üsna selge, et ahah!, siin on sellised kujundid, ainult et sümfoonias on see puupillidel, näe, siin täpselt sama materjal. Neist kihtidest moodustub selge mosaiik, see on teistsugune lähenemine sümfooniatele, et iga kiht oleks selgelt kuulda ja järjestatud tähtsuse järjekorras. 

Nii et sinu lähenemine saab olema kammerlikum ja delikaatsem kui eelkäijate oma? 

Ütleksin, et tulen algallikast, nende esimestest teostest. Siit ka minu huvi seda festivali teha. Tavaliselt me, dirigendid, juhatame ühte kava, teist, kolmandat, siin ühe helilooja loomingust üks, teise loomingust teine teos. Mind huvitas aga ühe helilooja avamine sammhaaval. Klaverikvartett on Tubina teos, mille ta Elleri klassi lõpetamiseks kirjutas, siit saab nüüd minna edasi, jälgida tema arengut. Iga sümfoonia on väga eriilmeline. Kolmas ja neljas on järjest kirjutatud, aga ei ütleks isegi, et sama helilooja. Käekiri on kohati sama, tööriistakast, kujundid ka… Aga maja, mis neist on ehitatud, on täiesti teine. 

Nii et kammerlikum mitte selles mõttes, et võtan seda väiksemalt. Kui kontsert käib, siis temperatuur, kirg ja energia ei jää kindlasti alla. Kammerlik ses mõttes, et kõik klotsid, mis selles muusikas on, asetuvad omale kohale nii, nagu kammermuusikas. Ma ei pisenda mingil juhul eelkäijate tehtut, nad on mulle suureks eeskujuks. Ja mitte vaid nemad, ka Olav Roots on mu suur eeskuju. Seepärast tahtsingi klaverikvartetti ise mängida, sest Roots pianistina oli Tubina Tartu perioodil peaaegu kõikide tema teoste esmaesitaja. Klaverikvarteti esmaesitaja. Kolmanda sümfoonia esmaettekanne. Uskumatu, ta juhatas seda peast. 

Sa valdad ju ka muusikat peast!

Jah, kui tunnen, et see on õige hetk. Seda ei tohi teha lihtsalt näitamaks, et oskan ja saan hakkama. Efektne, aga materjal kannatab. Miks? Sest tegelikult mõtled kogu aeg pingsalt sellele, mis tuleb. Oled nagu kaardilugeja ja rallisõitja ühes ametis. Nii ei saa. Või ainult siis, kui oled seda marsruuti paar korda sõitnud.

See tuleb mulle üllatusena, sest oled ju palju suuri sümfoonilisi teoseid peast juhatanud. 

Kahtlemata. Ma ju õppisin Berliinis! Saksa traditsioonis juhatavad suured dirigendid muusikat tihti ilma partituurita, tahtsin ka sinna ritta asetuda. Ühel hetkel sain aru, et see on kui tuuleveskitega võitlemine, kannatab materjal ja kannatavad inimesed. Kui sa dirigeerid teost esimest korda, siis orkestrist tulev infotulv on lihtsalt meeletu. Seda on võimalik ilusti meelde jätta, aga siis tegeledki kogu aeg sellega, et mõtled, mis tuleb nüüd edasi. Ja seda pole vaja. Vaja on rallit sõita, mitte legendi lugeda. 

Kui mõelda meie dirigentide ja eesti heliloomingu esitamise peale, siis tundub, et peab tekkima õnnelik liit helilooja ja dirigendi vahel. Mõtleme Tõnu Kaljustele, kel on õnnestunud leida võti Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusika esitamiseks. Erkki-Sven Tüüri teoseid juhatab sageli Paavo Järvi. Kas ja kui palju sa ise otsid eesti heliloojate seast sellist n-ö head liitlast? Kas Tubin saaks olla sinu jaoks helilooja, kellega koos maailma minna?

Jaa. Ja üks nimi on veel. Eduard Oja, kellel ei ole kunagi olnud ihudirigenti ega isegi ihuinterpreeti, kelle orkestriteosed ei ole plaadistatud ja neist on ainult käsikirjalised noodimaterjalid. Aga see muusika, see ilu toimib. 

Nii et kindlasti on dirigendi ja interpreedi jaoks helilooja ja fookuse leidmine väga tähtis. Tubina sümfooniate ja Oja loomingu puhul olen selle fookuse leidnud. Aga see ei piirdu vaid sellega, sest muidu jääks ühekülgseks, tuleb juhatada kogu repertuaari. Sest ilma Mahleri ja Brucknerita poleks mul tekkinud Tubina-vaimustust. Ja võib-olla polekski tekkinud julgust ja veendumust, et see materjal on samal tasemel, see on sama hea kui Šostakovitš. 

Samamoodi Oja looming. Kindlasti on tema küllaltki napi loomingu plaadistamine üks minu eesmärke. Astun samme, et tema Esimene sümfoonia (1939–47), sümfooniline pilt „Mere laul“ (1942) ja „Müsteeriumid“ (1941) saaksid salvestatud ning et oleks üks plaat pealkirjaga „Müsteerium“. Sest kogu Oja elu oli müsteerium. 

Kui veel Tubinast mõelda, siis jah, ta on 20. sajandi suur eesti sümfoonik. Teisalt tundub, et ta on helilooja, kes ei ole meie rahvale ja meie kultuurile päris lähedale jõudnud. Ma pole kindel, kas Tubina loomingust mõni motiiv või tervikteos eestlasel kohe meelde tuleks. Miks? Kas põhjus on ikkagi paguluses? Meil on paljude pagulusse jäänud kultuuritegelastega mingi kummaline distants. Samamoodi oli Tubinga ühel ajal Rootsis paguluses kirjanik Karl Ristikivi, aga tedagi ümbritseb elitaarsuse aura.

Mul on hea meel, et selle teema sisse tood, muidugi ei piirdu festivali TubIN programm – nagu Tubina elugi – ainult esimese aastaga. Sel aastal on meil fookuses tema Tartu-periood, mis laias laastus on vaid pool ta elust, ülejäänu möödus Rootsis. Põgenemine, eksiil, emigratsioon. See tähendab, et sa oled võõras. Elades Saksamaal, kus tunnen end väga hästi, olen ikkagi võõras. Ja paratamatult jään selleks. 

Järgmise aasta festivalil näen seda võõra-teemat ühe vestlusringi pealkirjana, sest Tubin oli Rootsis elades rootslastele võõras. Kui ta tuli ühel hetkel Vanemuisesse „Kratti“ vaatama, muutus ta paradoksaalselt võõraks kogu Eesti pagulaste ringkonnale. Talle pandi pahaks, et ta Nõukogude Eestiga üldse mingeid suhteid hoiab. Olav Roots, üks tema lähedasemaid sõpru, katkestas temaga kümneks aastaks kirjavahetuse. Ja kui sa oled pikalt kodumaalt eemal olnud, siis sa oled ka siin võõras. Rääkimata sellest, et tema muusika esitamine oli Nõukogude Eestis aastakümneid keelatud. Tubina muusika maine on miskipärast kujunenud selliseks, et kõik on äng, väga traagiline, pikk ja igav. Mitte miski sellest ei vasta tõele! Ta muusika on väga kontrastne ja ilus – näiteks Neljas sümfoonia. Väga efektne – näiteks Viies või Kolmas sümfoonia. Väga suurejooneline, särav… Ja lühike! Kolmekümneminutilised sümfooniad! See ei ole Bruckner, üks tund, või Mahler, tund ja kümme minutit! Partituuris on küll sama palju lehekülgi, aga üks kestab ligi 80, teine 32 minutit – sest Tubina materjal on nii kontsentreeritud.

Tema muusikat on harva mängitud ja eks see ole ka minu motiiv, miks seda teen. Et mingi asi saaks omaseks. See on nagu tutvuse sobitamine uue inimesega, mis nõuab eneseületust. Esimene samm on võib-olla ebamugav, aga kui siis hakkad temaga rääkima, avastad, et vestlus pakub uut ja huvitavat, see rikastab. Selliseid kohtumisi tahangi publikule pakkuda.

Tõid võrdluse Mahleri ja Bruckneriga, kelle sümfooniatega seostuvad mütoloogilised sisukirjeldused; nende muusika pürgib taevastesse kõrgustesse, kukub sealt alla ja alustab ikka uuesti sirutumist kuhugi taevaste poole… Kuidas on Tubinaga? Palju saame tema loomingust otsida filosoofiat, programmilist nägemust elust ja inimesest?

Sellist üleliigset sügavust siin otsida ei maksa. Ei tohi unustada, et Tubin ja Oja on olemuselt karjapoisid; lapsed, kes on käinud karjas. Seakarjus, nagu Tubin ise ütleb. Ma kuidagi ei pisenda seda, tema loomingus on suur ürgjõud. Aga selles on ka teatud lihtsus. Suurim mõistatus on, kuidas said karjapoistest sellise muusika autorid! Raske vastata, aga fakt, et siin on suur roll nende õpetajal Heino Elleril. Ta ilmselgelt oli üks erakordsemaid õpetajaid, sest teatud mõttes kasvasid õpilased temast üle. Ja ta lasi sellel juhtuda, ta ei teinud enda koopiaid. 

Minu jaoks on selles muusikas oma aja kujundid. See on väga pingeline aeg, pinge on siin kogu aeg kõrgel. Siin on sõjakad kujundid, mis ei pea ilmtingimata tähendama marssivaid nõukogude või natsi-Saksamaa vägesid. Aga siin on kindlasti sõjakas marss, fuuga, mis kasvab, rullub lahti ja millest murrab läbi karjapoisi-motiiv… Ja see motiiv kasvab suureks ürgseks vabastavaks hüüdeks, misjärel sõjakujund, algul agressiivne, sumbub jõuetuteks vihmapiiskadeks, mis lihtsalt saadab ühte karjapoisi rahulikku meloodiat mängivat inglissarve – sama viis, mida Tubin mängis sigu karjatades, kus tal oli oma flööt kaasas. 

Oja on teistsugune. Ta oli multitalent, andekas muusikas, kirjanduses, maalikunstis. Palju paralleele Robert Schumanniga. Oma esimesele orkestriteosele „Ilupoeem“ (1931) paneb Oja pealkirjaks „Ilu kaebelaul saatanast vallutatud maailmale“, mis annab tunnistust filosoofilisest maailmatunnetusest. Arvan, et Tubin oli kahe jalaga maa peal ning suutis tänu sellele ka nendes oludes luua muusikat, kohaneda okupatsioonivõimu ja pagulusega. 

Kui palju sa tunned, et tahaksid minna publiku ette minnes öelda midagi ka selle kohta, milline on meid ümbritsev kultuur ja ühiskond? Kas sinus on selline ussike peidus, kelle kaudu otsib teed avalikkuseni mõni konkreetne sõnum?

Kui meenutada Leonard Bernsteini sõnu, siis ei ole muusika kirg ega armastus, muusika on fa-diees ja si-bemoll. (Naerab.) Minu soov on ettekantavat muusikat eelnevalt rohkem avada. Festivalil saan seda teha. Toon näite kirjandusest. Meil võtab alati aega, et saada aru, mis õigupoolest toimub. Kes on tegelased, millised on suhteliinid, kes on hea, kes halb, ja võib-olla vahetavad nad pärast hoopis kohad. Muusikas on samamoodi. On teemad, motiivid, mida heliloojad töötlevad ja mis muudavad pooluseid – Tubina karjapoisi-motiiv muutub ühtäkki ürgseks rõõmuhõikeks.

Olen veendunud, et kui seda avada enne ettekannet näitlikult koos peamiste teemadega – mitte tähendust peale sundides, vaid partituuri korraks juppideks lahti võttes –, siis vaatad sa pannood teisiti, kuulad tervikut hoopis teise kõrvaga. Ussike minus, nagu sa ütled, tahab neid seoseid tugevdada, eelnevalt tegelasi korraks publikule tutvustada. 

Kui pöördusid minu poole, et festivalil võiks olla sellised vestlused, siis mainisid Hegelit, kelle kunstiloengutes käis Felix Mendelssohn. Olid selle fakti üle kuidagi hästi õnnelik. Kui palju sa tunned vajadust, et muusika juures ja ümber oleks filosoofiline mõõde ning oleks keegi, kes aitaks seda mõtestada ja süsteemi paigutada? Kui palju sa igatsed kontakti seda tüüpi mõtestamise kultuuriga, et mõista suuremat pilti, kuhu see kõik kuulub ja kuhu läheb?

Igatsen väga! Me vajame pilku samadele asjadele teise nurga all. Ei saa ainult nootides kinni olla, vaid tuleb mõista laiemat konteksti, kuhu see asetub. Mu meelest oli nii, et ka 13-14-aastane Goethe palus Mendelsohni, et too räägiks talle Hegelist. Ka Goethel oli selle järele vajadus, et oleks keegi meedium ja looks selle ruumi.

Klassikalised filosoofilised arusaamad omistavad kunstile väga tähtsa rolli. Inimestel on väidetavalt mingi janu suurte igavikuliste asjade järele ja kunst ühena vähestest suudab selle januga tegeleda. Usud sa, et kunstil on selline võim? Söandad sa selliseid tähendusi kunstile ja muusikale omistada?

Söandan. Tugineksin siin Stephen Hawkingile, kui talt küsiti, mida ta tulnukatele õpetaks. Ta ütles, et tulnukad – kui nad on olemas – saaksid kindlasti aru sellest ja sellest teoreemist, kuid ma ei hakkaks nendele rääkima muusikast ja kunstist, need on liiga abstraktsed mõisted.

Arvan, et kunstil on see mõõde, et igaüks näeb ja kuuleb selles ilmselt täpselt seda, mis temas endas sees on, see peegeldab vastu. Ja see on väga hea, et see nii on. See on ju viimane asi, mida tahaksime – et oleks üks teatud dogma, kuidas muusikat mõtestada. Igaüks leiab täpselt sel hetkel, kui ta seda kuuleb, et see on hea muusika; ta leiab selle, mis kõnetab teda lähtuvalt tema enda hingelisest hetkeseisundist.

Ei saa siiski jätta tähelepanuta viimast pooltteist aastat ja tervisekriisi, millest tulenev pinge ja määramatus on ka paljudele muusikutele mõjunud. Kuidas oled sellega toime tulnud? 

 

Eks see mõjub ju igale inimesele, kui äkitselt kaob ära võimalus teenida sissetulekut sellega, mida oskad. Ja see kaob ära määramata ajaks… Ja siis veel kord, siis veel kord. Me ju ei teadnud, kauaks see kõik. Muidugi pani see mõtlema, kuidas oma eksistentsi kindlustada. Kui vaadata tervisekriisieelset aega, oli elu vabakutselise muusikuna minu erialasele arengule kindlasti parim – väga lühikese aja jooksul õnnestus mul juhtida suurt hulka orkestreid, igal hooajal lisandus viis-kuus uut kollektiivi. See on minevik, see aeg tagasi ei tule. 

Ja tead, ühel hetkel oli see illusioonide ja unistuste purunemine … vabastav. No mis siis sellest, kui ma ei juhatagi ühel päeval Berliini filharmoonikuid, mis siis saab? Mitte midagi! Ja kui juhatad, mis siis sellest muutub? Mitte midagi! Sellised filosoofilised suure pildi vaated aitasid mul enda elu justkui distantsilt vaadelda. Nüüdseks pole mul enam hirmu, et ma ei leia enesele rakendust või sissetulekut. Pigem on minusse kogunenud nii suur ideede hulk, mis kõik on tehtavad, aga on ka päris suur väljakutse, sest nendega tuleb tegeleda!

Arvan, et olen selle perioodiga tänaseks hästi toime tulnud ja muutustega kohanenud.

 

Q

Ligi veerandsaja aasta eest algatas pianist Vardo Rumessen akadeemilise tekstikriitilise Tubina „Kogutud teoste“ väljaandmise. Praeguseks on kõik noodiväljaanded trükis ilmunud ning nende uhkete siniste kaantega soliidsete väljaannete järgi töötab ka Mihhail Gerts. „Tubina materjal on nii kontsentreeritud! Kui vaatame kasvõi ühte takti, siis näeme, et toimub tohutult palju. Viis sekundit muusikat, aga igal pillirühmal on erinev liin, erinev vältus, rütmikujundus, erinev dünaamika. Tahan õpetada ka teisi seda nägema!“ 

 

Faktikast:

Festival TubIN 

7.–10. oktoober, Tartu

 

Eesti rahvuskultuuri häll Tartu oli 1944. aastani koduks Eesti suurimale sümfonistile Eduard Tubinale. 2021. aasta festival TubIN keskendub Tubina Tartu-aastate loomingule. Festivali keskmes on ka ta õpingukaaslase, Eesti ühe eredama andega helilooja Eduard Oja ja nende õpetaja Heino Elleri looming. Samuti kõlab festivalil Sergei Prokofjevi, Zoltán Kodály ja Béla Bartóki muusika, kellega Tubin isiklikult kokku puutus. Festival toimub Eesti Kontserdi, Vanemuise teatri ja Heino Elleri muusikakooli koostöös, kunstiline juht on Mihhail Gerts.

Eesti suurimast alkoholitootjast Livikost saab Eesti Kontserdi ja mainekate Saaremaa ooperipäevade suurtoetaja. Algav koostöö annab populaarsele uusaastakontserdile nimeks Rémy Martin’i ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert.

„Kahe oma ala suurima ja vanima rahvusliku organisatsiooni koostöö algus Eesti Kontserdi pidulikul juubeliaastal on märgilise tähendusega. Tänuväärne, et meil on missioonitundega ettevõtteid, kes seisavad meiega samade väärtuste eest – et meie kultuurikiht oleks piisavalt paks, kultuur elujõuline ning et Eestis oleks ilus ja hea elada,“ ütles Eesti Kontserdi juht Kertu Orro.

„Nii ettevõtlus kui ka kultuur vajavad arenguks vabadust, kuid kindlasti ka teineteise tuge. Livikos peame oluliseks olla Eesti kultuurile kindel partner ja sellepärast alustame meie jaoks tähendusrikast koostööd Eesti Kontserdiga,“ ütles AS Liviko juht Janek Kalvi.

Ühtlasi saab Liviko oma tooteportfelli kuuluvatele brändidele ainumüügiõiguse kõigis Eesti Kontserdi kontserdimajades Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis.

Sihtasutus Eesti Kontsert on Eesti suurim ja vanim kontserdikorraldaja, mis tähistab tänavu oma 80. tegutsemisaastat. Eesti Kontsert haldab kontserdimaju Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Peterburis, selle koosseisus on kaks resideerivat loomingulist kollektiivi, unikaalne Eesti Rahvusmeeskoor (asutatud aastal 1944) ja vanamuusika ansambel Hortus Musicus (asutatud aastal 1972).

Liviko on 1898. aastal asutatud kiirelt arenev rahvusvaheline kvaliteetalkoholi grupp, mis müüb omatooteid 60 turul ja esindab maailma juhtivaid kvaliteetalkoholi brände Eestis, Lätis ja Leedus. Liviko tootmine ja peakontor asuvad Tallinnas, harukontorid Riias ja Vilniuses. Liviko kuulub Baltimaade suurimate alkoholifirmade hulka ning pöörab tootmise kõrval sama suurt tähelepanu alkohoolsete jookide ekspordile ja impordile. Liviko grupp annab tööd 270 inimesele.

 

Andri Maimets
Eesti Kontserdi kommunikatsioonijuht
5620 1117
andri.maimets@concert.ee
www.eestikontsert.ee
www.facebook.com/eestikontsert

Tähistamaks 100 aasta möödumist Argentina tangokuninga Astor Piazzolla sünnist annab Eesti Kontserdi sarjas „Jazzical“ Eestis neli kontserti kaasaja üks parimaid tangolauljaid Omar Mollo. Kaastegevad on Eesti-Argentina tangomuusika ansambel Zinnetango ja tangotantsijad.

„Viimaste kümnendite maailma ühe parema tangolaulja Omar Mollo puhul hinnatakse tema jõulist ja karismaatilist esitusviisi, milles saavad kokku nii tugev tangotraditsioon kui ka aastatepikkune rokkmuusiku karjäär,“ kirjeldab ansambli Zinnetango looja, eesti bandooniumimängija Kaspar Uljas.

Buenos Airese lähistelt pärit Mollo kasvas alguses argentina rahvamuusika vaimus, mida hiljem mõjutasid rokk- ja bluusmuusika. Uusi väljendusvahendeid otsides avastas ta enda jaoks elektrikitarri ja nii suunas ta oma energia juba rokkmuusikasse. Tema ansambel MAM ja Omar Mollo võimas väljendusviis kogus kiiresti tuntust Buenos Airese klubides ja rokkmuusika austajate seas. Pärast aktiivset rokkmuusiku karjääri pakuti talle eksperimendi korras võimalust esineda televisioonis koos tangomuusikutega, ehkki ta polnud seda kunagi viljelenud.

„Mollo veenev arusaam tangost ja siiras esitus vapustas publikut, pärast mida võttis temaga ühendust üks produtsent, kes tegi talle pakkumise salvestada tangoalbum,“ räägib Uljas. Mollo esimene tangoalbum ilmus aastal 2003, kriitikud ja tangomuusikud võtsid selle väga hästi vastu. Album nomineeriti Carlos Gardeli preemiale ja ka Ladina-Ameerika Grammydel. Pärast lugematuid plaate, auhindu ja turneesid üle maailma on Omar Mollo viimased aastad elanud Amsterdamis.

Eesti-Argentina muusikutest koosneva Zinnetango juht Kaspar Uljas kohtus Molloga Codartsi Kunstide Ülikoolis Rotterdamis maailmamuusika osakonnas õppides. Sealsesse tangoorkestrisse OTRA kuuludes õnnestus lauljaga ka ühine album salvestada – 2018. aastal valminud album kannab pealkirja „Tango Cosmopolita“. Plaat saavutas tähelepanu nii Euroopas kui ka Argentinas ning nomineeriti 2019. aastal Ladina-Ameerika Grammydel parima tangoalbumi kategoorias.

Zinnetango ja Omar Mollo kontserdid on 21. septembril Pärnu kontserdimajas, 22. septembril Vanemuise kontserdimajas, 23. septembril Estonia kontserdisaalis ja 24. septembril Jõhvi kontserdimajas. Esitatakse nii vanema tangotraditsiooni muusikat kui ka tango nuevo’t. Märksõnadeks on kaasaegsed seaded, džäss, Ladina-Ameerika rütmid ja värvid. Ansambli repertuaaris on tangoklassika, Argentina folkloor ja ansambli omalooming, ent aukohal on siiski Astor Piazzolla tuntud laulud Horacio Ferreri tekstidele.

Kontsertidel on kaastegevad tangotantsijad Jessica Štšerbakova ja Somer Surgit. Kontsert kuulub Eesti Kontserdi sarja „Jazzical“.

Fotodel: Zinnetango, foto autor Ivar Stolfot; Omar Mollo, foto autor Riki Cieri.

Stiilinäide Omar Mollo ja tangoorkestri OTRA omavahelisest koostööst: https://www.youtube.com/watch?v=d1zRpfovWfg.

Kaspar Uljas koostööst Omar Molloga: https://jupiter.err.ee/1090147/ilmakaar-tango

Andri Maimets
Eesti Kontserdi kommunikatsioonijuht
5620 1117
andri.maimets@concert.ee
www.eestikontsert.ee
www.facebook.com/eestikontsert

 

80-aastase Eesti Kontserdi sügishooaja avavad Tšehhist pärit Janáčeki Filharmoonikud, keda juhatab hinnatud eesti dirigent Risto Joost. Peale Smetana ja Bartoki teoste tuleb esitusele Dvořáki suurejooneline üheksas sümfoonia „Uuest maailmast“.

Janáčeki Filharmoonikud on 1929. aastal asutatud väärikate traditsioonidega, kõrgelt tunnustatud Tšehhi orkester. Nad on olnud arvukate uue muusika teoste tellijad ja ettekandjad ning tšehhi suurte heliloojate Janáčeki, Dvořáki ja Smetana teoste suurepärased esitajad. Eestis esinevad nad koos Lukáš Vondráčekiga, kes on Kuninganna Elisabethi klaverikonkursi võitjana soleerinud maailma olulisetel kontserdilavadel parimate orkestrite ees. Dirigendipuldis seisab Risto Joost.

Joost meenutab, et kohtus Janáčeki Filharmoonikutega esimest korda neli aastat tagasi. „Sellest alates olen käinud orkestrit juhatamas regulaarselt, väga eriilmeliste kavadega. Kindlasti on nende tugev külg just tšehhi muusika ja selle repertuaariga seotud traditsioonide väärtustamine,“ ütleb dirigent. „Rääkides Lukáš Vondráčekist, siis ta on üks erakordsemaid pianiste, kellega olen kohtunud. Tema kontsentratsioon muusikalisele detailile, karakterile ja kõlale on rohkemat, kui ollakse harjutud kuulma. Ta on kunstnik suure tähega,“ ütleb Joost.

Tšehhi helilooja Bedřich Smetana on öelnud, et tema ooper „Müüdud mõrsja“ sündis trotsist, nimelt süüdistati teda pärast esimest ooperit selles, et ta ei oska kerge ja rahvaliku stiiliga midagi pihta hakata. Selle etteheite kummutamiseks lõi ta böömi maalähedastest lauludest ja tantsudest inspireeritud muusika, milles tšehhid tundsid ära midagi neile ainuomast. Ooperile annab hoo sisse temperamentne avamäng, mis on hakanud elama oma elu iseseisva kontsertpalana. See meloodiline, graatsiline ja säravalt orkestreeritud eesriidetõstja toob meelde Mozarti „Figaro pulma“ avamängu.

Kui Smetana „Müüdud mõrsja“ 30. mail 1866 Praha Ajutises teatris esiettekandele tuli, mängis orkestris vioolamängijana kaasa tollal 24-aastane Antonín Dvořák, kellest sai Smetana järel tšehhi rahvusliku koolkonna teine suurkuju. Enim tuntust pälvis Dvořák oma orkestriloominguga. Ameerikas valmis 1893. aastal tema suurima tuntuse pälvinud 9. sümfoonia e-moll op. 95, millele helilooja andis alapealkirja „Uuest maailmast“. Teos kanti esmakordselt ette 1893. aastal Carnegie Hallis, esitajateks New Yorgi Filharmoonikud ja dirigent Anton Seidl. „Tegu on vaieldamatult ühe muusikaajaloo säravaima teosega, mis oma sümboolses tähenduslikkuses sobib praegusesse aega kindlasti ideaalselt,“ ütleb dirigent Risto Joost.

Kolmanda teosena kõlab Eesti Kontserdi hooaja avakontsertidel ungari helilooja Béla Bartóki 3. klaverikontsert E-duur, mille ta kavandas oma naise sünnipäevakingiks, ent ei elanud niikaua, et see isiklikult üle anda. Teos jäigi Bartóki viimaseks oopuseks, kusjuures tühjaks jäid partituuri 17 lõputakti – need pani autori visandite põhjal kirja ja orkestreeris Bartóki sõber Tibor Serly.

Eesti Kontserdi sügishooaja avakontserdid on 17. septembril Pärnu kontserdimajas ja 18. septembril Estonia kontserdisaalis.

Foto: Eesti Kontserdi sügishooaja avavad tunnustatud Janačeki Sümfoonikud.

Andri Maimets
Eesti Kontserdi kommunikatsioonijuht
5620 1117
andri.maimets@concert.ee
www.eestikontsert.ee
www.facebook.com/eestikontsert